Carl Stumpf

Carl Stumpf (21. aprill 1848 – 25. detsember 1936) oli Saksamaa filosoof ja psühholoog. Ta asutas Berliini Eksperimentaalpsühholoogia Kooli ning oli kuulus oma muusika ning heli uuringute pärast. Stumpf mõjutas tugevalt Edmund Husserli, modernse fenomenoloogia rajajat ning tema tutvustas olude seisundi kontseptsiooni (Sachverhalt), mille hiljem populariseeris Husserl oma töödega. Stumpf mõjutas ka Max Wertheimerit, Wolfgang Köhlerit ning Kurt Koffkat, kuulsaid geštaltpsühholoogia rajajaid, kes vaidlustasid Wilhelm Wundt'i mehaanilist lähenemist eksperimentaalpsühholoogiale, mis oli kaua domineerinud Saksamaa psühholoogilisi uuringuid. Geštaltpsühholoogid muutsid igaveseks, mitte ainult seda, kuidas psühholoogid nägid, vaid ka kuidas üldsus nägu taju.

Biograafia

Carl Stumpf sündis Wiesentheidis, Bavaarias (tänapäeva Saksamaa). Ta oli kohaliku füüsiku EugenStumpfi ning Marie Adelmann Stumpfi poeg. Tema perekonnas oli olnud pikk uurijate ning akadeemikute ajalugu ning seetõttu tutvus Stumpf teadusega väga noores eas. Tema põhihuviks oli aga hoopis muusika ning kümneaastaselt ta juba komponeeris ning mängis kuute instrumenti

Stumpf käis kohalikus gümnaasiumis, pärast mida ta alustas õpinguid Wurzburgi ülikoolis, uurides esteetikat ning teadust. Ülikoolis kohtus ta fenomenoloogi Franz Brentanoga, kes mõjutas Stumpfi muutma oma eriala filosoofia ning teaduse suunas. Brentano julgustas Stumpfi ka jätkama oma doktoriõpinguid Gottingeni ülikoolis. !868 sai Stumpf oma doktorikraadi Rudolph Hermann Lotze'lt.

1869 astus Stumpf katoliku seminari, et õppida preestriks. Aasta hiljem ta lahkus sealt, sügavalt pettunud kiriku dogmaatilisuses. Selle asemel hakkas ta Gottingenis Filosoofia osakonnas instruktoriks. Sealt tutvus ta Wilhelm Weberi ning Gustav Fechneriga ning töötasid koos mitmete psühholoogiliste eksperimentide kallal.

1873 sai Stumpf filosoofia professoriks Wurzburgi ülikoolis. Seal halustas ta heli ning tajuuuringutega, avaldades esimese köite oma Tonpsychologie'st 1883. 1878 abiellus ta Hermine Biedermanniga. Aasta hiljem võttis ta vastu koha filosoofia professorina Praha ülikoolis. 1884 alustas ta õpetamist Halle ülikoolis ning 1889 Münheni ülikoolis.

1894 jäi Stumpf Berliini ülikooli, kus temast sai Berliini Psühholoogiainstituudi professor, mille varem oli rajanud Hermann Ebbinghaus. Stumpf korraldas instituudi ümber ning asutas oma laboratooriumi, mis sai kuulsaks kogu maal. Sellest instituudist sai põhikonkurent Wilhelm Wundt'i psühholoogialaboratooriumile Leipzigi ülikoolis. Stumpf jäi oma karjääri lõpuni Berliini.

1896 juhtis Stumpf Kolmandat Rahvusvahelist Psühholoogia Kongressi.

1904 oli ta 13 tunnustatud teadlasega paneelis, mida tunti kui Hansu Komisjoni, et otsustada, kas hobune nimega Tark Hans oskab arvutada. Psühholoog Oskar Pfungst tõestas, et hobune ei osanud päriselt arvutada

Oma karjääri lõpuks lõi Stumpf Berliini Lastepsühholoogia Assotsatsiooni ning jätkas samal ajal muusika kirjutamist. 1915 avas Stumpf koos teiste tunnustatud filoloogidega asutuse, mis hõlmas Fonogrammi arhiivi, kus säilitati muusikat erinevatest maailma paikdest.

Stumpf läks pensionile 1921, kuid jätkas ka siis loengute andmist. Ta suri 25. detsembril, 1936 Berliinis.

Töö

Stumpf oli üks varasemaid Brenato õpilasi ning jäi tema varastele õpetustele alati küllaltki lähedaseks. Brenato mõju võib näha Stumpfi uskumuses, et fenomen on psühholoogia peamine andmeühik. Stumpf arvas lisaks, et tervik on suurem, kui selle osade summa (Bowman & Brownell, 2000.

Stumpf pidas end eelkõige psühholoogiks. Ta uuris, kuidas inimmõistus interpreteerib erinevad visuaalsed või auditoorsed fenomene, nagu toonid, värvid, või kujutised, Ta uskus, et need fenomenid võivad olla, kas sensoorsed või kujuteldavad - sensoorne, kui tajutud meie meelte poolt ning kujuteldav, kui interpreteeritud meie mõistuse poolt.

Uuringud muusika ja toonide alal

Hiljem oma alus hakkas Stumpfi palju rohkem huvitama empiirilised meetodid eksperimentaalpsühholoogias ning temast sai üks ala pioneere. Ta hakkas eksperimenteerima toonie ning muusikaga. Ta uuris toonide segunemist, konsonantsi ning dissonantsi. Ta vaatles, kas sama heli kombinatsioonidel on kalduvus seguneda üheks helipildiks. Seda fenomeni nimetas ta Tenverschmelzung'iks ehk heli kokkusulamiseks. Katseisikud pidid kuulama kahte ajaliselt kattuvat tooni ning ütlema, kas nad kuulsid ühte või kahte tooni. Stumpf leidis, et helide sulandumine tuleneb peamiselt kõrguste intervallidest nimega kooskõla. Kõige sulanduvamaks intervalliks oli oktav, kui terts on perfektses kvindis. Elu lõpupoole Stumpf hülgas selle teooria, kuna ei olnud sellega rahul.

Oma teooriate universaalsuse testimiseks viis Stumpf läbi suure uuringu mitte-Lääne muusikast. Ta kogus muusikat erinevaist maailma paigust. 1886 avaldas ta oma "Lieder der Bellakula Indianer'i", mis oli muusikateaduslik uuring, mis kombineeris üheksa transkriptsiooni lugudest, mida esitasid Bella Coola indiaanlased, kes külastasid Saksamaad 1885. Oma töös kirjeldas ta esinejate repertuaari ning lisas transkriptsioonid Lääne noodikirja koos analüüsida. Töö lõpus arutles Stumpf muusika kultuurilise konteksti üle. Seda tööd peetakse üheks etnomusioloogia teerajajateks.