Erinevus lehekülje "Jean-Philippe Rameau" redaktsioonide vahel

Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
P
parandasin skripti abil kriipsud
(→‎Varasem eluperiood (1683-1732): - väike parandus prantsuskeelse teksti alusel)
P (parandasin skripti abil kriipsud)
Rameau elu üksikasjad on ebaselged ning tema esimesest 40 eluaastast ei teata kuigi palju. Hiljem kolis ta Pariisi, kus elas kuni surmani. Rameau oli salatseva loomuga, isegi ta abikaasa ei teadnud tema varasest noorusest midagi. See seletab ka tema varasemat eluperioodi käsitlevate biograafiliste andmete nappust.
 
===Varasem eluperiood (1683-17321683–1732)===
 
Jean-Philippe Rameau sündis 25. septembril 1683 ning ristiti samal päeval. Tema isa Jean töötas mitmes [[Dijon]]i ümbruskonna kirikus organistina ning ema Claudine Demartinécourt oli notari tütar. Neil oli kokku 11 last (viis tüdrukut ja kuus poissi), kellest Jean-Philippe oli seitsmes. Talle õpetati muusikat juba enne, kui ta õppis lugema ja kirjutama. Hariduse sai ta Godransi [[jesuiit]]ide koolis, kuid ta ei olnud hea õpilane. Ta segas pidevalt tunde oma laulmisega ning hiljem on ta väitnud, et tema kirg ooperi vastu sai alguse juba 12aastasena. Kuigi algselt loodeti, et ta hakkab õigusteadust õppima, otsustas Rameau siiski muusikuks saada. Isa saatis ta Itaaliasse, kus ta elas lühikest aega [[Milano]]s. Pärast kodumaale naasmist töötas ta viiuldajana rändtruppides ja organistina provintsikatedraalides. Seejärel kolis ta esimest korda Pariisi. Seal avaldas ta kogumikus ''Pièces de clavecin'' ("Klavessiinipalad") (1709) oma esimesed teadaolevad heliteosed, milles oli tunda tema sõbra Louis Marchandi mõjutusi.
 
1709. aastal kolis Rameau tagasi Dijoni, et võtta üle isa töö peakiriku organistina. Leping oli sõlmitud kuueks aastaks, kuid Rameau lahkus enne tähtaja lõppu ning jätkas sarnast tööd Lyonis ja Clermontis. Sel perioodil kirjutas ta kirikus esitamiseks mõeldud motette ja vaimulikke kantaate. 1722. aastal pöördus ta paremat elu otsides tagasi Pariisi ning avaldas oma tähtsaima muusikateoreetilise töö ''Traité de l'harmonie'' ("Harmooniatraktaat"). Sellega saavutas ta peagi kuulsuse ning avaldas 1726. aastal trükis ka teise teose ''Nouveau système de musique théorique'' ("Uus muusikateooria süsteem"). 1724. ja 1729. (või 1730.) aastal kirjutas ta veel kaks klavessiinipalade kogumikku. Esimesed ettevaatlikud sammud kontsertmuusika kirjutamises tegi Rameau kirjanik [[Alexis Piron]]i tellimusel, kui viimane palus tal kirjutada laule oma populaarsetele komöödiatele. Sellele järgnes neli koostööprojekti, millest esimene oli ''L'endriague'' (1723). Ükski nendest teostest ei ole säilinud.
25. veebruaril 1726. aastal abiellus Rameau 19aastase19-aastase Marie-Louise Mangot'ga, kes pärines [[Lyon]]i muusikuteperekonnast ning oli hea laulja ja instrumentalist. Neil oli neli last, kaks poissi ja kaks tüdrukut, ja väidetavalt oli nende abielu õnnelik.
Vaatamata muusikateoreetiku kuulsusele oli Rameaul raske Pariisis organistina tööd leida.
 
===Hilisem elu (1733–1764)===
 
Alles 50aastaselt50-aastaselt otsustas Rameau end siduda ooperite loomisega, millega ta tegelikult enamiku oma kuulsusest hiljem saavutaski. Ta oli juba palunud Houdar de la Mottel 1727. aastal kirjutada libreto, kuid sellest koostööst ei tulnud midagi välja. Lõpuks soovis ta proovida kätt lüürilise ooperi loomises peale Montéclairi Jephté kuulmist 1732. aastal. Rameau ,,"Hippolyte et Aricie" esietendus Académie Royale de Musiques 1733. aasta 1. oktoobril. See sai kohe tuntuks olulisima prantsuse ooperina, mis on loodud peale Lully surma, kuid publik jagunes kahte kaheldes, kas selline asi on hea või mitte. Mõned inimesed, näiteks helilooja André Campra, olid hämmastunud selle ooperi uudsusest ning originaalsusest. Teised leidsid, et Rameau leiutatud harmooniad on kokkusobimatud ja arvasid, et see teos on rünnak Prantsuse muusikatraditsiooni vastu. Lully ja Rameau pooldajad võitlesid ajakirjanduses selle küsimuse üle veel aastakümne lõpuni.
 
Rameaul oli hea suhe ning koostöö mõjuvõimsa rahastaja [[Alexandre de Riche La PoupelinièregaPoupelinière]]ga, kes oli tema patroon aastani 1753.
La Pouplinièrei armuke ja hiljem naine, Thérèse des Hayes, oli Rameau õpilane ja tema muusika suur imetleja. 1731. aastal sai Rameaust La Pouplinièrei väga heal tasemel isikliku orkestri dirigent. Sellel töökohal oli ta 22 aastat. Peale seda võttis tema töö üle Johann Stamitz ja hiljem Gossec. La Pouplinièrei suhtlusringkonnas viibimine võimaldas Rameaul kohtuda tolle aja juhtivate kultuurifiguuridega, sealhulgas Voltaireiga, kes hakkas varsti heliloojaga koostööd tegema. Nende esimene ühistöö, muusikaline tragöödia "Samson", keelati autoriteetide poolt. Vaimuliku sisuga ooper, mis oli kirjutatud Voltairei poolt, kes ise oli kurikuulus kirikukriitik, poleks olnud vastuvõetav.
 
Samal ajal kasutas Rameau oma uutmoodi muusikalist käekirja veidi kergema žanri, ooper-balleti, arendamiseks. Tema üliedukale lavateosele, "Les Indes galantes" (Galantsed indialased), järgnesid kaks muusikalist tragöödiat, Castor et Pollux ({{Kastor ja Polydeukes}}, 1737) ja Dardanus (1739). Lisaks valmis samal aastal ka ooper-ballet ''Les fêtes d'Hébé''. Kõik need 1730ndate ooperid on Rameau tunnustatumate teoste hulgas. Ometi järgnes helilooja edukale perioodile kuus aastat vaikust, mille jooksul ta avaldas ainult "Dardanuse" uue versiooni (1744). Sellise vaheaja põhjus on teadmata, kuigi on võimalik, et Rameau läks tülli kohaliku muusikaakadeemia (Académie royale de la musique) juhtidega.
90 860

muudatust

Navigeerimismenüü