Peremärk: erinevus redaktsioonide vahel
viide |
Resümee puudub |
||
43. rida: | 43. rida: | ||
[[Kategooria:Eesti ajalugu]] |
[[Kategooria:Eesti ajalugu]] |
||
[[da:Bomærke]] |
|||
[[de:Hausmarke]] |
|||
[[en:House mark]] |
|||
[[fi:Puumerkki]] |
|||
[[nl:Huismerk (heraldiek)]] |
|||
[[no:Bumerke]] |
|||
[[pl:Gmerk]] |
|||
[[sv:Bomärke]] |
|||
[[fiu-vro:perremärk]] |
[[fiu-vro:perremärk]] |
Redaktsioon: 13. märts 2012, kell 16:53
See artikkel vajab toimetamist. (August 2006) |
Peremärk on perekonna omandit tähistav märk.
Peremärke on kasutatud kalapüügiriistade, viljakottide, riideesemete, põllutööriistade jt. esemete märkimiseks.
Peremärk oli päritav. Kui pere jagunes, pärandus põhitalu märk koos mõningate muudatustega tütartaludele.
Rahvapärased nimed
Õuemärgid, märgid, majamärgid, mergid, võrgumärgid, puumärgid, talumärgid, viljakotimärgid jne.
Ajalugu
Peremärkide kasutamine võis alguse saada juba ajal, kui paljud inimesed hakkasid koos põldu harima, karja kasvatama või kala püüdma. Sellisel hetkel tekkis vajadus enda eraomandi märgistamise vastu ja selleks võeti kasutusele igale perele ainuomane märk ehk peremärk.
Peremärkide kasutamine Eestis hakkas vähenema seoses kirjaoskuse levikuga 19. sajandil. Tänapäeval võib leida kasutuses olevaid peremärke tavaliselt vaid rannaäärsetes külades, kus peremärke leidub veel kalavõrkudel.
Paljud peremärgid on sarnased ruunidega.[1]
Leviala
Peremärke on kasutatud nii Euroopas, Aafrikas, kui Põhja-Ameerikas.
Vaata ka
Kirjandust
- Paul Ariste. Talupoegade peremärke XVII sajandi lõpult allkirjadena kaebusele Pühalepa pastori vastu. Eesti Rahva Muuseumi Aastaraamat XV, Tartu 1947, lk 162–165
- Sirje Pallo. Eesti peremärgid, Tallinn 2006
Välislingid
- Pekka Erelt: "Peremärgid – eestlaste vapid" Eesti Ekspress, 21. oktoober 2004
- Tatiana Efimova: Vadja pere ja muud omandimärgid