Saksa okupatsioon Eestis (1917–1918): erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
81. rida: 81. rida:


[[Kategooria:Eesti ajalugu]]
[[Kategooria:Eesti ajalugu]]
[[Kategooria:Eesti poliitilised sündmused]]

[[en:Occupation of Estonia by the German Empire]]
[[en:Occupation of Estonia by the German Empire]]

Redaktsioon: 10. märts 2012, kell 13:52

Saksa okupatsioon Eestis on hilisema Eesti Vabariigi maa-ala osaline või täielik okupeerimine Saksamaa vägede poolt Esimese maailmasõja käigus. Juba 1915. aastal hõivasid Saksa väed Ruhnu, mis tollel ajal kuulus veel Kuramaa koosseisu. 1917. aastal okupeerisid sakslased Hiiumaa, Saaremaa ning Muhu. 1918. aastal juba terve Eesti.

Keiserliku Saksamaa ja Nõukogude Venemaa suhetest sündis 27. augustil 1918 Berliinis Bresti rahu lisaleping, mis käsitles ka Eesti rahvusvahelist seisundit. 3. märtsil 1918 sõlmitud Bresti rahulepingu kohaselt oli Saksamaa ja Venemaa piir Baltikumis jäänud selliseks, nagu ta veebruaris paika oli pandud: saared Saksamaale, mandriosa Venemaale. Saksamaa okupeeris Põhja-Läti ja Eesti mandriosa esialgu juriidiliselt korra taastamise ettekäändel ja eesmärgil. 27. augustil 1918. aastal Saksa-Vene läbirääkimiste käigus tehti Bresti rahulepingu lisaleping, mille tulemusena Venemaa loobus oma ülemvõimust nii Eesti– kui ka Liivimaal.

Saarte okupeerimine

Saaremaa 1917

1917. aasta septembris otsustas Saksa väejuhatus vallutada Lääne-Eesti saared.

29. septembril 1917 algas sakslaste dessandiga Tagalahes. Operatsiooni koodnimetuseks sai Albion. Dessandis osalemiseks koondati Liibavisse (Liepājasse) umbes 25 000 meest, 5 000 hobust, 1 400 vankrit, 150 kuulipildujat, 54 suurtükki, 12 mortiiri, 100 lennukit ja dirizaablit, varustust 30 päevaks. See oli Saksa suurim dessantoperatsioon I maailmasõjas. Maakonnanõukogu ja -valitsus aeti laiali, kantseleiruumidesse asus sõjavägi. Oli alanud 14 kuud kestnud saksa okupatsioon.

 Pikemalt artiklis Balti Hertsogiriik

Mandri-Eesti okupeerimine ja okupatsioon

20. veebruaril 1918 maabusid Saksa väed, mis juba mõnda aega Eesti saari enda käes hoidsid, Virtsus. Sellega oli invasioon Mandri-Eestisse alanud.[1]

1918. aasta veebruari keskpaigas asusid Saksa väed maailmasõja idarindel pealetungile ja tungisid saartelt mandri-Eestisse. 25. veebruaril jõudsid saksa väed - 8. armee Tallinnasse ning 4. märtsiks Narva.

Saksa okupatsioon kestis 1918.a. veebruarist novembrini. Ajutist Valitsust ei tunnustatud, saadeti laiali rahvusväeosad, osa riigitegelasi vangistati. Majandus allutati Saksamaa vajadustele. Kultuuripoliitika eesmärgiks sai eestlaste saksastamine. Eestis ja Lätis oli baltisakslastel kava moodustada Balti hertsogiriik.

Okupatsioonivõimud

Eesti ala kuulus Saksa Riigi poolt okupeeritud piirkondadest Venemaa keisririigi alade valitsemiseks moodustatud Ober Osti haldusalasse ning Saksa vägede juhatuse poolt määrati vana haldusjaotuse kohaselt Eestimaad valitsema:

Maakonnavalitsuste juhiks määrati kindralkommandode käskkirjade alusel ohvitser, kui kreisipealik (Kreishauptmann). Tema oli kindralkomando otsealluvuses ning sai juhtnöörid sealt. Kreisipealiku juures funktsioneeris veel ka nõukogu (Beirat), mille liikmed kreisipealiku ettepanekul kindralkomando poolt nimetati. Kuipalju nõukogu maakonna valitsemisest osa võttis või osa võtta võis, see jäi täielikult kreisipealiku enese otsustada. Järgmiseks administratiivseks allüksuseks maakonnas nähti ette ametkond (Amtsbezirk), mille piirid langesid kokku kihelkonna piiridega. Ametkonna eesotsas seisis ametkonna eestseisja (Amtsvorsteher), kes kreisipealiku ettepanekul kindralkomando poolt nimetati ja kreisipealikule allus.

Ametkonnad jagunesid jaoskondadeks (Ortsbezirk). Mõisad, senised vallad ja alevikud moodustasid üldiselt igaüks ise jaoskonna. Jaoskondi valitsesid sellekohased eestseisjad (Ortsvorsteher), need nimetati ametisse kreisipealiku ettepanekul kindralkomando poolt ja allusid ametkonna eestseisjale.

Saksa okupatsioonivõimude tegevus Eestis

Tallinn

Peale linna vallutamist ilmusid saksa sõjaväed Tallinna liha külmutamise ruumidesse ja võtsid ruumid oma alla. Ülevõtmise juures viidi umbes 200 puuda linna päralt olevat sealiha ära. Samuti oli Saksa sõjavägi linnalt ära võtnud piimameierei ja 600 puuda linna heinu. Sakslased olid kinni pannud ka trükikojad, mistõttu oli võimatu trükkida leivakaarte. Nende eluliste probleemide kõrval tundub teisejärgulisena venekeelsete tänava- ja linnaasutuste siltide kiirkorras vahetamine eesti- ja saksakeelsete siltide vastu. Linnavalitsus otsustas, et emaileeritud uulitsanimelaudasid tuleb niiviisi puhastada, et ühes eestikeelsete nimetustega ka saksakeelsed jälle välja paistaksid ning venekeelsed nimetused sinise värviga kinni katta. [2].

Saksa väejuhatus, kelle eesotsas seisis Põhjaarmee juhataja kindralleitnant Adolf von Seckendorff, ei tunnustanud mingit Eesti valitsust. Kindrali jutule läinud Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Jaan Poska, kuid paaritunnine nõupidamine eestlaste ja kindrali vahel ei andnud mingeid tulemusi. 1918. aasta 4. märtsil võtsid sakslased Voldemar Vöölmannilt linna juhtimise üle. Uue okupatsiooni aegne linnavalitsus toimis kuni 1918. aasta novembrini.

Tartu

Okupatsioonivõimud panid Saksa Põhjakorpuse komandöri vabahärra kindral Adolf von Seckendorffi juhatusel kohe maksma karmi korra. Igasugused koosolekud ja meeleavaldused keelati. Tartus lasid okupandid linnarahva hirmutuseks maha Soola tänavalt juhuslikult kätte saadud põgenevate Vene soldatite salga ning uputasid laibad Emajõe jääaukudesse. Ajalehed suleti või allutati nii rangele tsensuurile, mis ületas isegi omaaegse karmi tsaaritsensuuri, kohustades lehti avaldama Saksa-meelseid juhtkirju toimetuse enda seisukohtade pähe. Ametlikuks asjaajamiskeeleks kehtestati üleöö saksa keel ning valla- ja linnaametnikud pidid Saksa võimudele ustavust vanduma. Neis linnades, kus linnavõim oli varem olnud eestlaste käes, saadeti omavalitsus lihtsalt laiali.

Okupatsioonivõimude repressiivtegevus

Oma tegevuses Eestis toetusid okupatsioonivõimud Eestis senini suurt mõjuvõimu omanud baltisakslastele, kelle huvides toimus ka arveteõiendamised 1917. aastal Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomiteega, kelle juhtimisel algas baltisakslastele kuulunud suurmaaomandite natsionaliseerimine ja maatameestele jaotamine.

Antud tegevuse eest hukati:

  • 1. märtsil 1918. Orina mõisas Järva-Jaani parteikomitee esimees J. Pallok ja 9 mõisatöölist,
  • märtsis 1918 Paides, Järva maakonna Täitevkomitee esimees J.Järvekülg ja 8 "külaaktivisti",
  • Võrus, linna ja maakonna Täitevkomitee esimees ja Võru Sõjalis-Revolutsioonilise Komitee esimees Ernst Leegen[3] ja komitee liikmed A. Seeder ja K. Kalmus.
  • Jõhvis, Iisaku valla täitevkomitee esimees P. Peep,
  • samuti hukati Räpinas, Rakveres, Tapal.[viide?]

Ajutise Valitsuse ministrite nõukogu esimees Konstantin Päts arreteeriti 11. juunil, vangistati ka kohtuministeri Otto Strandman, põllutöö- ja toitlusminister Jaan Raamot ja Pääsetekomitee liige Konstantin Konik.

Samuti moodustasid okupatsioonivõimud vangilaagrid mittesobivate isikute kinnipidamiseks Naissaarel, kus oli novembris 1918 300 kinnipeetavat ja samuti ka Pääskülas.

Balti Hertsogiriik

Põranda all tegutsenud Eesti Ajutise Valitsuse juht Konstantin Päts andis aga eesti vallavanematele kaasa deklaratsiooni, mille Vana-Antsla vallavanem Peeter Koemets 10. aprillil Riias ka ette luges.

12. aprillil 1918 kuulutasid Balti Maanõukogu (Baltische Landesrat) Riias Liivimaa, Eestimaa, Riia ja Saaremaa valdade, vaimulikkonna ja valdade esindajad Balti Hertsogiriigi välja.

Saksa okupatsiooni lõpp Eestis

Eestlased avaldasid okupatsioonile passiivset vastupanu. Välisdelegatsioonil õnnestus saavutada Eesti omariikluse tunnustamine de facto Suurbritannia ja Prantsusmaa poolt. Saksa okupatsioon lõppes seoses keisrivõimu kukutamisega Saksamaal novembris 1918.

11.–14. novembril 1918. aastal andsid Saksamaa esindajad Riias kõrgema poliitiline võimu Balti riikides formaalselt üle rahvuslike valitsuste kätte, kuid saksa vägede kohalolek jätkus veel mõnda aega. 19. novembril 1918 tunnustas Saksamaa volinik Baltimaadel August Winnig Eesti iseseisvust de facto kuni rahukonverentsini. Mingit muud jõudu idast Baltikumi tungida ähvardava Punaarmee peatamiseks veel polnud. Eesti rahvuslikud väeosad tuli alles reorganiseerida.

Saksa väed hakkasid taganema Narvast 28. november ning 29. november haaras võimu Narvas Eesti Töörahva Kommuun.

Eelnev
'
Saksa okupatsioon Eestis
1917–1918
Järgnev
Nõukogude okupatsioon Eestis (1918–1919)

Muu

20. märtsil 1918 ilmus saksa kindrali Adolf von Seckendorffi käsk Eesti sõjavägi likvideerida, mille käigus langes sakslaste kätte 12 500 püssi, 1,6 miljonit püssipadrunit, 69 kuulipildujat, 28 suurtükki ja muud varustust.

Viited

Vaata ka