Okeanograafia: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
def par ja täps |
||
| 1. rida: | 1. rida: | ||
'''Okeanograafia''' ehk '''okeanoloogia''' on [[hüdroloogia]] haru, mis uurib [[Maailmameri| |
'''Okeanograafia''' ehk '''okeanoloogia''' on [[hüdroloogia]] haru, ühtlasi [[kompleksteadus]], mis uurib [[Maailmameri|maailmamere]] füüsikalisi, keemilisi, geoloogilisi ja bioloogilisi protsesse ning nähtusi<ref name="ÖL"/>. |
||
Maailmamerd uuritakse väga mitmest aspektist, seepärast jaguneb okeanograafia mitmesse valdkonda: |
Maailmamerd uuritakse väga mitmest aspektist, seepärast jaguneb okeanograafia mitmesse valdkonda: |
||
| 9. rida: | 9. rida: | ||
==Vaata ka== |
==Vaata ka== |
||
* [[Satelliitokeanograafia]] |
* [[Satelliitokeanograafia]] |
||
== Viited == |
|||
{{Viited|allikad= |
|||
<ref name="ÖL">[[Ökoloogialeksikon]]. (1992). Koost. Masing, V. Tallinn: [[Eesti Entsüklopeediakirjastus]]</ref>}} |
|||
==Välislingid== |
==Välislingid== |
||
Redaktsioon: 1. märts 2012, kell 16:49
Okeanograafia ehk okeanoloogia on hüdroloogia haru, ühtlasi kompleksteadus, mis uurib maailmamere füüsikalisi, keemilisi, geoloogilisi ja bioloogilisi protsesse ning nähtusi[1].
Maailmamerd uuritakse väga mitmest aspektist, seepärast jaguneb okeanograafia mitmesse valdkonda:
- Füüsikaline okeanograafia – uurib laineid, hoovusi, ookeani ja atmosfääri vastastikmõju, heli ja valguse levikut vees jms.
- Geoloogiline okeanograafia – teadus merepõhja geoloogiast. Uuritakse merede ja ookeanide põhja ehitust ja teket ning tehakse selle põhjal järeldusi mineviku kohta, mis omakorda aitab ennustada tulevikus asetleidvaid geoloogilisi protsesse.
- Keemiline okeanograafia – uurib merevee keemilist koostist, reostust ja selle likvideerimise võimalusi. Keemikuid vajatakse ka geoloogilise okeanograafia uurimisel, näiteks ookeanipõhja puursüdamike uurimisel jm.
- Bioloogiline okeanograafia – teadus mereelustikust. Tavaliselt tuntakse seda osa okeanograafiast merebioloogiana.
Vaata ka
Viited
- ↑ Ökoloogialeksikon. (1992). Koost. Masing, V. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus