Vassili Blücher

Fail:Ac.blyukher.jpg

Vassili Blücher

Vassili Konstantinovitš Blücher (vene keeles Блюхер, Василий Константинович) (1. detsember (19. november) 1889 – 9. november 1938) oli Nõukogude Liidu sõjaväelane, üks viiest esimesest Nõukogude Liidu marssalist (1935).

Blücher sündis Jaroslavli kubermangus Rõbinski maakonnas Barštšinka külas talupoja perekonnas. Tema vanavanaisa oli pärisorine talupoeg ja osales Krimmi sõjas (1853–1856). Sõjast naasnud, sai ta hüüdnime Blücher Preisimaa feldmarssali Gebhard Leberecht von Blücheri järgi. Hiljem muutus hüüdnimi ametlikuks perekonnanimeks.

Venemaa kodusõja ajal oli Blücher Uraali rinde juhataja, pärast 1918. aastal Idarinde piirkonnas 10 000 punaste partisanide väekoondise reidi valgekaartlaste tagalas ning 15000 kilomeetrise reidi tegemist esitati ta esimese Vene SFNV ordeni Punalipu ordeniga autasustamiseks.

Aastail 1921–1922 Kaug-Ida Vabariigi sõjaväe rahvakomissar ja rahvarevolutsioonilise armee ülemjuhataja. Aasatel 1923– 1927 oli peamine nõukogude sõjaline nõuandja Hiina revolutsioonilise valitsuse juures Kantonis. 1929–1938 oli ta Kaug-Ida Eriarmee juhataja.

Teda autasustati kahe Lenini ordeniga (1931 ja 1938), viie Punalipu ordeniga (1919, kaks korda 1921 ja kaks korda 1928), Punatähe ordeniga (1930), medaliga "20 aastat tööliste ja talupoegade Punaarmeed" (1938) ning rinnamärgiga "5 aastat Tšekaad-GPU-d" (1932).

Blücher arreteeriti 22. oktoobril 1938 ja piinati surnuks. Postuumselt, 10. märtsil 1939 võeti talt Nõukogude Liidu marssali auaste ning ta mõisteti surma spionaaži eest Jaapani kasuks ja osaluse eest parempoolses nõukogudevastases organisatsioonis.

Blücher oli abielus kolm korda. Tema esimesed kaks abikaasat, Galina Pokrovskaja ja Galina Koltšugina, vend kapten Pavel Blücher ja tolle abikaasa lasti samuti maha. Kolmas abikaasa Glafira Bezverhova mõisteti 8 aastaks sunnitööle.

Blücher rehabiliteeriti 1956 nagu teisedki tema ellujäänud perekonnaliikmed. Tema pojast Vassilist sai instituudi rektor.