Maa magnetväli: erinevus redaktsioonide vahel
Resümee puudub |
|||
| 3. rida: | 3. rida: | ||
== Tekkimine == |
== Tekkimine == |
||
[[Image:Outer core convection rolls.jpg|thumb|Pildil on näha spiraalse kujuga konvektsioonvoolud, mis on geodünamo mudeli kohaselt Maa magnetvälja tekkepõhjuseks.]] |
|||
Maa magnetvälja tekkemudeleid on mitmeid. Ühe esimese mudeli kohaselt on Maa sisemus suur magnetiline dipool. Hilisema ning populaarsema mudeli kohaselt toodab Maa magnetvälja nn. geodünamo <ref>Lee R. Kump, James F. Kasting, Robert G. Crane, The Earth System 2nd edition, Pearson Prentice Hall, 2004, lk. 125.</ref>. Maa 5150-6360 [[Kilomeeter|kilomeetri]] paksust tahket [[sisetuum]]a ümbritseb 2890-5150 kilomeetri paksune vedel [[välistuum]], milles toimuvad sarnaselt [[vahevöö]]le soojuse ülekandega seonduvad [[konvektsioon]]voolud. Välistuuma moodustab suuremas osas sulaolekus raud, mis on hea elektrijuht. Maa pöörlemise ning konvektsiooni tõttu tekkivatest sularaua vooludest johtub omakorda elektriväli, mis indutseerib magnetvälja ja vastupidi. Lihtsustatuna on nähtus kirjeldatav Ampere'i tsirukaltsioonilausega. Tänu [[Lorenzi jõud|Lorenzi jõule]] ja [[Coriolise efekt]]ile on välistuumas konvektsioonvoolud spiraalse kujuga, meenutades solenoidi. Spiraalselt liikuvad ioonid põhjustavad aga [[elektrivool]]u, mis omakorda genereerib dipoolisarnase magnetvälja. |
Maa magnetvälja tekkemudeleid on mitmeid. Ühe esimese mudeli kohaselt on Maa sisemus suur magnetiline dipool. Hilisema ning populaarsema mudeli kohaselt toodab Maa magnetvälja nn. geodünamo <ref>Lee R. Kump, James F. Kasting, Robert G. Crane, The Earth System 2nd edition, Pearson Prentice Hall, 2004, lk. 125.</ref>. Maa 5150-6360 [[Kilomeeter|kilomeetri]] paksust tahket [[sisetuum]]a ümbritseb 2890-5150 kilomeetri paksune vedel [[välistuum]], milles toimuvad sarnaselt [[vahevöö]]le soojuse ülekandega seonduvad [[konvektsioon]]voolud. Välistuuma moodustab suuremas osas sulaolekus raud, mis on hea elektrijuht. Maa pöörlemise ning konvektsiooni tõttu tekkivatest sularaua vooludest johtub omakorda elektriväli, mis indutseerib magnetvälja ja vastupidi. Lihtsustatuna on nähtus kirjeldatav Ampere'i tsirukaltsioonilausega. Tänu [[Lorenzi jõud|Lorenzi jõule]] ja [[Coriolise efekt]]ile on välistuumas konvektsioonvoolud spiraalse kujuga, meenutades solenoidi. Spiraalselt liikuvad ioonid põhjustavad aga [[elektrivool]]u, mis omakorda genereerib dipoolisarnase magnetvälja. |
||
Redaktsioon: 1. veebruar 2012, kell 17:54
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Maa magnetväli on planeet Maad ümbritsev ligikaudu magnetdipooli ülesehitusega magnetväli, mis tuleneb planeedi seesmistest füüsikalistest protsessidest. Tingliku dipooli lõuna- ja põhjapoolus muudava ajas välja genereerivate protsesside tõttu asukohta. Maa pöörlemistelje suhtes on magnetväli 11 kraadise nurga all. Magnetvälja ulatust mõjutab põhiliselt Päikeset lähtuv ioontuul, aga ka päikesesüsteemi planeetide vaheline magnetväli. Lisaks on ookeanipõhja vulkaaniliste kivimite analüüsi alusel leitud, et Maa magnetväli vahetab keskmiselt iga paarisaja-tuhande aasta järel poolusi, ehk lõunapoolusest saab põhjapoolus ja põhjapoolusest lõunapoolus. Magnetvälja ja päikesetuule kohtumise ning ionosfääri vahelist ruumi nimetatakse magnetosfääriks. Magnetosfääriga on seotud näiteks virmaliste tekkimine.
Tekkimine
Maa magnetvälja tekkemudeleid on mitmeid. Ühe esimese mudeli kohaselt on Maa sisemus suur magnetiline dipool. Hilisema ning populaarsema mudeli kohaselt toodab Maa magnetvälja nn. geodünamo [1]. Maa 5150-6360 kilomeetri paksust tahket sisetuuma ümbritseb 2890-5150 kilomeetri paksune vedel välistuum, milles toimuvad sarnaselt vahevööle soojuse ülekandega seonduvad konvektsioonvoolud. Välistuuma moodustab suuremas osas sulaolekus raud, mis on hea elektrijuht. Maa pöörlemise ning konvektsiooni tõttu tekkivatest sularaua vooludest johtub omakorda elektriväli, mis indutseerib magnetvälja ja vastupidi. Lihtsustatuna on nähtus kirjeldatav Ampere'i tsirukaltsioonilausega. Tänu Lorenzi jõule ja Coriolise efektile on välistuumas konvektsioonvoolud spiraalse kujuga, meenutades solenoidi. Spiraalselt liikuvad ioonid põhjustavad aga elektrivoolu, mis omakorda genereerib dipoolisarnase magnetvälja.
Viited
- ↑ Lee R. Kump, James F. Kasting, Robert G. Crane, The Earth System 2nd edition, Pearson Prentice Hall, 2004, lk. 125.
Välislingid
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Maa magnetväli |