Eesti-Haginsk: erinevus redaktsioonide vahel
viited |
PResümee puudub |
||
| 15. rida: | 15. rida: | ||
1995. aastal asutati kohalik koduloomuuseum, mille väljapanekust suure osa võtab enda alla eestlastega seonduv.<ref name="Piirsalu"/> |
1995. aastal asutati kohalik koduloomuuseum, mille väljapanekust suure osa võtab enda alla eestlastega seonduv.<ref name="Piirsalu"/> |
||
Jašaltas oli [[2003]]. aastal umbes 5200 inimest, kellest 89 olid eestlased (umbes 1,7% asula elanike üldarvust). 2012. aasta seisuga on eestilasi hinnanguliselt alles veel umbes 50, kellest vaid viis-kuus vanemat inimest eesti keelest aru saab; |
Jašaltas oli [[2003]]. aastal umbes 5200 inimest, kellest 89 olid eestlased (umbes 1,7% asula elanike üldarvust). 2012. aasta seisuga on eestilasi hinnanguliselt alles veel umbes 50, kellest vaid viis-kuus vanemat inimest eesti keelest aru saab; eesti päritolu elanikke on siiski rohkem.<ref name="Piirsalu"/>. Küla on [[Jašalta rajoon]]i keskus. |
||
== Viited == |
== Viited == |
||
Redaktsioon: 16. jaanuar 2012, kell 21:32
Eesti-Haginsk (vene Эсто-Хагинское) oli eesti küla, mis rajati 1877. aastal Stavropoli kubermangu kalmõkkide maadele. Küla sai nime umbes 5 km lõuna pool paikneva Hagin-Sala jõe järgi. Kaukaasia eestlased on Eesti-Haginskit ka Sorikülaks kutsunud[1].
Eestist väljarännanud rentisid kõigepealt maad väidetavalt kohalikult Kalmõkkia vürstilt. Küla hiilgeaegadel elas seal ja selle ümbruses vähemalt 500 eestlast. Neil oli kaks puhkpilliorkestrit, kool (eesti keelt õpetati peaaegu kuni Teise maailmasõjani), kirik, muuseum ja tuuleveskid.[1]
Küla naabrid olid lõunas sakslased. Nende küla kandis eesti keeles nime Saksa-Haginsk, saksa keeles Deutsch-Haginsk või Kronental. Tänapäeval on küla nimi Uljanovskoje. Ka Eesti-Haginskis oli umbes 25% elanikest sakslased.
Läänes paiknes umbes 35 km kaugusel venelaste Romanovka küla. Põhjas ja idas paiknesid osalt rändava eluviisiga kalmõki hõimud.
Eesti-Haginskist lähtunud väljarändajad asutasid 1922. aastal külast lõuna poole Esto-Altai asula ja külast kagu poole Vinogradnoje asula.
Eesti- ja Saksa-Haginsk liideti 1924. aasta algul kalmõkkide nõukogude riigitaolise moodustisega, millest tänapäeval on tekkinud Kalmõkkia Vabariik. Kui 1944. aastal likvideeriti kalmõkkide autonoomia ja nad küüditati, nimetati eesti küla ümber, uueks nimeks sai Stepnoje. Kui 1950. aastate keskel kalmõkkide autonoomia taastati, nimetati küla taas ümber, sedakorda naabruses paiknenud kalmõki asula (Jašlt) järgi – Jašalta. Seda nime kannab ta ka tänapäeval. Omaaegne Jašlt sai kunagi ümbernimetuste käigus uue nime – Soljonoje – ja tagasinimetamisel jäi selle küla nimi muutmata.
Üks kuulsamaid Eesti-Haginskist pärit eestlasi oli Nõukogude armee Eesti Laskurkorpuse juht, kindralleitnant Lembit Pärn.
1995. aastal asutati kohalik koduloomuuseum, mille väljapanekust suure osa võtab enda alla eestlastega seonduv.[1]
Jašaltas oli 2003. aastal umbes 5200 inimest, kellest 89 olid eestlased (umbes 1,7% asula elanike üldarvust). 2012. aasta seisuga on eestilasi hinnanguliselt alles veel umbes 50, kellest vaid viis-kuus vanemat inimest eesti keelest aru saab; eesti päritolu elanikke on siiski rohkem.[1]. Küla on Jašalta rajooni keskus.
Viited
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Jaanus Piirsalu: Kalmõkkias kindral Pärna kodukülas voolab veel eesti verd. Päevaleht, 16. jaanuar 2012.