Meeskohus

Meeskohus (Manngericht) ehk vasallikohus oli Eestimaal ja Liivimaal tegutsenud kohtuasutus.

Meeskohus arutas algselt ainult vasallide ja rüütlite süütegusi, kuna maahärra ei saanud kohut mõista vasallide üle, siis süütegude arutamisel esindas Meeskohtunik maahärrat, kaasistujad aga vasallkonda.

Meeskohtu kompetentsi kuulusid esialgu maakonna vabade elanike tsiviilasjad. 1630. aasta reform laiendas meeskohtu pädevust ning anti meeskohtule menetlemiseks esimese instantsina talupoegade kriminaalasjad. Alates 1636. aastast hakkas kohtuliikmeid (meeskohtunik ja kaks kaasistujat) valima kohalik rüütelkond kolmeks aastaks.

Aastatel 1653. ja 1664. anti osa aadlike tsiviilasju ülemmaakohtu kompetentsi. Meeskohtute lahendada jäid piiritülid, võla-, konkursi- ja pärandinõuded, kinnis- ja vallasvarade müügi asjad ning talupoegade ja mitteaadlike kriminaalasjad. Meeskohtute otsused kinnitas ülemmaakohus.

Tallinna ja Riia Asehalduskorra ajal, aastatel 1783–97 tegutsesid meeskohtute asemel kreisikohtud ja alammaakohtud.

Pärast meeskohtute likvideerimist 1889. aastal läksid meeskohtute funktsioonid edasi rahukohtute ja ringkonnakohtutele.

Eestimaa meeskohtud

Meeskohtud tegutsesid Eestimaal kuni 20. novembrini 1889. aastal

• Harju meeskohus (Harrisches Manngericht, Гарриенский мангерихт), 1618–1860
• Lääne meeskohus (Wieksches Manngericht, Викский мангерихт), 1634–1890
• Viru-Järva meeskohus (Wier- und Jerwisches Manngericht, Вир-Ервенский мангерихт)

Liivimaa meeskohtud

Meeskohtud tegutsesid Vana-Liivimaal kuni 16. sajandi lõpuni, mil nad reformiti maakohtuteks