Max Ernst

Max Ernst koos Lääne-Saksamaa liidukantsleri Willy Brandtiga, 1972

Max Ernst (2. aprill 1891 – 1. aprill 1976) oli saksa maalikunstnik, skulptor, graafik ja luuletaja. Üks juhtivaid sürrealiste kunstiajaloos.

Elulugu

Max Ernst sündis Brühlis Kölni lähistel Saksamaal. 1909. aastal alustas ta filosoofia, kunstiajaloo, kirjanduse ja psühholoogia õpinguid Bonni ülikoolis. Otsustanud hakata professionaalseks kunstnikuks 1911. aastal, sidus Ersnt end tuntud ekspressionisti August Macke tutvuskonnaga. 1912. osales Ernst koos Macke kunstnike rühmaga oma esimesel näitusel - Die Rheinischen Expressionisten (tõlkes: "Reinimaa ekspressionistid") ning kirjutas kunstikriitikat ajakirjale Volksmund. Sel ajal kohtus ta tollal veel vähetuntud skulptori Hans Arpiga. 1914. aastal, Esimese maailmasõja hakul aga värvati Ernst kahekümne kolmandasse välikahuriväe rügementi. Aastast 1915 kuni 1916 teenis ta kahuriväe diviisis Koblenzis Saksamaal. Ernst pöördus tagasi Kölni 1918. aastal ja abiellus ajalootudengi Luise Strausiga, kellega ta oli neli aastat tagasi kohtunud. Järgmisel aastal külastas Ernst Paul Kleed Münchenis ja uuris Giorgio de Chiricho töid, mis avaldasid talle sügavat muljet.

1919. aasta sügisel rajas Ernst Kölni koos teise saksa kunstniku Johannes Theodor Baargeldiga dadaistide rühma. Samal aastal lõi ta oma esimesed kollaažid, mis hiljem tõid talle palju kuulsust. Kölni dadaistid eksperimenteerisid fotomontaaži, igapäevaste esemete kui kunstivahendite kasutamise ja piltide seosusetu kõrvutamisega. 12. aprillil 1920 avaldasid Ernst ja Baargeld kölni dadaistide manifesti Die Schammade. Varsti kujunes Ernstist Kölni dadaistide juhtfiguur, ka Ernst kutsus end "Dada-Ernstiks". Dadaismi suhtus üldsus kahetiselt: näitus, mille Ernst avas ühes Prantsusmaa linnakeses, pandi kinni, kuna teoste sisu olevat ropp, hiljem aga süüdistustest loobuti ja näitus taasavati.

24. juunil 1920 sündis Ernsti poeg Ulrich, ent üsna pea kolis kunstnik Pariisi, jättes oma naise ja lapse Kölni. Kaks aastat hiljem hakkas Ernst esmakordselt maalima seinamaale. Samuti kirjutas ta koos luuletaja Paul Éluarde'iga raamatu poeesiast ja kollaažidest. "Surelike ebaõnn" avaldati 25. juulil 1922. Järgmisel kahel aastakümnel pühendus ta täielikult oma kunstile. Ta elas Prantsusmaal kuni Teise maailmasõjani, mil Saksa väed okupeerisid Prantsusmaa ning Ernst, keda oli varem süüdistatud luuretegevustes, pages Ameerikasse, New Yorki. Mõni aasta hiljem abiellus ta Dorothea Tanninguga.

Ernst naases Prantsusmaale 1953. aastal. Selleks ajaks oli ta saavutanud ülemaailmse kuulsuse. Ta jätkas uute kunstiteoste loomist kuni oma surmani 1976. aastani.

Kunstitehnika

1925. aasta suvel täiustas Ernst omaloodud "hõõrumise" tehnika, milles maali kujutise saamiseks pandi paber valitud tekstuuri peale ning seejärel hõõruti paberit grafiitpliiatsiga. Samuti arendas ta oma vahakriipe ehk grataažtehnikat: lõuendile kantakse mitu värvikihti, alustades heledamast toonist ja lõpetades tumedaimaga, hiljem kraabitakse pealmised kihid, paljastades nõnda kõige heledama värvikorra. Huvitatuna Joan Miróst katsetas Ernst ka sürrealistliku tehnikaga, näiteks valmistas ta päris mitu dekalkomaantrükist, milles värv valati klaaspinnale ja hiljem kooriti see ettevaatlikult ära, jättes klaasile spontaanse kujutise. Ernst kasutas seda tehnikat, et kujutada linnade panoraame, metsi või loomi. Ernsti lemmikteemad olid katkised või pooleliolevad kujundid, linnuinimesed, moondunud metsad või linnad, kristallidest ja merekarpidest kujundatud maavormid. New Yorgis tegeles ta ajuti värvi tilgutamise tehnikaga, mis hiljem inspireeris abstraktsionistlikke kunstnikke, nagu näiteks Jackson Pollockit.

Max Ernsti peetakse leidlikuks ja kohati ka vaimukaks eksperimenteerijaks, kes suutis ühendada subjekti ja tehnika. Lisaks abstrakstele kunstile mõjutas ta sürrealismi, pannese aluse sürrealistide ihale uurida alateadvust ja luua rahutukstegev kujutlus maailma välisest tegelikkusest. Ernsti hilisemaid teoseid aga, mis on kujundlikumad ja lüürilisemad, peetakse vähem tähtsateks, võrreldes tema varasema rikkaliku loominguga.