Plii: erinevus redaktsioonide vahel
P r2.7.2) (robot lisas: be-x-old:Волава |
|||
| 28. rida: | 28. rida: | ||
Loodusliku päritoluga vees on plii sisaldus väga madal ([[ookean]]is keskmiselt 0,03 mg/l ja [[jõgi|jõgedes]] 0,2...8,7 mg/l).<ref name="Miksike" /> |
Loodusliku päritoluga vees on plii sisaldus väga madal ([[ookean]]is keskmiselt 0,03 mg/l ja [[jõgi|jõgedes]] 0,2...8,7 mg/l).<ref name="Miksike" /> |
||
Sademed sisaldavad samuti pliid, paikkonniti on see erinev, varieerudes 0,0008–69 μg/l vahel. Sademete pliisisaldus Eestis on 1–8 μg/l. |
|||
== Ajalugu == |
== Ajalugu == |
||
Redaktsioon: 3. jaanuar 2012, kell 16:35
 | See artikkel vajab toimetamist. (September 2009) |
| 82 |
4 18 32 18 8 2 |
| Pb 207,19 |
|
| Plii |
Plii (seatina, sümbol Pb) on keemiline element järjekorranumbriga 82, kuulub metallide hulka.
Looduses on pliil 4 stabiilset isotoopi, massiarvudega 204, 206, 207 ja 208 (teistel andmetel 5, sealhulgas massiarvuga 202[1]). Isotoope 206 (RaG), 207 ja 208 tekib looduses pidevalt teiste elementide radioaktiivsel lagunemisel ja seda niivõrd suures koguses, et plii isotoopkoostis oleneb leiukohast ja tema aatommassi ei ole võimalik täpselt anda. On andmeid, et see on 207,2 g/mol[1].
Plii on väga mürgine, metallidest on mürgisemad ainult kaadmium ja elavhõbe.[2]
Füüsikalised omadused
Puhas plii on sinaka läikega hõbevalge, pehme raskemetall. Tihedus normaaltingimustel on 11,34 g/cm³, kõvadus Moshi järgi 1,5.
Sulamistemperatuur 327,46 °C ning keemistemperatuur 1751 °C.
Plii on halb soojus- ja elektrijuht.
Plii pakub väga head kaitset radioaktiivse kiirguse ja röntgenkiirguse vastu.
Keemilised omadused
Plii oksüdatsiooniastmed ühendites on 2 ja 4.
Plii on vastupidav hapniku, vee ja hapete suhtes; mõnel juhul tekib pinnale oksiidikiht, mis ei lase edasistel reaktsioonidel toimuda. Näiteks õhu käes tuhmub plii väga kiiresti (kattub oksiidikihiga).
Leidumine
Plii on tuntud metall, kuigi maakoores on teda vähe (14 osakest miljoni kohta ehk 14 ppm).
Plii on üks sellistest elementidest, mille mass maakeral pidevalt suureneb. See on tingitud uraani ja tooriumi lagunemisest, viimaste radioaktiivridatesse kuuluvate elementide (teiste seas raadiumi, radooni, plutooniumi) lõppsaadus ongi plii.
Loodusliku päritoluga vees on plii sisaldus väga madal (ookeanis keskmiselt 0,03 mg/l ja jõgedes 0,2...8,7 mg/l).[1]
Sademed sisaldavad samuti pliid, paikkonniti on see erinev, varieerudes 0,0008–69 μg/l vahel. Sademete pliisisaldus Eestis on 1–8 μg/l.
Ajalugu
Plii on esimesi metalle, mida inimene tundma õppis. Looduslikud pliiühendid lagunevad kergesti lõkkes ning pärast kustumist võis sealt metalli tükke leida.
Indias ja Hiinas tunti pliid juba 2000 eKr, Mesopotaamias ja Egiptuses 3000...4000 eKr.
Kõige vanemad plii kasutuskohad on leitud Türgist (pliist helme, umbes 6500 eKr).[1]
Kasutamine
Toodangult on plii metallide seas kõrgel viiendal kohal (raua, alumiiniumi, vase ja tsingi järel).[1]
Pliid kasutatakse muuhulgas autode jaoks mõeldud akudes koos väävelhappega (vaata pliiaku).
Kasutatakse ka kaablikatete, haavlite, konteinerite ja soolade tootmisel ning ka klaasi- ja emailitööstuses.[3]
Plii ja tina sulamit (jootetina) kasutatakse elektriliste kontaktide ja muude metalldetailide jootmiseks. Kui pliid on 37% ja tina 63%, siis on sulamistemperatuur kõige madalam (183 °C). Jootetinas püütakse tänapäeval kasutada ohutumaid metalle, näiteks hõbedat ja vaske. Viimased toovad kaasa suurema hinna ja kõrgema sulamistemperatuuri (pliivaba jootetina).
Radioaktiivse ja röntgenkiirguse vastu kasutatakse sageli pliist plaate.
Viited
| ||||||||||||||||||||||||