Pakend

Pakend on mis tahes materjalist valmistatud toode, mida kasutatakse kauba mahutamiseks, kaitsmiseks, käsitsemiseks, kättetoimetamiseks või esitlemiseks selle kauba olelusringi vältel: toormest kuni valmiskaubani ning tootja käest tarbija kätte jõudmiseni. Sinna alla loetakse ka samal eesmärgil kasutatavaid ühekorrapakendeid.

Ajalugu

Iidsete pakendite uurimine moodustab olulise osa arheoloogiast. Esimesed pakendid valmistati lihtsatest kättesaadavatest materjalidest: kõrkjatest korvid, nahast ja kangast kotid, puust kastid, keraamilised vaasid, puidust tünnid jne. Uute materjalide areng tõi kaasa ka uute materjalide kasutamise pakendite valmistamisel: näiteks klaasist ja pronksist anumad.

Esimene märge paberi kasutamisest pakendimaterjalina pärineb aastast 1035, kui üks Pärsia seikleja märkis Kairo turgu külastades, et juurviljad, ürdid ning rauast esemed pakiti kliendi jaoks paberisse.

19. sajandi alguses hakati valmistama rauast ning kaetud terasest kanne. Pappkarbid ning vineerist kastid võeti kasutusele 19. sajandi lõpul. 20. sajandil toimunud pakendite areng suurendas tootmisefektiivsust ning parandas toiduainete kaitstust, nt bakeliidist pudelikorgid, läbipaistvast tsellofaanist pakkimismaterjalid. Pakendite omaduste ja funktsioonide parandamiseks hakati kasutama lisamaterjale, nagu näiteks alumiiniumi ning erinevat tüüpi plastikuid. Tehasesisene ümbertöötlus on pakkematerjalide tootmise juures olnud pikka aega tavapärane protsess. Juba aastaid on olnud tulemuslik alumiiniumi ning paberi baasil valmistatud toodete ümbertöötlemine lõpptarbija poolt. Alates 1980. aastatest on selline tegevusviis kinnistunud tänu arenenud prügiveole, tarbijate teavitamisele ning seadusandlikule survele.

Enamik tähtsamatest uuendustest pakendamises kujunesid välja militaartööstuses, kuna osa militaarkaupade pakenditest on valmistatud samadel põhimõtetel, mis tavakaubanduse pakendid. Teisalt leidub militaartööstuses kaupu, mida on vaja pakendada rangete spetsiifiliste nõuete järgi.

Pakendite eesmärgid

• Füüsiline kaitse – pakendatud objektid vajavad kaitset mehhaaniliste vigastuste, vibratsiooni, elektrilaengute, muljumise, temperatuuri ja teiste keskkonnamõjude eest.
• Tõkestamine – kaitse hapniku, veekahjustuste, tolmu ja teiste keskkonnategurite eest. Läbiimbumiskindlus on disaini juures oluline faktor. Osa pakendeid sisaldavad indikaatoreid, näiteks niiskuse imajaid (desiccants) või hapniku neelajaid, et pikendada säilivusaega. Toidupakendite puhul kasutatakse pakendisisese tehisliku atmosfääri loomist, et tagada puhas, värske, steriilne kaup säilivusaja lõpuni.
• Rühmitamine – efektiivsuse eesmärgil pakendatakse väikesed objektid kokku ühte pakendisse. Näiteks karpi, kus on tuhat pliiatsit, on lihtsam käsitseda, kui tuhandet eraldiseisvat pliiatsit. Vedelikud, puudrid ja graanulid vajavad samuti grupeerimist.
• Informatsiooni edastamine – pakenditel olev informatsioon annab teavet toote kasutamise, transportimise ning ümbertöötlemise või hävitamise kohta. Teatud toodete puhul, nagu näiteks ravimid, toit, meditsiinilised ning keemilised tooted, on valitsuse poolt nõutud teatud informatsioon pakendil.
• Turundus – samuti on pakendite eesmärk toote reklaamimine ostjatele. Pakendite füüsiline ning graafiline disain on arenenud juba mitmeid aastakümneid. Alates uute materjalide kasutusele võtmisest, lõpetades pilkupüüdvate ning eripäraste disainielementide loomisega.
• Turvalisus – pakendid mängivad olulist rolli riski vähendamisel toodete transpordil. Pakendeid on võimalik valmistada avamiskindlalt, et avastada pakendi enneaegset avamist ja sellega kaasnevat võltsimist või toote rikkumist. Samuti on välja töötatud pakenditüübid, mis vähendavad varastamise ohtu. Osad pakendid on loodud varastamiskindlatena ning osadel pakenditel on vargust näitavad pitsatid. Spetsiaalsed pitsatid ning turvamärgised annavad kindluse, et pakendit ning selles leiduvat toodangut pole võltsitud. Pakendid võivad lisaks sisaldada ka värvi pakikesi, raadiosagedusel töötavaid kleebiseid (RFID) või elektroonilisi kauba järelvalve kleebiseid, mida on võimalik aktiveerida või tuvastada teatud punktides. Viimased vajavad deaktiveerimiseks spetsiaalseid tööriistu. Sellisel juhul on pakendi kasutamine vahend kauba kadude vähendamiseks.
• Mugavus – pakendite juurde kuuluvad lisad, mis muudavad pakendi käsitsemise, kandmise, hoiustamise, müügi, sulgemise, avamise ning ümberkäitlemise lihtsamaks. Nt rihmad või sangad.
• Doseerimine – erinevate toodete pakendamisel on oluline kogus, mida kliendile pakutakse. Näiteks soola või piima pakendatakse nii, et see oleks vastav inimeste vajadustele.

Pakendite liigid

Pakendimaterjalide liigid:

• Klaas
• Keraamika
• Plastik
• Metall
• Paber ja kartong (kaasa arvatud mitmekihiline kartong)
• Muud materjalid, mida ei ole võimalik liigitada eespool loetletud rühmadesse

Pakendi liigi võib määrata pakendatava toote iseloom: meditsiinilised pakendid, kemikaalide pakendid, toiduainete pakendid, ravimipakendid jne.

Pakendeid võib liigitada otstarbe järgi:

• Müügipakend – kuulub tarbija poolt ostetud kauba juurde. Tüüpiliseks müügipakendiks loetakse lõpptarbijale müüdava toiduaine või esmatarbekauba pakendit. Nt jogurtitopsid, joogipudelid, kilekotid, karbid, tuubid, purgid, aga ka televiisori ümber olev pappkast.
• Rühmapakend – mõeldud teatud hulga müügiühikute rühmitamiseks müügikohas. Mõnel juhul müüakse pakend koos kaubaga lõppkasutajale, samas kasutatakse rühmapakendit kauba käsitsemise lihtsustamiseks, kauba kaitsmiseks või esitlemiseks. Nt pudelikastid, pakkekiled.
• Veopakend – mõeldud kaupade käsitsemiseks transpordil, et vältida kauba füüsilisi kahjustusi ning lihtsustada kauba ladustamist transpordil. Nt kaubaalus, puidust raamid, metalllindid jne.

Pakendeid liigitatakse ka sõltuvalt taaskasutuskordadest:

• Korduskasutuspakend – läbib oma olelusringi jooksul korduskasutussüsteemis mitu käiku või ringi, sõltuvalt pakendi kasutusotstarbest, -võimalusest ja –kõlblikkusest. Nt klaasist korduskasutuspudelid, korduskasutuses olevad kaubaalused, metallvaadid.
• Ühekorrapakend – mõeldud vaid ühekordseks kasutamiseks ning muutub peale kasutamist jäätmeks. Nt kilekott, toidukile.

Pakendi loomisprotsess

Pakendite disain ja konstrueerimine on üks osa pakendatava toote loomise protsessist. Üldjoontes on pakendi loomine eraldiseisev protsess, kuid on tihedalt seotud pakendatava toote loomisega. Disainiprotsess saab alguse pakendile esitatavate nõuete paika panemisega: pakendi konstruktsioon, turunduslik välimus, toote säilivusaeg, kvaliteedi tagamise kindlus, logistilised parameetrid, seadustes sätestatud nõuded, keskkonnaalased aspektid jne. Kehtestatud peavad olema konkreetse pakendi kriteeriumid, tootmise viis, valmistamise aeg, eesmärgid, kasutatavad vahendid ning kulude ulatus.

Pakendi loomise protsessi kuuluvad prototüüpide loomine, disaini loomine arvutiprogrammide abil, automatiseeritud tootmine ja automaatne andmetöötlus.

Teatud tüüpi toodete pakenditele on kehtestatud seadustega erinõuded. Näiteks toiduainete pakendamisel peavad toksikoloogid (vt toksilisus) ning toiduteadlased veenduma, et toiduga kokkupuutuv materjal vastab kehtestatud nõuetele. Insenerid peavad kindlustama, et pakend hoiab toodet värskena oma säilivusaja lõpuni. Pakendite loomise protsess on suunatud tarbija heaolule.

Keskkond

Pakendite arendus on suunatud jätkusuutlikkusele, keskkonnaalasele vastutusele ning järgib keskkonnaalaseid ning ringlussevõtu eeskirju.

Tähtsamad põhimõtted:

• Ennetamine – jäätmete tekke ennetamine on põhiline eesmärk. Pakendada tuleks vaid juhul, kui see tõesti vajalik on. Optimaalne pakendamine aitab vähendada pakenditest tulenevat jäätmete hulka. Pakendamine mängib ka olulist rolli pakendatava toote kaitsmisel. Üldiselt on toote valmistamisel kulutatud energia ning ressursid palju suuremad, kui pakendi loomisel. Juhul, kui toode saab kahjustada, on kaotatud energia ja ressursside hulk suurem, kui pakendi loomisel vaja läheks.
• Minimaliseerimine – pakendamisel kasutatava materjalikoguse vähendamine on pakendamise protsessi oluline osa, mille poole insenerid püüdlevad . Materjalikoguse vähendamine üldjuhul vähendab ka kulusid.
• Taaskasutus – taaskasutus on materjalide ümbertöötlemine, et neist valmistada uusi tooteid. Pakendamisel pannakse rõhku enim kasutatavate materjalide ümbertöötlemisele: teras, alumiinium, paber (papp), plastik jne. Mõnikord kujundatakse pakendid nii, et väiksemaid osi oleks lihtne eraldada ümbertöötluse hõlbustamise eesmärgil.
• Energiakasutus – jäätmetest energia tootmise protsess võimaldab pakkematerjalide osadest energiat toota.
• Jäätmetest vabanemine – materjale, mida ei saa taaskasutada, põletatakse või ladustatakse prügilasse.

Jätkusuutlik pakendamine on valdkond, mis teenib valitsuse, tarbijate, pakendifirmade ning jaemüüjate huve.