Usukultusasjade Nõukogu

Usukultusasjade Nõukogu (täieliku nimega NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures asuv Usukultusasjade Nõukogu, vene keeles Совет по делам религиозных культов при Совете Министров СССР) oli Nõukogude Liidus aastatel 1944–1965 eksisteerinud riiklik ametkond, mis tegeles religioonipoliitika elluviimisega ja jälgis usuühingute tegevust puudutavate õigusaktide täitmist.

Usukultusasjade Nõukogu alluvusalasse kuulusid kõik NSV Liidus tegutsevad usuühingud peale Vene Õigeusu Kiriku, mille jaoks oli 1943. aastal loodud eraldi Vene Õigeusu Kiriku Nõukogu.

Usukultusasjade Nõukogu eksisteeris maist 1944 kuni detsembrini 1965, mil see ühendati Vene Õigeusu Kiriku Nõukoguga ja sai uueks nimeks Usuasjade Nõukogu. Nõukogu kompetentsi kuulus usuühingute ja koguduste registreerimine, nende registrist kustutamine, lubade väljastamine palvemajade ja kirikute avamiseks ning sulgemiseks, vaimulike registri pidamine, suhete korraldamine riigivõimu ja usuühingute vahel.

Reaalselt oli Usukultusasjade Nõukogu oli oma tegevuses sõltuv NLKP Keskkomitee ja julgeolekuorganite instruktsioonidest. Aktiivse religioonivastase võitluse perioodil, näiteks 1960. aastate alguses, viis Usukultusasjade Nõukogu usuühingute suhtes ellu repressiivpoliitikat, mis väljendus näiteks koguduste ja kirikute sunniviisilises sulgemises ning keeldumises vaimulike registreerimisest.

Usukultusasjade Nõukogu tegevust juhtis esimees. Selle eksistentsi kestel olid esimehe ametis järgmised isikud:

• 1944–1956 Ivan Poljanski
• 1957–1965 Aleksei Puzin

Kohtadel esindasid Usukultusasjade Nõukogu volinikud, keda on lühidalt nimetatud ka usukultusasjade volinikuks. Eesti NSV-s pidasid usukultusasjade voliniku ametit järgmised isikud:

• 1944–1955 Johannes Kivi
• 1955–1965 Aleksander Veiderpass