Punk rock: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
36. rida: 36. rida:


==Eellugu==
==Eellugu==
Väljendit ''punk rock'' (sõnast ''punk'' 'algaja') tarvitati esimest korda [[1960. aastad|1960. aastate]] keskpaigas [[USA]]-s arvukate Briti ''rock''<nowiki>'i</nowiki> jäljendavate kitarril ja laulul põhinevate [[rock'n'roll]]<nowiki>'i</nowiki>-ansamblite kohta. Praegu arvatakse nad ''[[garage rock]]''<nowiki>'i</nowiki> alla. Tähtsamad nendest olid [[The Sonics]] ([[Seattle]]), [[MC5]] ja [[The Stooges]] ([[Detroit]]) ning [[The Seeds]] ([[Austin]]), samuti [[The Standells]]. Paljud neist olid oma rohmakavõitu pillikäsitsusega suunanäitajad muuhulgas [[psühhedeelne rock|psühhedeelsele ''rock''<nowiki>'ile</nowiki>]].
Väljendit ''punk rock'' (sõnast ''punk'' 'algaja') tarvitati esimest korda [[1960. aastad|1960. aastate]] keskpaigas [[USA]]-s arvukate Briti ''rock''<nowiki>'i</nowiki> jäljendavate kitarril ja laulul põhinevate [[rock'n'roll]]<nowiki>'i</nowiki>-ansamblite kohta. Praegu arvatakse nad ''[[garage rock]]''<nowiki>'i</nowiki> alla. Tähtsamad nendest olid [[The Sonics]] ([[Seattle]]), [[MC5]] ja [[The Stooges]] ([[Detroit]]) ning [[The Seeds]] ([[Austin]]), samuti [[The Standells]]. Mitmed sellised ansamblid olid küll kohalikus muusikaelus mõjukad, kuid ükski neist ei saavutanud üleriigilist tuntust. Paljud neist olid oma rohmakavõitu pillikäsitsusega suunanäitajad muuhulgas [[psühhedeelne rock|psühhedeelsele ''rock''<nowiki>'ile</nowiki>]].


Oluliseks suunanäitajaks oli [[New York|New Yorgis]] tegutsenud ansambel [[The Velvet Underground]], mis Ameerika avalikkusele vastuvõetamatuks osutus. Teine oluline New Yorgi suunanäitaja oli lühikest aega tegutsenud [[New York Dolls]], mis šokeeris publikut äärmiseni lihtsustatud rock'n'rolli mängimise ning naisteriiete kandmisega laval. Bänd esines põhiliselt kohaliku tähtsusega klubis [[Max's Kansas City]], andis välja kaks albumit ning enne lagunemist oli selle mänedžer hilisem [[Sex Pistols]]i mänedžer [[Malcolm McLaren]].
Oluliseks suunanäitajaks oli [[New York|New Yorgis]] tegutsenud ansambel [[The Velvet Underground]], mis Ameerika avalikkusele vastuvõetamatuks osutus. Teine oluline New Yorgi suunanäitaja oli lühikest aega tegutsenud [[New York Dolls]], mis šokeeris publikut äärmiseni lihtsustatud rock'n'rolli mängimise ning naisteriiete kandmisega laval. Bänd esines põhiliselt kohaliku tähtsusega klubis [[Max's Kansas City]], andis välja kaks albumit ning enne lagunemist oli selle mänedžer hilisem [[Sex Pistols]]i mänedžer [[Malcolm McLaren]].

Redaktsioon: 29. mai 2006, kell 10:02

Punk rock
Stilistiline päritolu psychedelic rock, pub rock, garage rock, proto-punk
Kultuuriline päritolu 1970. aastad USA, Austraalia ja Suurbritannia.
Instrumendid vokaal, kitarr, basskitarr, löökriistad
Populaarsus Suurbritannias, Uus-Meremaal, Austraalias ja Kanadas tuntum kui USAs. Mõningane edu pop punk, eriti ska punk ja two tone
Tuletised alternative rock, hardcore, emo, anarcho-punk, post-punk, queercore
Allžanrinimekiri Punk-žanrid
Allžanrid anarho-punk, anti-folk, hardcore, horror punk, uus laine, oi!, pop punk, post-punk
Sulamžanrid anti-folk, crust punk, death rock, psychobilly, ska punk, two tone
Regionaalsed tegevuspaigad Eesti punkansamblite loend, Inglise punkansamblite loend, Maavalla punk, Soome punkansamblite loend, USA punk
Vaata ka Anarhia, Anarhism, Anarho-skinheadid, DIY, Fanzine, kassetikultuur, punk-linnakud, Punkfilm, Rockerid, Teddyboyd

Punk rock on 1970. aastatel tekkinud rock-muusikastiil, mille iseloomulikud esindajad on ansamblid Ramones, Sex Pistols, The Damned ja The Clash.

Eellugu

Väljendit punk rock (sõnast punk 'algaja') tarvitati esimest korda 1960. aastate keskpaigas USA-s arvukate Briti rock'i jäljendavate kitarril ja laulul põhinevate rock'n'roll'i-ansamblite kohta. Praegu arvatakse nad garage rock'i alla. Tähtsamad nendest olid The Sonics (Seattle), MC5 ja The Stooges (Detroit) ning The Seeds (Austin), samuti The Standells. Mitmed sellised ansamblid olid küll kohalikus muusikaelus mõjukad, kuid ükski neist ei saavutanud üleriigilist tuntust. Paljud neist olid oma rohmakavõitu pillikäsitsusega suunanäitajad muuhulgas psühhedeelsele rock'ile.

Oluliseks suunanäitajaks oli New Yorgis tegutsenud ansambel The Velvet Underground, mis Ameerika avalikkusele vastuvõetamatuks osutus. Teine oluline New Yorgi suunanäitaja oli lühikest aega tegutsenud New York Dolls, mis šokeeris publikut äärmiseni lihtsustatud rock'n'rolli mängimise ning naisteriiete kandmisega laval. Bänd esines põhiliselt kohaliku tähtsusega klubis Max's Kansas City, andis välja kaks albumit ning enne lagunemist oli selle mänedžer hilisem Sex Pistolsi mänedžer Malcolm McLaren.

Ajalugu

Päris punkliikumise alguseks võib pidada aastat 1974, kui New Yorgi klubis CBGBs ja Max's Kansas City hakkasid regulaarselt esinema "Ramones", "Television" ja "Blondie", hiljem lisandusid "Televisionist" võimuvõitluse tagajärjel lahkunud Richard Helli bänd "The Voidoids" ning "New York Dollsi" kitarristi Johnny Thundersi ansambel "The Heartbreakers", mille algkoosseisus tegutses ka Richard Hell.

Mõiste "punk" kinnistasid aga ajakirjanik Legs McNeil ja kunstnik John Holmstrom oma DIY-ajakirjaga "Punk Magazine". Värske meediaväljaande reklaamimiseks kleepisid nad New Yorgi tänavanurkadele flaiereid kirjaga "Watch out, punk is coming!". Esialgu oli see siiski pigem ühe sõpruskonna mängumaa. Esimest korda pälviti laiemat tähelepanu 1975. aasta suvel toimunud kahepäevase CBGB festivaliga. Umbes samal ajal hakkasid trenditeadlikumad väikeplaadifirmad CBGB bände ja artiste "üles korjama". Patti Smith oli esimene, järgmine oli Ramones. 1976. aasta maikuus andis Ramones Sire Recordsi all välja endanimelise debüütalbumi, mida peetakse sageli esimeseks tõeliseks punkalbumiks. Tõustes Billboardi edetabelis 111. kohale, lõi see album bändile teatud reputatsiooni, millele lisasid värvi plaadifirma katsed bändi koos selliste nimedega nagu Foreigner ja Black Sabbath esinema sundida. Erinevalt bändi omapäi antud klubikontsertidest osutusid need suured esinemised läbikukkumisteks. Scene aga laienes. 1976 lisandusid karismaatilise punkikooni Stiv Batorsi bänd Dead Boys ning väidetavalt maailma esimene psychobilly ansambel, hullumeelse lavashowga The Cramps.

4. juunil 1976 mängis Ramones Londonis, andes sel moel suuna kätte Inglismaa esimese laine punkbändidele. Paljud tulevased Inglismaa punkikoonid nagu Joe Strummer, Captain Sensible ja Johnny Rotten tulid enne kontserti lava taha kiibitsema. Viimasele neist, juba tollal skandaalsele Johnny Rottenile pakkus Ramones proovilepanekuks õlle pähe uriini. Asjaosaliste mäletamist mööda olla Rotten küll klaasi tühjaks joonud, kuid püsinud seejärel pikalt vait.

Laiemalt sai punk-rock tuntuks 1976 Inglismaal: "Sex Pistols", "Subway Sect", "Siouxsie & The Banshees", "The Clash", "Stinky Toys", "Chris Spedding" & The "Vibrators", "Buzzcocks", Tom Robinson Band, "Eddie & The Hot Rods". Varasemast ajast tegutsenud "The Stranglers" läks pungiga lihtsalt kaasa. 1976. aasta maikuus andis samuti varasemast ajast tegutsev punkansambel "The Damned" välja Suurbritannia esimese punksingli "New Rose". Ka "Sex Pistols" ei hiilanud oma mängutasemega, kuid nad tulid esile õigel ajal: siis, kui oli tekkinud nõudlus selle muusika järele. Juba mõnda aega edetabelites võimutsenud lihvitud ja taltsas diskomuusika vajas vastukaaluks midagi karmimat ja agressiivsemat. Ka diskolaulude tekstid, mis keerlesid peamiselt armastuse ümber, ei pakkunud midagi neile noortele, kelle probleemideks olid vaesus, töötus, kuritegevus tänavatel ja kõige sellega kaasnev tüdimus.

Pungi eetiline tuum oli Mark Sinkeri sõnul järgmine: “soov šokeerida kasvas välja hoopis utoopilisest püüdlusest, soovist, et need žestid ei tohiks šokeerida, et selle asemel nad ühtäkki lihtsalt on kohased. Et nad toimivad moraalse katalüsaatorina – või siis viitena aegadele, mil ärritumine reserveeritakse päris vägivallale, tõelisele obstsöönsusele, millele iganes meie pilk peatuma jääb (viletsus, sõda, ebaõiglus, kõik ülejäänu); aga mitte soengutele, ropendamisele, valjule muusikale või inetutele piltidele sobimatus paigutuses. /---/ Ja kui sa seda ei mõista, siis oled sa ära teeninud solvamise.“

4. jaanuaril 1977 ilmus kommunistide ajalehesMorning StarGene Chandleri usutlus “Punk Protest”, kus "Sex Pistolsi" liikmed kinnitasid: “Rock on samasugune reageering arenenud industriaal-kapitalismile, nagu blues oli orjusele ja ekspluateerimisele,” kui neid paluti õigustada bändi ilmselt ründavat palet ja lavapoosi. Ja et muu hulgas väljendavad nad pettumus- ja solvumistunnet suureneva viletsuse ja reaktsiooniliste hoiakute tingimustes nende Lääne tsivilisatsiooni tahkude vastu. Punkile on iseloomulik protest isikukultuse, võõrandumise, jäljendamise, paigaltammumise ja kodanliku mõttelaadi vastu, püüd suhelda noortega (vanemaid välistamata) viisil, mis arvestab tegelikku elu haiges kapitalistlikus riigis. “Selle žanri kurb, vastuvõetamatu külg on see, et ta ei suuda pakkuda muud alternatiivi kui anarhiat,” kirjutas Chandler kommunistide ajalehes “Morning Star”.

Kui punk Inglismaa moodi oli moelaine, mis käis kõrgelt ning jooksis kiirelt liiva, siis USAs jäi punkliikumine pikalt põranda alla. Kohalikud ning kõigi asjaolude kiuste üllatavalt toimivad scene'id eksisteerisid pea igas suuremas keskuses. Enamus neist said inspiratsiooni liikumise algkodust, New Yorgist. Tõuke tegutsemiseks andis tihtipeale juhuslikult nähtud "Ramonesi" kontsert.

Olulistest USA scene'idest võib välja tuua California scene, mis sünnitas hardcore punki. Suunda näitasid ansamblid "Black Flag", "Circle Jerks" ning "Dead Kennedys". Omalaadseks inkubaatoriks kujunes paremkonservatiivne Orange County maakond, kust on pärit näiteks Mike Nessi country-punk ansambel "Social Distortion" ning "The Offspring".

Washington DC scene sünnitas straight-edge liikumise, suunanäitajaks Ian MacKaye oma ansamblitega "Minor Threat" ja "Fugazi". Toimis aktiivne põrandaalune info liikumine. Bändifirmad asutati tihti bändide poolt oma materjali välja andmiseks. Niimoodi alustasid Black Flagi label SST, Ian MacKaye label Dischord.

Bändid, kellest kunagi ametlikus muusikapressis ei kirjutatud, olid populaarsemad kui üldtunnustatud hüpiknukud-ikoonid. Punk rocki avastasid enda jaoks tollal "põranda all" olnud rulasportlased, kelle ajakiri "Trasher" pühendas nii mõnegi lehekülje mõne punkbändi tutvustamisele ning väiksestes tiraazides levitatud rulavideotes mägis tihti taustaks tempokas punk rock. Rulatamisest inspireeritud või rulatajate poolt austatud valdavalt hardcore-punk'i viljelevaid bände nimetati skate-punk'iks.

USA ühiskonna konservatiivsed kihid aga võitlesid pidevalt pungi vastu. Ansambleid süüdistati ühiskonna moraali ning väärtushinnangute õõnestamises. Suuresti just kohtuasjade tõttu läksid peaaegu samal ajal laiali eelmainitud "Dead Kennedys" ja "Black Flag". Vastukaaluks paljude meelest liiga macho'ks muutunud hardocre punk'ile tekkis emo liikumine, mis algselt oli rangelt põrandaalune ning võimalikult antikommertslik. Kui hardcore scene kaheksakümnendate teisel poolel oma otsa leidis, pöördus USA punkliikumine tagasi algse New Yorki pungi juurde. Märksõnaks sai meloodilisus. Tekkis mõiste punk-pop (pop-punk), mis algselt tähendas "Ramonesi" muusikalise lihtsuse ja tempokuse ühendamist "Beach Boysi" meloodilisusega. Olulistest ja tuntud nimedest toome siinkohal ära anamblid "The Queers" ja "Green Day".

1990-ndate keskpaigas USA punk kommertsialiseerus. Meedia haibimasin ning plaadifirmad korjasid pärast grunge-laine liivajooksmist üles sellised bändid nagu "Green Day" ja "The Offspring", mis vahelduva eduga tänaseni kuulsust naudivad. Punkringkondade austuse on nad aga minetanud. Suurplaadifirmade poolt üles korjatud punkbände liigitatakse pop-pungi alla. Lahjendades mässumeelsuse oma muusikas olematuks ning esitades kärisevate kitarride saatel armastuslaule, pole sellel liikumisel midagi ühist algse punkliikumise ega tõekspidamistega.

Palun kirjutage juurde Euroopa 80. aastate punk-rocki puudutav.

Vaata ka

Välislinke