Mõisnik

Mõisnik on inimene, kellele kuulub lääni- või omandiõiguse alusel mõis või kes rendib mõisa – suurt haldusüksust ja põllumajanduslikku tootmisüksust, mille hulka traditsiooniliselt on kuulunud isemajandavad talud. Tavaliselt maksavad talupidajad mõisnikule makse rendi, teopäevade või muude koormiste kujul.

Sõna mõisnik kasutatakse eesti keeles tavaliselt Baltimaade, Venemaa, Poola või Skandinaavia, harvem Saksamaa, Prantsusmaa või Lõuna-Euroopa kontekstis, enamasti ajalooliselt. Ehkki mõisadeks nimetatakse ka riigimõisu ja veinimõisu, ei kutsuta nende haldajaid või omanikke mõisnikeks.

Mõisnike elu kirjeldab oluline osa baltisaksa ja vene kirjandusest (nt Gogol, Turgenev, Tšehhov). Eesti kirjanduses keskendutakse mõisnike igapäevaelule harva, kirjeldades neid pigem talupoegade vaatepunktist. Seetõttu kujutatakse mõisnikke eesti kirjanduses ja ajalookäsituses tihtipeale negatiivselt.

Mõisnikud Eesti ajaloos

Praeguste Eesti alade majandus tugines mõisadeks organiseeritud põllumajandusele pikka aega, ligikaudu 13.-15. sajandist 20. sajandi alguseni. Seepärast oli mõisnikel kui ühiskonnaklassil või sotsiaalsel grupil suur poliitiline mõjujõud.

Mõisnikud kuulusid tavaliselt alamaadli hulka. Eesti- ja Liivimaal olid mõisnikud enamasti baltisaksa päritolu ja kõnelesid saksa keelt; harvem võis nende seas leida venelasi, rootslasi jt.

Tavapäraselt elasid mõisnikud suvel mõisas ja talvel linnas. Seepärast keskendus ajale sügisest kevadeni ka seltskondlik ja poliitiline tegevus, näiteks ballid ja rüütelkondade Maapäevade istungid.

Eesti aladel natsionaliseeriti mõisad pärast Vabadussõda 1918. aastal, jättes mõisnikele vaid mõisasüdamed; konfiskeeritud mõisamaad jagati Vabadussõja veteranidele, kes rajasid sinna asundustalud. Sellega võeti mõisnikelt kui ühiskonnagrupilt ära majanduslik baas. Mõisnike tähtsus sõdadevahelises Eesti Vabariigis oli eelkõige ajalooline ja kultuuriline. Enamik baltisaksa mõisnikest lahkus Eestist Umsiedlungi ajal, müües oma varad suhteliselt odavalt.

Tänapäeval nimetatakse mõisnikeks ka inimesi, kellele kuulub vaid ajalooline mõisasüda ja kes sageli majandavad kunagisse mõisa rajatud ettevõtteid, näiteks hotelle, restorane ja spaasid.