Kalle Väisälä

Kalle Väisälä (19. august 1893 Kontiolahti vald – 16. september 1968 Helsingi) oli soome matemaatik, kes töötas ka Tartu Ülikoolis.

Kalle Väisälä sündis Põhja-Karjalas, Utras (praegu Joensuu linnaosa). Ta lõpetas aastal 1911 Joensuu lütseumi. Aastatel 1911–1914 õppis ta Helsingi Ülikoolis matemaatikat ja sai pärast ülikooli lõpetamist samasse ülikooli assistendiks. Aastal 1915 avaldas ta koos J. V. Kallioga uurimuse röntgenikiirte neeldumisest mõnedes puidu- ja kivimiliikides. Aastal 1915 kaitses ta doktorikraadi viienda astme võrranditest. Aastal 1917 nimetati ta Helsingi Ülikooli matemaatikadotsendiks ning valiti Soome Teaduste Akadeemia abiliikmeks.

1919. a. septembris valiti Kalle Väisälä Tartu Ülikooli matemaatikaprofessori kohale. Kirjas ülikooli kuraatorile märkis ta, et võiks esialgu lugeda loenguid saksa keeles ning avaldas lootust lugeda loenguid eesti keeles, mida ta hakkaski tegema 1920. aasta alguses. Tartu Ülikoolis luges ta mitmeid distsipliine nagu kõrgemat algebrat, funktsiooniteooriat, valitud peatükke uuemast funktsiooniteooriast ja analüütilisest arvuteooriast, elliptilisi funktsioone, diferentsiaalvõrrandeid, elementaarmatemaatikat kõrgemast vaatekohast, aga ka esperanto keelt. Tema juhendamisel kirjutasid Albert Borkvell ja Hilda Laidoner aastal 1922 esimesed eestikeelsed magistriväitekirjad matemaatika alal.

Aastal 1922 kutsuti Kalle Väisälä aastal 1920 asutatud Turu Ülikooli professoriks. Turus oli ta ka