Moritz Hermann von Jacobi

Moritz Hermann von Jacobi 1856.

Moritz Hermann von Jacobi (ka Jacoby; vene keeles Борис Семёнович (Морис-Герман) Якоби; 21. september 1801 Potsdam – 10. märts 1874 Peterburi) oli saksa päritolu vene füüsik ja arhitekt.

Ta õppis Göttingenis ja Königsbergis ehituskunsti.

Ta oli Tartu Ülikooli professor aastatel 1835–1840. Alates aastast 1837 oli Jacobi Peterburi Teaduste Akadeemia uurimiskomisjoni liige, aastast 1840 akadeemia adjunkt, 1847 akadeemik.

Jacobi uuris elektromagnetismi, eriti masinaehituse seisukohalt. Ta oli galvanoplastika leiutaja. Samuti uuris ta elektrimootoreid ja traadiga telegraafi.

1834 hakkas ta tegelema elektrimootoritega, et uurida elektromagnetjõu kasutamist liikuvatel seadmetel. Ta uuris elektromagnetjõudu mootorites ja generaatorites.

Jacobi sõnastas maksimaalse võimsuse teoreemi: "Maksimaalne võimsus edastatakse siis, kui vooluallika sisetakistus võrdub koormuse takistusega, eeldades, et välistakistus saab muutuda ja sisetakistus on konstantne." Ta avastas selle, uurides aku poolt elektrimootorile edastatavat võimsust ja kasutades tervet mõistust. Jacobi mõõtis mootori väljundit, määrates tsingi koguse, mida aku tarvitas.

Nikolai I eraldatud vahendite abil ehitas Jacobi 1839 28 jala pikkuse elektrimootoriga paadi, mis töötas akudega. Paat kandis 14 inimest mööda Neevat vastuvoolu kiirusega 5 km/h.

Ta töötas ka elektrilise telegraafi arendamise kallal. 1842–1845 ehitas ta telegraafiliini Peterburi ja Tsarskoje Selo vahele, kasutades maa-alust kaablit.

1867 esindas ta Venemaad Pariisi maailmanäituse ajal peetud mõõtühikute komisjonis. Ta oli kindel meetrisüsteemi pooldaja.