Nikolaus Otto: erinevus redaktsioonide vahel
Luckas-bot (arutelu | kaastöö) P r2.7.1) (robot lisas: jv:Nikolaus August Otto |
Luckas-bot (arutelu | kaastöö) P r2.7.1) (robot lisas: hu:Nikolaus August Otto |
||
| 64. rida: | 64. rida: | ||
[[lb:Nikolaus Otto]] |
[[lb:Nikolaus Otto]] |
||
[[lt:Nikolaus Otto]] |
[[lt:Nikolaus Otto]] |
||
[[hu:Nikolaus August Otto]] |
|||
[[mk:Николаус Ото]] |
[[mk:Николаус Ото]] |
||
[[my:နီကိုလပ် အော်တို]] |
[[my:နီကိုလပ် အော်တို]] |
||
Redaktsioon: 19. september 2011, kell 07:15
Nikolaus August Otto (10. juuni 1832 Holzhausen an der Haide – 26. jaanuar 1891 Köln) oli saksa leiutaja, esimese efektiivse neljataktilise sisepõlemismootori looja. Kuigi neljataktilise mootori töö põhimõtet oli Alphonse Beau de Rochas kirjeldanud juba 1861. aastal, oli Otto esimene, kel õnnestus luua toimiv praktiline mudel. Otto oli autodidakt ja kuigi tal kõrgharidust ei olnud, sai temast hiljem audoktor.
Varased aastad
Otto oli farmeri poeg. Õpipoisiaastate järel tegutses ärimehena Frankfurt am Mainis ja Kölnis. Pärast Kölni kolimist loobus ta kontoritööst ning keskendus väikeste gaasimootorite konstrueerimisele. Tema esmaseks eesmärgiks oli Étienne Lenoiri lahenduse parendamine[1]. 1864. aastal kohtus ta insener Eugen Langeniga, kes nägi Otto arenduse potentsiaali. Kuu aja pärast rajasid nad maailma esimese mootoritehase "N.A. Otto Cie" tänapäevase DEUTZ AG eelkäija. Nende arendatud mootor võitis 1867. aasta maailmanäitusel Grand Prix[2].
Otto oli abielus Anna Gossiga. Perre sündis seitse last. Poeg Gustav Ottost sai lennukikonstruktor.
Otto mootor
Esialgne Otto mootor oli statsionaarne. Mootori töö tsükkel oli neljataktiline. Taktiks oli kolvi üles või alla liikumine silindris:
- Suunaga alla: Sisselasketakt – kivisöegaas ja õhk siseneb silindrisse,
- Suunaga üles: Survetakt – kolb surub gaasi ja õhu segu kokku,
- Suunaga alla: Töötakt – küttesegu süüdatakse elektri sädemega,
- Suunaga üles: Väljalasketakt – põlemisel tekkinud gaasid lastakse silindrist välja.
1876. aastal kohandas Otto mootorit töötama nii gaasil kui piiritusel. See mootor osutus niivõrd edukaks, et kõiki nelja- ja kahetaktilisi sundsüütega, kerge vedelkütusega või gaasiga töötavaid sisepõlemismootoreid hakati nimetama ottomootoriteks.
Nikolaus Otto väljatöötatud mootor sai aluseks ka esimesele bensiinimootorile, mille valmistas Otto tehases töötanud masinaehitusinsener Gottlieb Daimler.
Varasemad patendid
Ajaloolaste uurimused on näidanud, et itaallased Eugenio Barsanti ja Felice Matteucci patenteerisid Londonis esimese toimiva sisepõlemismootori juba 1854. aastal (pt. Num. 1072). Peetakse võimalikuks, et Otto võis sellest osaliselt malli võtta, kuigi mingit dokumentaalset tõendit selle väite kinnituseks ei ole suudetud esitada. Neljataktilise mootori olid Ottost varem ning teineteisest sõltumatult patenteerinud ka austerlane Christian Reithmann aastal 1860 ja prantslane Alphonse Beau de Rochas aastal 1862. Christian Reithmann pöördus kohtu poole, kuna tema arvates kuulus neljataktilise mootori leiutaja au just temale. Kohtu otsusega kuulutati 1886. ja 1889. aastal nn Otto patendid Saksamaal kehtetuks. Teised riigid tegid seejärel sama [3].
Selleks, et Nikolaus Otto ennast edaspidigi neljataktilise mootori leiutajaks saaks pidada, tuli Otto patente omanud Deutz AG-l Reithmanniga kompromiss kokkulepe sõlmida. Selle järgi maksti Reithmannile 25 000 kuldmarka ja garanteeriti talle eluaegne pension. Deutz AG-l õnnestus leping kuni 1949. aastani salajas hoida, mil see lõpuks Reithmanni biograafi poolt raamatus avalikustati.
Felice Matteucci üritas ka protsessida, kuid tema kaebusi kohus ei rahuldanud.
Vaata ka
Viited
- ↑ "Happy Centenary Otto...". Motor. 149 (3827): 41. 14. veebruar 1976.
- ↑ http://www.dhub.org/object/207174
- ↑ Chronik der Technik, Weltbild Verlag: 1997, ISBN 3-86047-134-1, lk 296