Vangla

Dorchesteri Vangla Kanadas

Utah' Osariigi Vangla Ameerika Ühendriikides

Vangla on vabadusekaotusega karistatud isikute või ka eeluurimise all olevate isikute kinnipidamiskoht. Vangla võib olla kinnist või ka avatud tüüpi (avavangla).

Kinnises vanglas on kinnipeetavad paigutatud kambritesse. Kinnise vangla juures võib olla avavanglaosakond, kus kehtivad avavangla üldtingimused. Äratusest kuni öörahu alguseni on kinnipeetaval lubatud vabalt liikuda kinnise vangla territooriumil vangla sisekorraeeskirjadega sätestatud kohtades. Öörahu algusest kuni äratuseni eraldatakse kinnipeetavad neile ettenähtud kambritesse, mis lukustatakse.

Avavangla on piiratud territooriumiga vangla, kus kinnipeetavate majutamiseks on elamud tubadega.

Maailma üks tuntumaid vanglaid on USA-le kuuluv Guantánamo lahe vangilaager Kuuba saarel.

Guantánamo lahe vangilaager Kuuba saarel

Eesti vanglad

Tartu Vangla

2011. aastal on Eestis 4 tegutsevat vanglat: Harku ja Murru vangla, Tallinna vangla, Tartu vangla, Viru vangla

Vanglasse paigutamine

Pärast süüdimõistva kohtuotsuse või vahistamismääruse jõustumist tuleb süüdimõistetud või vahistatud vanglasse paigutada. Kohtuotsuse ja – määruse jõustumist ja täitmisele pööramist, samuti karistuse täitmisele pööramist reguleerib kriminaalmenetluse seadustik. Sealt tuleneb, et kui süüdimõistetu ei ole võetud kohtumenetluse ajaks vahi alla, saadab kohtulahendit täitmisele pöörav maakohus süüdimõistetule täitmisplaani järgi koostatud teatise selle kohta, mis ajaks ja millisesse vanglasse peab ta karistuse kandmiseks ilmuma. Vangistuse kandmise alguseks loetakse sel juhul süüdimõistetu vanglasse saabumise aeg.

Täitmisplaan on justiitsministri määrus, mille alusel toimub vanglasse paigutamine. Kinnipeetavate paigutamisel lähtutakse üldjuhul piirkondlikkuse põhimõttest. Sellest tulenevalt paigutatakse Tartu Vanglasse Lõuna-, Lääne- ja Kesk-Eestis elavad kinnipeetavad, Tallinna Vanglasse Põhja-Eestis elavad inimesed ja Viru Vanglasse Ida-Eestis elavad kinnipeetavad. Kinnipeetavad paigutatakse vanglatesse aga ka tulenevalt vangla spetsialiseerumisest. Juhul kui piirkonlikkuse ja spetsialiseerumise põhimõte satuvad vastuollu, lähtutakse spetsialiseerumise põhimõttest. Tartu Vanglasse paigutatakse seega sõltumata elukohast kinnipeetavad, kellel on narkootiliste ainete tarvitamisest tingitud sõltuvushäired ning kinnipeetavad, kes on toime pannud seksuaalkuritegusid. Viru Vanglasse paigutatakse noored meessoost kinnipeetavad ning narkokuritegusid toime pannud kinnipeetavad. Kui isik on toime pannud narkokuriteo, kuid tal on sõltuvushäired, paigutatakse ta Tartu Vanglasse, kuna tähtsustatakse sõltuvust vabanemist. Harku ja Murru Vangla Murru vangistusosakonda paigutatakse madala retsidiivsusriski ja madala ohtlikkuse tasemega kinnipeetavad või üle 55 aasta vanused kinnipeetavad. Harku ja Murru Vangla Harku vangistusosakonda paigutatakse naissoost, sh noored naissoost kinnipeetavad ja üle 57 aasta vanused meessoost kinnipeetavad, keda ei ole karistatud seksuaalkuriteo toimepanemise eest.

Teatud juhtudel kaldutakse paigutamise üldreeglitest kõrvale, nt juhul, kui vangla on ülekoormatud või kui kinnipeetava julgeoleku huvides tuleks ta paigutada mujale. Sellise erandliku paigutamise üle otsustab Justiitsministeerium.

Vahistatud paigutatakse üldjuhul selle järgi, milline kohus on nende suhtes kriminaalmenetluses tõkendina vahi all pidamist kohaldanud. Näiteks kui Tartu Maakohus kohaldab nimetatud tõkendit, paigutatakse vahistatu Tartu Vanglasse. Erandina paigutatakse alaealised vahistatud Viru Vanglasse sõltumata selles, milline kohus nende suhtes vahi all pidamist kohaldas. Sellisest üldisest korrast võib aga kõrvale kalduda, kui see peaks olema vajalik kriminaalmenetluse või vahistatu julgeoleku huvides või muudel erandlikel asjaoludel.

Vanglasse paigutamisest tuleb eristada ümberpaigutamist ühest kinnisest vanglast teise või ühest avavanglast teise. Ümberpaigutamisest saab rääkida siis, kui kinnipeetava esialgne paigutamine vanglasse on toimunud, st ta on juba suunatud oma karistuse täitmiseks määratud vanglasse. Ümberpaigutamine toimub juhul, kui see on vajalik kinnipeetava individuaalse täitmiskava elluviimiseks, vangistuse eesmärkide saavutamiseks või julgeoleku kaalutlustel. Justiitsministeerium otsustab vangla direktori taotluse alusel ümberpaigutamise üle. Kinnipeetava nõusolekut pole ümberpaigutamiseks vaja. Riigikohus on leidnud, et kuigi kinnipeetaval puudub õigus valida endale karistuse kandmiseks konkreetne vangla, on tal teatud juhtudel õigus vaidlustada tema suhtes tehtud ümberpaigutamise otsus. Riigikohus on ka selgitanud, et välistatud pole kinnipeetava õigus pöörduda ümberpaigutamise taotlusega vangla direktori poole, kui ümberpaigutamine on kinnipeetava arvates vajalik tema põhiõiguste tagamiseks, nt õiguse elule või tervise kaitsele

Lisaks ümberpaigutamisele ühest samaliigilisest vanglast teise, on võimalik ka kinnipeetava ümberpaigutamine kinnisest vanglast avavanglasse ning vastupidi. Kinnipeetava ümberpaigutamiseks kinnisest vanglast avavanglasse näeb seadus ette kolm alust: individuaalsest täitmiskavast järelduv kinnises vanglas karistuse kandmise ebaotstarbekus, reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse lühidus (vähem kui üks aasta) ja ärakandmata vangistuse aja lühidus (maksimaalselt 18 kuud veel kanda). Nimetatud alustel on võimalik paigutada kinnipeetav ümber, kui võib oletada, et kinnipeetav ei pane toime uusi õiguserikkumisi ning kui kinnipeetav on enda ümberpaigutamisega nõus. Uueks õigusrikkumiseks võib olla näiteks vanglast põgenemine, mistõttu tuleb kinnipeetava avavanglasse paigutamisel hinnata ka põgenemisohtu.

Kinnipeetava ümberpaigutamine avavanglast kinnisesse vanglasse võib toimuda juhul, kui kinnipeetav ei täida vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirjade nõudeid või sooritab uusi õiguserikkumisi, samuti juhul, kui see on vajalik vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks.

Distsiplinaarkaristused vanglas

Kinnipeetavatele võib kohaldada vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest järgmisi distsiplinaarkaristusi: noomitus, ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamine, töölt eemaldamine kuni üheks kuuks, kartserisse paigutamine kuni 45 ööpäevaks. Noort kinnipeetavat võib kartserisse paigutada kuni 20 ööpäevaks. Tegemist on ammendava loeteluga, mis tähendab, et nimetamata karistusi ei ole lubatud kohaldada.

Vangistusseaduse § 63 lg 3 sätestab, et distsiplinaarkaristuse määramisel võetakse arvesse vangistuse täideviimise eesmärki. Säte keelab mitme distsiplinaarkaristuse määramise ühe ja sama rikkumise eest ning kollektiivse karistamise. Samas kui kinnipeetav pärast distsiplinaarkaristuse määramist jätkab rikkumist, ei loeta seda samaks rikkumiseks ning on lubatud määrata uus distsiplinaarkaristus. Kollektiivse karistamise all peetakse silmas teatud grupi isikute karistamist mõne isiku või muu grupi tegevuse eest. See tähendab, et ei pöörata tähelepanu sellele, kas karistatud isik saatis isiklikult rikkumise korda.

Vahistatutele kohaldatakse järgmisi distsiplinaarkaristusi: noomitus, isiklike vahendite arvel lisatoitlustamise õiguse keelamine kuni kaheks kuuks ja kartserisse paigutamine kuni 30 ööpäevaks. Nooremat kui 18aastast vahistatut võib kartserisse paigutada kuni 15 ööpäevaks.

Kuivõrd vangistusseadusest, vangla sisekorraeeskirjast, vanglate kodukordadest ja vangla direktori käskkirjadest tuleneb väga palju erinevaid nõudeid, võivad ka rikkumised olla väga erinevad. Näiteks võivad distsipliinirikkumiseks olla suitsetamine selleks mitteettenähtud ajal ja kohas, tubakatoodete enda juures hoidmine, ametnike korraldustele mitteallumine, ametnike solvamine, vägivald ametnike või kaaskinnipeetavate suhtes, keelatud esemete hoidmine, aga ka keelatud eseme leidmisest koheselt mitteteatamine.

Kartserisse paigutamine

Kartser peab vastama kinnipeetava kambrile sätestatud nõuetele, st kinnipeetaval peab olema piisavalt õhku ja valgust, et ööpäevaringselt ruumis viibida, samuti peab temperatuur olema elutegevuseks sobilik. Vangla sisekorraeeskirjas on määratud, millised esemed kuuluvad kartseri sisustusse. Nendeks on WC, pesemiskoht, riidenagi, laud, istekohad, kõvad lavatsid ning võimalusel valjuhääldi.

Kartseris viibijale on lubatud kartseris omada ka teatud isiklikke asju (nt pühakiri, hambapasta, kamm), kuid nende asjade loetelu on piiratum kui kambris viibival kinnipeetajal (vaata selle kohta vangla sisekorraeeskirja § 60). Kartseris viibijale võimaldatakse tema soovil viibida vähemalt üks tund päevas vabas õhus.

Riigikohtu praktikas esineb mitmeid juhtumeid seoses kartserisse paigutamisega. Näiteks on Riigikohus leidnud, et isiku õigusvastaselt kartseris hoidmisega tekitatud mittevaralise kahju piisavaks rahaliseks hüvitiseks on üldjuhul 100 krooni (6,39 eurot) iga kartseris viibitud ööpäeva eest. Kinnipeetava õigusvastast kartserisse paigutamiset ja seal hoidmist tuleb käsitleda isikult vabaduse võtmisene, millega tekitatud mittevaralist kahju võib isik nõuda riigivastutuse seaduse § 9 lõike 1 alusel. Tegemist on olulise isiku põhiõiguse rikkumisega ning kohaseks kahju hüvitamise vahendiks on üldjuhul rahaline hüvitis. Hüvitise suuruse määramisel arvestatakse õiguste rikkumise ulatust, kartserisse paigutamisega kaasnevaid täiendavaid piiranguid, samuti seda, et vabaduses viibivate isikutega võrreldes on kinnipeetavate õigused ja vabadused nagunii juba oluliselt kitsendatud. Hüvitist saab suurendada, kui kaebaja toob esile mingid erandlikud asjaolud, mis selle tingiksid.

Riigikohus leiab ka, et isiku õigusvastane kartseris hoidmine ei ole iseenesest inimväärikust alandav. Inimväärikust alandav võib see olla juhul, kui sellega kaasnevad isikule täiendavad piirangud ja kannatused, mis ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks. Lahendis 3-3-1-2-06 on Riigikohus öelnud, et peab kartserisse paigutamist intensiivselt põhiõigusi riivavaks. Viitega Euroopa Vanglareeglistikule leiab Riigikohus samas lahendis, et kartserisse paigutamist tuleks kohaldada üksnes erandlikel juhtudel.

Elutingimused vanglas

Vangistusseaduse (VangS) alusel jagunevad vanglad kinnisteks ja avavanglateks. VangS § 7 lõike 1 kohaselt on kinnine vangla valvatava müüri või muu piirdega vangla, mis võimaldab pideva järelevalve kinnipeetavate üle. Seevastu avavanglat iseloomustab vangistusseaduse § 9 lõige 1 kui selgelt nähtavate tähistega märgistatud territooriumiga vangla. Peamisteks erinevusteks nimetatud vanglatüüpide vahel on ehitustehnilised kui ka julgeolekuga seonduvad nõuded. Kõige rohkem kasutatakse põgenemisvastaseid abinõusid kinnises vanglas, mis ehitustehniliselt kujutab endast muust maailmast nähtavalt müüriga eraldatud vanglat, kus lisaks müüridele kasutatakse põgenemise takistamiseks ka valveposte, video- ja elektronvalvet, trelle, piiratud liikumisvabadust jne. Avavanglas ühtegi füüsilist põgenemisvastast abinõud, sh lukustatud uksi ja eriväljaõppe saanud valvepersonali ei kasutata. Avavangla territooriumi ümbritseb madal piirdeaed, kuid sellegi eesmärgiks pole julgeoleku tagamine, vaid vangla ala markeerimine maastikul.[

Lisaks eelnevale, erinevad kinnine ja avavangla kinnipeetavate majutamisvõimaluste poolest. VangS § 7 lõike 2 kohaselt on kinnises vanglas kinnipeetavate majutamiseks kambrid, mis võimaldavad kinnipeetavate pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise. VangS § 9 lõige 2 sätestab, et avavanglas on kinnipeetavate majutamiseks elamud tubadega. Kinnises vanglas asuvad kambrid tagavad suurema julgeoleku, samas kui avavanglas asuvatesse elamutesse majutatakse eelkõige kinnipeetavaid, kelle puhul on põgenemisoht madal.

Ühiselamu tüüpi vanglates elavad vangid enam kui kahekohalistes tubades ning koridoris asuvad ühised pesu- ja tualettruumid. Kambervanglad on nüüdisaegsed kinnipidamiskohad, kus vangid on paigutatud ühe- või kahekohalistesse kambritesse, mis on varustatud nii dušinurga kui ka tualettruumiga.[ Eesti vanglatest asub Tartu Vanglas ainult kinnine kambervangla. Viru vanglas asub kinnine kambervangla koos avavangla osakonnaga. Tallinna Vanglas asub kinnine kambervangla ja ühiselamu tüüpi vangla. Harku ja Murru Vanglas asub kinnine kamber- ja ühiselamu tüüpi vangla kui ka avavangla osakond. seega uuemates vanglates eelistatakse kambervangla tüüpi lahendusi. Kamber peab olema väljastpoolt lukustatav. Kambri sisustusse kuulub kohustuslikuna voodi, isiklike asjade hoiukoht, laud, riidenagi ja istekoht igale kinnipeetavale. Võimaluse korral on kamber varustatud pesemiskoha, WC ja valjuhääldiga (VSkE § 7). Kambri sisustusele sätestab täpsemad nõude vangla sisekorraeeskiri § 7.

Vahistatud kannavad eelvangistust vangla eelvangistushoones või arestimajas.Vahistatut hoitakse ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpi. Vahistatu kamber peab vastama käesoleva seaduse § 45 lõikes 1 sätestatud tingimustele ja tagama vahistatu pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise.

Kirjavahetus ja telefonikõned

VangS § 28 kohaselt on kinnipeetaval õigus kirjavahetusele ja telefoni kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused. Selline norm võimaldab kinnipeetaval suhelda lähedaste inimestega, aidates seeläbi vältida sotsiaalsete sidemete katkemist. Kirjavahetuse all ei mõelda e-maili või SMSi saatmist, vaid kirja saatmist ning saamist. Kirja mõiste osas kuulub kinnipeetavatele nagu ka ülejäänud elanikele kohaldamisele postiseadus. Samuti kohaldub majandus- ja kommunikatsiooniministri määrus „Kasutajalt universaalse postiteenuse eest võetav taskukohane tasu“, mis määrab ära kirja suurused. Sellest tulenevalt on maksimaalseks lubatud kirja kaaluks 2 kg. Kirjavahetus ja telefoni kasutamine toimub kinnipeetava kulul. Õiguskantslerile, vanglatele, Presidendi Kantseleile, prokurörile, uurijale või kohtule adresseeritud kirjad saadetakse vangla kulul. Riigikohtus on käsitletud küsimust, kas kinnipeetava kulul helistamine tähendab, et kinnipeetav võib helistada üksnes vanglasisesel isikuarvel isiklikuks kasutamiseks oleva raha eest. Riigikohus leidis, et arvesse tuleb võtta eesmärki soodustada kinnipeetava vanglavälist suhtlemist ning sotsiaalsete sidemete säilimist, mis hõlbustaks kinnipeetava vangistusjärgset resotsialiseerimist. Lisaks on kinnipeetavaid, kellel ei ole isikuarvel üldse raha. Seega on kinnipeetavatel ning ka vahistatutel õigus helistada vastuvõtja arvel või laetava kõneajaga kõnekaardiga .

Kirja saatmist ja telefoni kasutamist reguleerib täpsemalt vangla sisekorraeeskiri. Selle kohaselt peab kinnipeetav kirja saatmiseks andma oma kirja avatud ümbrikus üle kirjavahetuse eest vastutavale vanglateenistujale. Vanglateenistuja kontrollib ümbriku sisu, kuid tal ei ole õigust tutvuda kirjutatuga. Ka kinnipeetavale saadetud kirjad avatakse kinnipeetava juuresolekul ning kontrollitakse ümbriku sisu, avastamaks vanglas keelatud esemeid. Keelatud on kontrollida kinnipeetava kirju ja telefonikõnesid kaitsjale, prokurörile, kohtule, õiguskantslerile ja Justiitsministeeriumile. Seetõttu võib neile adresseeritud kirjad üle anda vanglateenistujale ka kinnises ümbrikus.

Vangla peab väljamineva kirja postitama kolme tööpäeva jooksul alates vanglateenistujale kirja edastamisest. Kinnipeetavale saadetud kiri edastatakse talle seitsme tööpäeva jooksul alates kirja vanglasse saabumisest. Viivitamata tuleb kätte anda näiteks kaitsjalt saadud kiri (selle kohta täpsemalt VangS § 29 lg 4 ja lg 5).

Helistamiseks saab kasutada kohakindlat või teisaldatavat telefoni ning vanglateenistuse poolt väljastatud telefonikaarti. Vähemalt üks kord nädalas peab olema kinnipeetaval võimalus telefoni kasutada. Vanglad määravad telefoni kasutamise aja ja kestuse täpsemalt enda kodukordades. Tagamaks, et kinnipeetav ei kasuta telefoni või kirjavahetust uute kuritegude kavandamiseks, kontrollib vanglateenistus, kellele kiri saadetakse ja kellele helistatakse. Vanglaametnikul on õigus näha telefoni tablood kinnipeetava helistamise ajal. See õigus tuleneb vajadusest tagada vanglas julgeolek ja kinnipeetavate järelevalve. Lubatud ei ole aga telefoni pealtkuulamine .

Kinnipeetava kirjavahetuse ja telefoni teel edastatavate sõnumite sisu võib kontrollida üksnes kohtu loal ja jälitustegevuse seaduses sätestatud alustel ja korras.

Teatud juhtudel on vanglateenistusel õigus piirata kinnipeetava õigust kirjavahetusele ja telefoni kasutamisele. Piiramine võib kõne alla juhtudel, mil kirjavahetus ohustab vangla julgeolekut või sisekorda või kahjustab vangistuse täideviimise eesmärke. Piirata võib näiteks konkreetse isikuga suhtlemist, samuti võib piiramine seisneda saadetavate kirjade arvu vähendamises. Lubatud ei ole piirata kirjavahetust riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja kaitsjaga. Teatud juhtudel (nt rahutused vanglas, probleemid telefonivõrguga) on vanglal õigus ka viimati nimetatud isikutele helistamise osas kehtestada ajutisi piiranguid . Kohtupraktikas on tõusetunud küsimus sellest, mis saab siis, kui kinnipeetav soovib kaitsjaga rääkida mingil muul teemal peale õigusalase nõustamisega seotud küsimuste. Riigikohus leidis, et kinni peetaval isikul puudub kohustus vanglat teavitada asjaoludest, mis tingivad kaitsjale, riigiasutustele või kohalikule omavalitsusele helistamise soovi. Kaitsjale helistamise õigus ei ole seatud sõltuvusse helistamise eesmärgist . Seoses riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja kaitsjaga suhtlemisega on Riigikohtusse jõudnud juhtum, kui helistamine oli vangla kodukorra järgi võimalik üksnes teatud päeval kindlatel kellaaegadel. Riigikohus leidis, et tulenevalt riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega ning kaitsjaga suhtlemise olulisusest ei tohi vangla rakendada helistamise korda, mis moonutab kinni peetavate isikute helistamise õiguse olemust selliselt, et sisuliselt võib muutuda asutuste ametiisikutega ning kaitsjaga suhtlemine võimatuks. Näiteks võimaldades kinni peetaval isikul helistada riigi- ja kohalike omavalitsuste asutustesse ainult reedeti pärast kella 16, võib ametiisikutega suhtlemine olla sisuliselt võimatu .

Endised Eesti territooriumil tegutsenud vanglad

• Maardu vangla (liideti 2004. aastal Tallinna vanglaga)
• Tallinna Keskvangla (nn Patarei vangla, suletud 2002. a)
• Pärnu vangla (suletud 2007.a)
• Rummu avavangla (1. aprillil 2004 liideti Rummu avavangla Murru vanglaga )
• Viljandi vangla (suletud 1. mail 2008 ,)
• Ämari vangla (likvideeritud vanglana alates 1. novembrist 2007 )
• Lasnamäe vangla (endine)
• Harku vangla, liideti 15. jaanuaril 2011. aastal Murru vanglaga Harku ja Murru vanglaks;
• Murru vangla, liideti 15. jaanuaril 2011. aastal Harku vanglaga Harku ja Murru vanglaks;

Vaata ka

• Koloonia tüüpi vangla
• Sunnitöövangla