Johannes Semper: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P →‎Artiklid: +kat:Asutava Kogu liikmed
85. rida: 85. rida:
* [http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=366 Mõttekilde K. A. Hindrey puhul], [[Looming]] nr. 6 [[1935]]
* [http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=366 Mõttekilde K. A. Hindrey puhul], [[Looming]] nr. 6 [[1935]]
* [http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=326 Pilk argentiina kirjandusse], [[Looming]] nr. 8 [[1937]]
* [http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=326 Pilk argentiina kirjandusse], [[Looming]] nr. 8 [[1937]]
* [http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=666 Kultuuri päevaküsimusi], [[Eesti Üliõpilaste Seltsi album]] nr. 11, 1940


{{DEFAULTSORT:Semper, Johannes}}
{{DEFAULTSORT:Semper, Johannes}}

Redaktsioon: 23. august 2011, kell 23:38

 See artikkel räägib kirjanikust; agronoomi kohta vaata artiklit Johannes Albert Semper

Fail:Johannes Semper.jpg
Johannes Semper

Johannes Semper (22. märts 1892 Pahuvere küla, Viljandimaa21. veebruar 1970 Tallinn) oli eesti luuletaja, prosaist, kriitik ja tõlkija, silmapaistev esseist, poliitik (üks eesti sotsiaaldemokraatliku partei asutajatest) ja prantsuse vaimu vahendaja eesti kirjanduses.

Elukäik

Sündis Viljandi maakonnas õpetaja peres,

1914. aastal peale Esimese maailamsõja algust mobiliseeriti ning lõpetas Moskvas lipnikukooli, 1917. aastal liitus 1. Eesti Polguga ja oli Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee liige. Oli üks eesti sotsiaaldemokraatliku partei asutajatest ning ka Asutava Kogu liige.

Vabadussõjas teenis Suurtükiväe Tagavara Divisjonis, ülendati 12. veebruaril 1920.a. Sõjavägede Ülemjuhataja kindralstaabi kindralmajor Laidoneri käsuga Sõjavägedele nr. 387 leitnandiks, vanusega 28. augustist 1919.a.

1930. aastatel töötas J. Semper Tartu ülikoolis üldesteetika ja stilistika õppejõuna, oli "Loomingu" toimetajaks (1930–1940) ja Eesti PEN-klubi esimeheks (1928–1940). Johannes Semper debüteeris eesti kirjanduse ülevaatega läti ajakirjas "Kahwi" (1910), esimesed värsid avaldati "Noor-Eesti" väljaandeis (1911). Osales ka aktiivselt "Tarapita" tegevuses.

1940. aastal liitus ta Eestimaa Kommunistliku Parteiga ja kuulus ka Johannes Varese valitsusse haridusministri ametikohal. Oli üks aktiivsemaid kirjanike kaasajaid nõukogude võimuga koostöötegijate sekka. Hariduse rahvakomissarina algatas augustis 1940 nn. kahjulike raamatute nimekirjade koostamist, luues selleks spetsiaalse komsjoni.

Semper kirjutas 1944. aastal sõnad Eesti NSV hümnile, mille meloodia autor oli Gustav Ernesaks.

Oli aastail 1940-1948 Eesti NSV Hariduse Rahvakomissar ja minister, aastail 1941-1948 Eesti NSV Kunstide Valitsuse (sisuliselt kultuuriministeeriumi) juhataja, aastail 1946-1950 Eesti NSV Kirjanike Liidu juhatuse esimees.

Kirjutas ENSV ajal ka teisi teoseid, aga langes 1950. aastal EKP Keskkomitee 8. pleenumi otsusega koos teiste tuntud haritlastega "kodanliku natsionalistina" põlu alla. Hiljem tema maine suures osas taastati ning alates 1962. aastast alustati tema kogutud teoste (12 köidet) väljaandmist.

1965 kirjutatud mälestustes möönab, et 1940. aasta riigipööre oli juriidiliselt ebaseaduslik, kuid õigustab seda väidetava rahva tahtega.

Looming

  • "Pierrot" (luule esikkogu, 1917, 1919)
  • "Jäljed liival" (esikkogu järg, 1921)
  • "Maa ja mereveersed rytmid" (ajalaulude kogus, 1922)
  • "Hiina kett" (novellikogu,1918)
  • "Ellinor" ja "Sillatalad" (novellikogud, 1927)
  • "Armukadedus" (romaan, 1933)

Esseistina on Semper suure eruditsiooniga käsitlenud kirjandust, teatrit, kujutavat kunsti, muusikat jm, (nt. kogumikud "Näokatted", 1919 ja "Meie kirjanduse teed", 1927). Johannes Semperi “Kalevipoja rahvaluule-motiivide analüüs" (1924) on ainulaadne, psühhoanalüüsil põhinev stiiliuurimus. Tõlketöö suursaavutusteks peetakse Dante Alighieri “Uus elu" (1924) ja Victor Hugo “Jumalaema kirik Pariisis" (1924) eestindusi.

Kogutud teosed 12 köites

Aastatel 1962–78 avaldas Eesti Riiklik Kirjastus (hiljem Eesti Raamat) Johannes Semperi teosed 12 köites:

  • I (1962) Luuletused
  • II (1963) Romaan „Kivi kivi peale“
  • III (1964) Romaan „Armukadedus“, novellid „Õed“ ja „Umbrohi“
  • IV (1965) Romaan „Punased nelgid“
  • V (1966) Reisikirjad
  • VI (1967) Novellid ja näidendid
  • VII (1969) Mõtterännakuid (artikleid ja esseid) I
  • VIII (1971) Mõtterännakuid II
  • IX (1977) Mõtterännakuid III. Koostanud ja järelsõna „Johannes Semperi osast eesti kirjandusliku mõtte arengus“: Erna Siirak
  • X (1975) Luulerännakuid (luuletõlkeid) I. Koostanud Nigol Andresen
  • XI (1976) Luulerännakuid II. Koostanud Nigol Andresen
  • XII (1978) Mälestused. Koostanud ja järelsõna „Johannes Semper kui memuarist“: Erna Siirak

Tunnustused

Kirjandus tema kohta

Artiklid