Eestimaa ülemmaakohus

Eestimaa ülemmaakohus (saksa keeles Estländisches Oberlandgericht, vene keeles Эстляндский оберландгерихт, Эстляндский верхний земский суд) oli Eestimaa kubermangu seisuslik kõrgeim maa- ja aadlikohtuasutus Eestimaal 13. sajandi I poolest kuni 20. novembrini 1889. aastal.

Kohtu asutamine

Eestimaa ülemmaakohtu alguseks oli Taani kuninga Valdemar Eriku lääni/feodaalõiguse seadustik 1315. aastast. Taani kuninga asehaldur delegeeris nõunikekogule (Landesrat) kohtumõistmistegevuse. Nõunikeks olid kohalikud Taani kuninga vasallid, kes olid samal ajal koondumas Eestimaa rüütelkonnaks.

Kuningliku Maakohtuna

Pärast Eestimaa rüütelkonnai kapituleerumist Rootsile 1561. aastal, andis kuningas Johan III ülemmaakohtule riigiorgani staatuse Kuningliku Maakohtu nime all, mille koosseisu kuulusid peale kindralasehalduri ja kuberneri 12 Harju ja Viru õiguste järgi pärilikku ning maadvaldavat aadlikust maanõunikku. Ülemmaakohtu korralised sessioonid toimusid korra aastas. Kohtuotsuse tegemiseks vajalik kvoorum oli poole koosseisu pluss 1 maanõuniku, s.o 7 liikme osavõtt. Otsustamisel kehtis häälteenamuse põhimõte, mistõttu kuberner oma arvamusega vähemusse jäädes pidi vormistama ja välja kuulutama sisuliselt ainult maanõunike otsuseid.

Pärast Eestimaa rüütelkonna kapituleerumist Venemaale 1710. aastal, lähtus Eestimaa Ülemmaakohus oma tegevuses 1710.–1783. aastatel Rootsi ajal kujunenud pädevusest.

Tallinna Ülemmaakohtuna

Keisrinna Katariina II poolt kehtestatud Asehalduskorra ajal, aastatel 1783.–1797. oli Eestimaa Ülemmaakohus likvideeritud, selle kohuseid täitis Tallinna Ülemmaakohus. Tallinna Ülemmaakohtu tegevus lõpetati 1797. aastal ning Eestimaa Ülemmaakohtu funktsioonid taastati nii nagu need olid olnud enne 1783. aastat. Alates asehalduskorra ajast teostas järelevalvet ülemmaakohtu töö üle Eestimaa kubermangu prokurör, apellatsiooniinstantsiks oli Venemaa Valitsev Senat.

Ülemmaakohtu tegevus

Pärast 1346. aastal Taani kuninga poolt Eestimaa hertsogkonna müümisega Saksa ordu Liivi ordule ja Taani võimu lõppemisega oli maanõunikekogu juba kujunenud rüütelkonna haldusorganiks, kuid säilitas ka orduvõimu perioodil endiselt oma kohaliku kõrgeima kohtu ülesanded. Nõunike kogu täitis vaid kohtufunktsioone ja oli administratiivse tegevuseta.

Kohtupädevus

Ülemmaakohtu tegevusvaldkonda kuulus aadlike, vaimulike ning ametnike tsiviil- ja kriminaalasjade läbivaatamine ning oli ka talurahvakohtute poolt läbivaadatud kohtuasjade edasikaebamise viimaseks instantsiks.

Eestimaa ülemmaakohus oli linnamagistraatide (v.a iseseisev Tallinna all-linn), Eestimaa alammaakohtu ja meeskohtute apellatsioonikohtuks. Ülemmaakohtu otsused olid lõplikud.

Ülemmaakohtu kohtuistungid toimusid Eestimaa rüütelkonna hoones Tallinnas Toompeal.

Vastavalt 1845. aasta Balti provintsiaalseadustikule (BPS) koosnes Eestimaa ülemmaakohus 12 maanõunikust (kindral)kuberneri eesistumisel, lisaks olid ametis 2 sekretäri, arhivaar, aktuaar, kinnistusajade protokollija, vene ja rootsi keele tõlgid, kantseleitöötajad ja kohtuteenrid, kõik kohtuametid olid eluaegsed.

Ülemmaakohtule allus kohtulikult kogu Eestimaa kubermang, kaasaarvatud Peterburi kubermangu kuuluv Narva Magistraat, kuid väljaarvatud Tallinna all-linn.

Eestimaa Ülemmaakohtu ülesanded olid

• kriminaalasjade menetlemine esimese ja ka teise astme asjades: esimene aste aadlikele ja literaatidele (literaadiks loeti ülikoolis õppinud ametnikku), teine aste talupoegadele,
• järelevalve teostamine kõigi alluvate kohtuasutuste töö üle, nende asjaajamise korraldamine,
• advokaatide ametissenimetamine,
• ametivande võtmine advokaatidelt ja kõigilt rüütelkonna valitud ametimeestelt,
• vastavalt kehtivatele seadustele ülemmaakohtu enda ja alluvate kohtute asjaajamiskorra kehtestamine,
• eestkostjate ja hoolekandjate nimetamine (väljaarvatud linna ja talurahvakohtutele alluvate isikute puhul),
• notariaalse kinnituse andmine eraisikute dokumentidele (testamendid ja kingitused),
• kinnistus- ja hüpoteegiraamatute pidamine,
• aadlike pärandusasjade lahendamine
• inventaariumid ehk varaloendite pidamine.

Esimese astme kriminaalkohus aadlikele, vaimulikele (v.a Tallinna linn), ülemmaakohtu advokaatidele ja rüütelkonna või riigi teenistuses olevatele literaatidele, edasikaebamise koht meeskohtutele ning Haapsalu ja Narva magistraatidele.

Eestimaa Ülemmaakohtu poolt vastuvõetud otsused olid pärast Eestimaa kindralkuberneri või Eestimaa tsiviilkuberneri kinnitamist lõplik, välja arvatud juhtumid, mis nõudsid Senati poolt läbivaatamist. Tsiviilasjus esimese instantsina varalised vaidlused (kirik, rüütelkond, riik, raamatukaupmehed), teise instantsina alammaakohtute ja maavaeslastekohtute, meeskohtute ja Haapsalu ning Narva magistraatide otsuste ja nende peale laekunud kaebuste läbivaatamine. Viimane instants talurahvakohtutele alluvate isikute kohtuasjade läbivaatamisel.

Vaata ka

• Eestimaa kubermangu kohtukorraldus
• Eestimaa alammaakohus