Ungern-Sternbergi palee: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

Reasisene

Redaktsioon: 18. august 2011, kell 09:11

Ungern–Sternbergi palee oli aastatel 1865–1868 krahv Ungern-Sternbergile Tallinnas Toompeal ehitatud esindushoone ja linnaresidents. Hoone aadress on Kohtu tänav 6.

Krahv Ewald Alexander Andreas von Ungern-Sternberg (1824-1899) oli suure Ungern-Sternbergi suguvõsa Hiiu-Suuremõisa (Dagden-Grossenhof) liinist, "Ungru krahvi" Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternbergi pojapoeg. Ewald Alexander Andreas von Ungern-Sternberg päris oma isalt - Peter Ludwig Konstantin von Ungern-Sternbergilt, Hiiu Kärdla kalevivabriku asutajalt 11 mõisat peamiselt Hiiumaal, sealhulgas Hiiu-Suuremõisa, Soonlepa, Harju, Kõpu mõisa, kuid krahvi peamiseks elupaigak oli Elistvere mõis.

Hoone ehitus

Kohtu tänava ja Pika jala poolse nõlvaku vahel asuv hoone ehitati krahv Ewald Alexander Andreas von Ungern-Sternbergile Berliinist pärit arhitekt Martin Philipp Gropiust (1824-1880) aastatel 1865–1868. Hoone krundi põhjaküljel asusid varem ridamisi väike lagunenud elamu, kõrts ja kõrvalhooned.

Hoone planeering oli orienteeritud keskteljele, esindussaal, mis tavaliselt asus paleedes teisel korrusel, asub vestibüüliga samal korrusel. Sellise lahenduse tulemusel puudub palees tüüpiline toretsev esindustrepp.

Palee teisele korrusele jäid pere magamis- ja lastetoad, esindus- ja eluruumid olid selgelt eraldatud. Ülakorruse väiksemate tubade paigutamisega kahele poole keskset koridori, mille lakke kavandati suure katuseaknaga valgusšaht.

Hoone valmis lõplikult 1866. aastal, ja hoonekompleksile lisati veel täiendavalt poolteisekorruselisi väravahooneid, mis flankeerivad pääsu Kohtu tänavalt sisehoovi: põhjapoolses küljes tõllakuur ja lõunapoolses küljes tallihoone kutsari korteriga ning nendevahelise kõrge võrevärav.

Eestimaa Provintsiaalmuuseum

1899. aastal suri krahv Ewald Alexander Andreas von Ungern-Sternberg ning tema abikaasale - krahvinna Adele (Ada) Julie Euphrosinie Marie von Stackelbergile jäänud maja omandas Eestimaa Rüütelkond, kes loovutas selle Eestimaa Kirjanduse Ühingule (vahetusena ühingu Wismari tänava krundi vastu). Eestimaa Kirjanduse Ühing paigutas hoonesse Eestimaa Provintsiaalmuuseumi.

Pidulik Provintsiaalmuuseumi ja ühtlasi kogu maja avamine toimus 3. detsembril 1911. aastal.

Hoones teostati enne avamist ümberehitused, mille kigus ohandati hoone keldriruumid raamatukogu tarbeks, ehitati uus kivitrepp hoone vasakusse tiiba ja hoonesse seati sisse elektrivalgustus ja keskküte. Ümberehitustööd projekteeris Eestimaa kubermanguinsener Erwin Bernhard ja ümberehituses osales ka osales Tallinna linnainsener Erich Jacoby.

Pikemalt artiklis Eestimaa Provintsiaalmuuseum

Eesti NSV Teaduste Akadeemia

1946. aaastal anti hoone vastasutatud Eesti NSV Teaduste Akadeemia käsutusse, kes hakkas seda kasutama Teaduste Akadeemia Presiidiumi töö- ja esindushoonena. Muuseumivarad jagati Ajaloomuuseumi ja Loodusmuuseumi kogudesse, hoones olnud väärtuslik raamatukogu aga sai aluseks Teaduste Akadeemia haruldaste raamatute osakonnale.

Viited

@@ 19. rida: / 19. rida: @@
 Hoones teostati enne avamist ümberehitused, mille kigus ohandati hoone keldriruumid raamatukogu tarbeks, ehitati uus kivitrepp hoone vasakusse tiiba ja hoonesse seati sisse elektrivalgustus ja keskküte. Ümberehitustööd projekteeris [[Eestimaa kubermanguinsener]] [[Erwin Bernhard]] ja ümberehituses osales ka osales [[Tallinna linnainsener]] [[Erich Jacoby]].
+{{Vaata|Eestimaa Provintsiaalmuuseum}}
-Provintsiaalmuuseumi maja [[vestibüül]]i paigutati garderoob, suur saal jäi istungite ja pidulike sündmuste tarbeks.
-Suurest saalist vasakul asuvas ruumis olid eksponeeritud mitmed [[kollektsioon]]id, parempoolses ruumis kodumaise [[fauna]] ekspositsioon. Vestibüülist vasakule jäi kunstisektsiooni koosolekute ruum ja ühtlasi väike kunstisalong õlimaalidega seintel.
-Vestibüülist paremale aga tammepaneelidega vooderdatud suur lugemistuba, kus asetseva kahe pika laua taha mahtus 30 inimest. Lugemissaal pakkus lisaks kirjandusele saksa-, vene- ja prantsuskeelseid päevalehti ning oli avatud kella 9-st hommikul 10-ni õhtul.
-Hoone teise korruse Pika Jala poole pööratud keskne saal oli jaotatud kolmeks, siin asusid Idamaade materjale sisaldavad [[etnograafia]]kogud, muinasaja mälestiste ekspositsioon ning võõramaiste relvade, klaasi, portselani ja kuriositeetide kogud.
-Teise korruse peasaalist paremale jäi saal [[Tallinna ajalugu]] kajastavate materjalide ja [[Johannes Burchart VIII|Burchardt]]i kollektsiooniga "''Mon Faible''", vasakule jäi [[paleontoloogia]] kabinet.
-Teise korruse hoovipoolsetesse ruumidesse paigutati mündid, medalid, pitserid ja herbaariumid ning eksootilise fauna kollektsioon.
-Teise korruse hoovipoolsetesse ruumides asusid ka raamatuhoidlad, tehnikasektsiooni ja muinsussektsiooni tööruumid.
-Hoone keldris asusid raamatukogu ja arhiiviruumid, pööninguruumi kasutati hoiuruumina<ref>[http://www.nyingma-buddhism.com/index.php?option=com_mtree&task=viewlink&link_id=1484&Itemid=2 Aadlipalee Toompeal], Eesti Nijngma Budismi Entsüklopeedia (vaadatud 17. august 2011)</ref>.
-[[1939]]. aasta oktoobris alanud baltisakslaste [[umsiedlung|ümberasumise]] käigus nõudsid sakslased [[Õpetatud Eesti Selts]]i varade väljaandmist, kuid pärast 1940. aasta [[juunipööre]]t ja uue sovetivõimu kehtestamist Õpetatud Eesti Selts likvideeriti ning hoone ja varad natsionaliseeriti ning anti tollal loomisel olnud [[Eesti NSV Riiklik Ajaloomuuseum|Ajaloo- ja Revolutsioonimuuseumile]], mis aga 1952. aastal kolis praegusesse asukohta Tallinna [[Suurgildi hoone]]s.
 ==Eesti NSV Teaduste Akadeemia==