Korea sõda: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P r2.7.1) (robot muutis: war:Gera Koreano
90. rida: 90. rida:
[[my:ကိုရီးယားစစ်ပွဲ]]
[[my:ကိုရီးယားစစ်ပွဲ]]
[[nl:Koreaanse Oorlog]]
[[nl:Koreaanse Oorlog]]
[[ne:कोरियाई युद्ध]]
[[ja:朝鮮戦争]]
[[ja:朝鮮戦争]]
[[no:Koreakrigen]]
[[no:Koreakrigen]]

Redaktsioon: 15. august 2011, kell 15:40

Ameerika sõdurid Koreas

Korea sõda oli relvastatud konflikti Põhja- ja Lõuna-Korea vahel 25. juunist 1950 relvarahuni 27. juulil 1953, milles osalesid Korea Vabariigi poolel USA ja veel 15 riigi sõjaväelased, kes tegutsesid ÜRO lipu all. Korea Rahvademokraatliku Vabariigi poolel võitlesid Hiina ja Nõukogude Liidu üksused.

Sõjategevuse algus

25. juunil 1950 ületas 135000 Põhja-Korea väeosa 38. paralleeli (Põhja ja Lõuna vaheline piir). Põhja-Korea valitsus väitis, et Lõuna väed olid ületanud 38. paralleeli ning seega on Lõuna alustanud sõda. Põhja-Korea, saanud Nõukogude Liidult abi, relvastust ja tanke, oli oma üllatuseks rünnakus üliedukas. Umbes 2/3 Lõuna-Korea sõjaväest oli sel hetkel puhkusel, jättes riigi avatuks rünnakutele. Põhja-Korea kasutas võimalust ning ründas mitut olulist pidepunkti. Mõne päeva möödudes olid Lõuna-Korea väed vähemuses ning olid sunnitud täielikult taganema. Samal ajal, kui käis sõda maa peal, pommitasid Põhja-Korea õhuväed Kimpo lennujaama Sŏulis. Peagi, 28. juunil võtsid Põhja väed Sŏuli (pealinn) enda võimu alla. Siiski ei suutnud Põhja väed saavutada oma eesmärki: kukutada Syngman Rhee valitsust ning põrmustada Lõuna-Korea sõjavägi.

Rünnak Lõuna-Korea vastu tuli üllatusena USAle ja tema liitlastele. Kui Ameerika Ühendriikide presidendile Harry Trumanile teatati mitmeid tunde peale sissetungi algust, siis ta oli veendunud, et kolmas maailmasõda on algamas.

Teise maailmasõja demobilisatsioon põhjustas aga Koreas olevate USA ja tema liitlaste vägedel suuri probleeme varustuse saamisega. Ligi 40% sealsetest vägedest olid nõrgad ning enamus olevast varustusest kasutu. Alles olid aga jäänud suured väed Jaapanis kindral Douglas MacArthur’i käsutuses. Truman, olles kuulnud sellest rünnakust, käskis MacArthur’il saata sõjaväelasi Lõuna-Korea sõjaväkke. Seal pidid nad tegema õhus katet, et saaks ohutult evakueerida Ameerika kodanikud Lõuna-Koreast. Harry Truman ei võtnud kuulda ka oma nõustajate soovitusi teha ühepoolne rünnak Põhja-Korea vägede vastu, vaid kasutas USA 7. laevastikku, mis pandi Taiwani kaitsma. Seeläbi katkes USA lubadus võita Chiang Kai-Shek’i väed. Hiina Rahvuslik Partei, kes oli seeläbi Taiwanis lõksus, küsis luba sõjas osalemiseks. Ameeriklased aga lükkasid nende palve tagasi, kartes, et see julgustab Kommunistliku Hiina sekkumist. Teised läänepoolsed riigid kohe nõustusid USA tegevusega ning pakkusid omapoolset toetust. Augustiks olid aga Lõuna-Korea ja USA Kaheksas Armee, kes ennist olid saabunud appi Lõuna-Koreale alistamaks kommunistide pealetungi, aetud väiksele alale Korea kõige lõunapoolsemasse poolsaare tippu, Pusani linnakese ümber. Ameerika varustuse, õhuvägede ja lisa abivägede abiga suudeti mööda Nakdongi jõge maha panna piir. Sellest kujundes välja meeleheitlik piiri hoidmise võitlus. Kuigi üha rohkem USA abivägesid saabus, oli olukord siiski enam kui kohutav[küsitav]. Tundus, et Põhja-Korea on peagi saavutamas kontrolli üle kogu Korea poolsaare.

15. kuni 28. september 1950

Et leevendada sõjas oma olukorda, tellis MacArthur põhjas seljatagant Põhja-Korea vägedele pealetungi. See oli ülimalt riskantne manööver. Kuid peagi saavutasid nende väed rannaaladel kontrolli. Seal said nende väed vaid keskpärast vastupanu ning kiiresti liikusid edasi saavutamaks võimu Sŏulis. Kui Põhja-Korea väed nägid, et nende varustamisteed olid katkenud, hakkasid nad kohe kiiresti taganema põhja suunas. See andis ka kohe võimaluse nurka surutud United Nations (Ühinenud Rahvaste Organisatsioon) ja Lõuna-Korea vägedel liikuda põhja poole ning liituda seal ennist olnud vägedega.

ÜRO väed ajasid Põhja-Korea väed tagasi üle riigi 38. paralleeli. Nende eesmärk päästa Lõuna-Korea oli saavutatud. Kuid olles üliedukad, tabas neid idee saada kogu Korea Syngman Rhee valitsuse alla. Seega oli USA veendunud, et peab sõda jätkama ja saatma oma väed Põhja poole. Kommunistliku Põhja-Korea hävitamine pani aga muretsema Hiina, kes kartis, et UN’i väed ei kavatsegi peatuda Yalu jõe juures, mis oli Hiina ja Põhja-Korea piiriks. Kindral MacArthur oli veenunud, et sõja levitamine Hiinasse on vajalik. Truman ja teised liidrid aga keelasid sõda laialdasemaks muuta ja MacArthuril oli kästud olla väga ettevaatlik Hiina piirile lähenedes. Paraku MacArthur keeldus kuuletumast, tuues väiteks, et Põhja-Korea väed olid varustatud Hiina poolt ja seega peaks pommitama Hiina baase, kes varustasid Põhja-Korea vägesid. Vaatamata kõigele erinevatel asjaoludel siiski Hiinat terve sõja vältel ei pommitatud.

Hiina aga hoiatas USAd, et nad 38. paralleeli ei ületaks. Truman pidas neid hoitusi pigem asjatuks ürituseks šantažeerida ÜRO vägesid. Päev pärast seda, 8. oktoorbil 1950, kui Ameerika väed olid Korea vahelise piiri ületanud, saatis Mao Zedong Hiina Rahva Vabatahtlike Väed Yalu jõe äärde. Nad oli valmis piiri ületama. Mao nõudis koheselt abi ka Nõukogude valitsuselt ja nägi sekkumist olevat vaid kaitsva eesmärgiga. Mao ütles Stalinile, et kui nad lasevad USA’l terve Korea okupeerida, peavad nad valmis olema selleks, et USA Hiinale sõja kuulutab. Hiina peaminister Zhou Enlai saadeti Moskvasse, et tugevdada Mao öeldud argumente. Mao lükkas plaanitud rünnaku edasi 13. oktoobrilt 19. oktoobri peale, oodates venelaste abi. Venelaste abi jäi aga kasinaks, sest nad olid nõus õhuvägedega abistama mitte lähemal kui 96km eesrindest. NSV Liidu õhujõudude osavõtt oli aga pahaks üllatuseks Korea õhuvägedele. Nõukogude Liidu roll oli USAle sõjas teada, kuid sel teemal vaikiti, et vältida tuumainsitente ning hullemal juhul tuumasõda.

15. oktoobril 1950 läks Truman Wake Islandile, arutamaks võimalust, et Hiina sekkub ning tema soovi piirata Korea konflikti ulatust. MacArthur kinnitas Trumanile, et kui Hiina üritaks tulla Pyongyangi peale, tuleks sellest suurim veresaun. 19. oktoobril langes Pyongyang UN’i vädege kätte.

Kindral Peng Dehuai käe all algas 25. oktoobril 1950 Hiina rünnak, 270 000 sõjaväelast tungisid peale. Hiina rünnak tabas UN’i vägesid üllatusena. Seejärel sõlmisid UN’i väed aga hiinlastega kokkuleppe, ning hiinlased taganesid mägedesse. ÜRO väed aga eirasid Hiina karmi hoiatust ja liikusid ikka edasi Yalu poole. Novembri lõpus ründasid hiinlased uuesti. Läänes, mööda Chongchoni jõge liikudes tegid hiinlased maatasa mitmeid UN’i Lõuna-Korea vägesid ning andisd tugeva paugu UN’i äärmistele vägedele. Sellele järgnes USA 8. Armee taganemine, mis on Ameerika ajaloos pikim taganemine. Idas, 26. novembrist kuni 13. detsembrini hävitati praktiliselt kogu 3000-meheline USA Seitsmes Jalavägi. Mereväelastel läks paremini. Kuigi nad olid ümber piiratud ja sunnitud taganema, tekitasid nad siiski palju kahju Hiina mereväele.

ÜRO väed, olles juba päris Põhja-Koreas, evakueerisid detsembri lõpus umbes 100 000 sõjaväelist inimest ja 100 000 Korea tsiviilikut. Tsiviilikud laeti kõikvõimalike erinevate laevade peale ning viidi turvaliselt Lõuna-Korea tipus asuvatesse sadamatesse.

4. jaanuaril 1951 Kommunistliku Hiina ja Põhja-Korea väed vallutasid Sŏuli. ÜRO väed on sunnitud taganema. Kindral Walker sai selles rünnakus surma, ning teda pandi asendama kindral Matthew Ridgway, kes Teises maailmasõjas juhtis õhuvägesid. Ridgway hakkas koheselt tõstma ennist lüüa saanud 8. Armee võitlusvaimu, mis oli ennist langenud madalale. Vaatamata sellele oli olukord siiski nii sünge, et MacArthur mainis, et võibolla leiavad tuumarelvad kasutust. Märtsis 1951 võttis Ridgway poolt ellu äratatud Kaheksas Armee tagasi Sŏuli.

11. aprillil 1951 eemaldas president Truman MacArthuri juhpositsioonilt. Selleks oli palju põhjuseid ning need kõik on ka dokumentides kirjas[küsitav]. MacArthuri koha võttis üle Ridgway, kel õnnestus UN’i väed edukale vastupealtungile saata. Mitmed rünnakud sundisid vastaste väed tagasi liikuma, mis tõid Hiina ja Põhja-Korea vägedele hulgaliselt ohvreid.

Ülejäänud sõda hõlmas väikest ala ning oli rohkem pikaldane rahuläbirääkimiste periood, mis sai alguse 10. juulil 1951. Siiski toimusid lahingud edasi ka läbirääkimiste käigus. Põhja-Korea ja tema liitlaste eesmärgiks oli tagasi saada alad, mis enne olid neile kuulunud ja seda enne kokkuleppe saavutamist, et mitte ilma jääda nendest aladest. Suur probleem läbirääkimistel oli reparatsioonimaksude küsimus. Kommunistid nõustusid vabatahtlikult reparatsioonimaksudega vaid ühel tingimusel, et enamus sõjaeelsetest aladest, mis olid kommunistidel ka neile tagastataks. See soov lükati koheselt tagasi. Sõda kestis seni, kuni kommunistid sellest soovist loobusid.

29. novembril 1952 valiti Dwight Eisenhower USA presidendiks. Valimislubadust täites sõitis ta Koreasse, et leida lahendus konflikti lõpetamiseks. UN’i nõusolekul läks käiku India ettepanek teha Koreas vaherahu. 27. juulil 1953 saavutati relvarahu. Selleks ajaks oli rindejoon peaaegu samas kohas, kus enne oli 38. paralleel jooksnud. Demiliseeritud tsoon rajati selle ümber, mis on tänapäevani kaitsud ühelt poolt Põhja ja teiselt poolt Lõuna vägede poolt. Rahulepingut pole tänapäevani alla kirjutatud.

Välislingid

Mall:Link FA Mall:Link FA