Eestimaa Loomakaitse Liit

Eestimaa Loomakaitse Liit (ELL) on Eesti loomakaitse organisatsioon.

Eestimaa Loomakaitse Liit loodi 4. oktoobril 2010 ja peab ennast 1929 aastal asutatud samanimelise liidu õigusjärglaseks. Liidu peamiseks eesmärgiks on avalikes huvides loomade kaitsmine, lähtudes loomade heaolu tagavatest õigusaktidest ning loomakaitse ja halastuse põhimõtetest. Eestimaa Loomakaitse Liit koondab erinevate loomaliikidega tegelevaid organisatsioone, kes loomakaitse ja halastuse põhimõtteid austavad. Eestis tegutsevad loomakaitse valdkonnas valdavalt füüsilisi isikuid koondavad mittetulundusühingud. ELL-i eesmärgiks on kujuneda katuseorganisatsiooniks eelkõige juriidilistele isikutele, kes puutuvad kokku ja omavad teadmisi erinevate loomaliikide ja valdkonna probleemide kohta.

ELL tegeleb ka vähemlevinumate loomaliikidega ja on koostööpartneriks erinevatele riigiametitele. Keskkonnainspektsioon (KKI) on valinud ELL-i looduskaitse nõukotta, mille eesmärgiks on sisendi andmine KKI risikide hindamise protsessi ja järelevalve tõhustamine. Keskkonnamet (KKA) sõlmis ELL-ga kokkulepe eestis elutsevate madude tiheasustusaladelt loodudesse toimetamiseks ja Põllumajandusministeerium tegi liidule ülesandeks välja töötada juhendid 30 meil enimpeetava eksootilise looma kohta .

Välislingid

• ELL: Loomakaitse Liit alustab uuesti tegevust Postimees, 4. oktoober 2010
• ELL: Palume piirata madude mõtlematut tapmist Delfi, 14. aprill 2011
• ELL: Loomapiinajatele on antud roheline tuli Postimees, 19. mai 2011
• ELL: Võttes koera, võtad vastutuse! Õhtuleht, 23. mai 2011
• ELL: Linnupoegi pole vaja segada Reporter, 17. juuli 2011
• ELL: Ootame Tamsalu elanikelt infot julmalt vigastatud kassi kohta ERR, 19. juuli 2011
• ELL: Jaanalinde ei transporditud nõuetekohaselt Õhtuleht, 20.juuli 2011

Juhatus

• Heiki Valner
• Pille Tees
• Piret Tees
• Katrin Idla
• Rein Kikerpill

• Liidu patrooniks on välisminister Urmas Paet

Liikmed

• Varjupaikade MTÜ
• Balti Herpetoloogia Ühing
• Imeloomade Selts MTÜ
• MTÜ Auh
• Eesti Liivahiirte Selts MTÜ
• Eesti Chihuahua Klubi MTÜ

Sümboolika

Liidu logol on kujutatud inimkäed linnupesa kohal. Munad pesas sümboliseerivad elu algust ja selle haprust ning vajadust seda hoida ja kaitsta. Idee autoriks on Heiki Valner ning teostajaks tuntud kunstnik ja suur loomasõber Epp Maria Kokamägi.

Asutajad

• zooloog Aleksei Turovski,
• Riigikogu liige ja endine politseijuht Andres Anvelt,
• loomaarst Andrus Joost,
• näitleja ja lastekaitse aktivist Elle Kull,
• teleajakirjanik Heiki Valner,
• Tallinna linnaametnik ja endine politseijuht Kalle Klandorf,
• Tallinna Tehnikaülikooli teadur Katrin Idla,
• pedagoogikadoktor ja lastekaitse aktivist Loone Ots,
• endine Roheliste erakonna juht Marek Strandberg,
• bioloog Mart Jüssi,
• kultuuritegelane Mart Sander,
• Konkurentsiameti peadirektor Märt Ots,
• jurist Pille Tees,
• jurist Piret Tees,
• Tallinna Loomade Varjupaiga arendusjuht Rein Kikerpill,
• Varjupaikade MTÜ juht Triinu Priks,
• Euroopa Parlamendi liige Tunne Kelam

Loomakaitse ajaloost Eestis

24.juulil 1929 loodud Eesti Loomakaitseliitu kuulus 22 loomakaitseseltsi ja -ühingut. Esimees oli Bernhard Methusalem. Liit andis välja häälekandjat Eesti Loomasõber ja teenetemärgina Rohelist Risti.

Loomade kaitsmise ajalugu praeguse Eesti territooriumil ulatub aastasse 1861, mil Liivimaa kubermangus asutati Loomade Piinamise Vastu Võitlemise Selts. Vanim loomakaitseselts Eesti kubermangus asutati 1869. a Tallinnas, järgnes Tartu Eesti Loomakaitse Ühing (1901). Edasi läks seltside loomine tõusvas joones, paljude teiste kõrval loodi need nt 1927 aastal Haapasalus ja Petseris, 1930 aastal Nõmmel ja Pärnus, 1931 aastal Tapal ning 1933 nägi ilmavalgust Kuressaare Loomakaitse Selts. 1935 aastaks oli Maarjamaal 22 loomakaitsega tegelevat seltsi ja ühingut, kuhu kuulus 4500 täiskasvanut ja sama palju noorliikmeid. Tõhustamaks koostööd ja parandamaks tulemuslikumalt loomade heaolu, ühines enamus loomakaitse seltse 24.juulil 1929 Eesti Loomakaitsjate Liiduks (ELL). Esimest loomakaitseseaduse kava hakkas ELL rahvusvahelisi eeskujusid järgides välja töötama 1935.a. Eelnõu võtsid vastu nii ELL juhatus kui 1936.a Tartu VIII loomakaitse kongress, misjärel see esitati riigivanemale 1937 aasta alguses. Saame vaid imetleda tolleaegsete inimeste elujaatavat maailmanägemust, mida tõestab ka massiline kuulumine loomakaitse organisatsioonidesse. Seltside eestvedajateks oli enamasti kohalik võimueliit koos intelligentsi ja ärimeestega. Samuti pidasid loomakaitses osalemist vajalikukuks paljud tollased riigimehed. Loomakaitsjate põhitöö oli loomade pidamise,transportimise ja hukkamisega seotu jälgimine, vajadusel sekkumine ja koostöös politseiga loomavastaste tegude kohtusse suunamine. Loomade väärkohtlemise juhtumid päädisid suurte trahvidega, alternatiiviks pakuti reaalset vangistust. Ka tehti suures ulatuses teavitustööd nt paigaldati paljudes maakondades tee äärde n-n hobusepalved- plakatid, kus paluti järskudel tõusudel hobuseid mitte liigselt sundida ja soovitati võimalusel nende koormat kergenedada. Lisaks peeti loomakaitsest loenguid.

Esimene varjupaik koos kliinikuga kodututele koertele avati 1 jaanuaril 1904 Tallinnas ja see asus "poole vakamaa" suurusel maatükil, aadressil Riisenkampi 33A. Varjupaiga tegevust kajastavaid arve on säilinud alles aastast 1934, mil seltsi varjupaika toodi 38 leitud koera, peremehed loovutasid 202 koera ja 5 koera tuli haiguse tõttu surmata. Kuna 290 inimest soovis varjupaigast koera saada, siis pidid nad päris kaua ootama. Kasside elu oli sama väärtusetu kui tänapäevalgi, et vaid 5 inimest soovis kassi saada, tuli ülejäänud 107 peremeheta loomakest eutaneerida.

Esimene eestikeelne loomakaitse üllitis avaldati 1891, kui Tallinna loomakaitsjad kirjastasid neljaleheküljelise vihiku "Tallinna Elajakaitse-Seltsi lennuleht Eesti rahvale". Pisut hiljem andis koolidele suuantud loomakaitse teemalise kirjutise välja õigeusu kiriku sinod. Vahepealsetest väljaannetest teated puuduvad, aga 1931-1934 ilmus Loomakaitse Liidu toimetusel ajakiri „Loomakaitsja", mis alates 1935 aastast muutus „Eesti Loomasõbraks". Trükis avaldatud põhimõtete järgi lähtus ajakiri Genfis asuva rahvusvahelise loomakaitse büroo sätestatud tegutsemispõhimõtetest, propageerides loomakaitse eri aspektide integratsiooni. Uudne lähenemine taunis teoloogide seniseid seisukohti, mille järgi loomadel polevat õigusi jne. "Eesti Loomasõbra" viis ilmumisaastat pakkus mõttekalt struktureeritud, mitmekesist ja suhteliselt nõudlikku lugemismaterjali, mis kahtlemata aitas edendada loomakaitse ideede levikut, muutis loomakaitset kui nähtust rahvale köitvamaks ning hoiatas, et loomade väärkohtlemine ei saa sündida karistamatult. Pärast iseseisvuse kaotust lõpetas Nõukogude võim muuhulgas ka kõigi Eesti loomakaitse seltside tegevuse.

• Kasutatud Loone Otsa artiklit Loomakaitse ja inimeste suhtumine loomadesse 1930. aastate Eestis