Lev Võgotski

Lev Semjonovitš Võgotski (vene Лев Семёнович Выготский; õieti Lev Simhovitš Võgodski (vene Лев Симхович Выгодский); 17. november 1896 Orša, Viciebski kubermang, Venemaa Keisririik - 11. juuni 1934 Moskva, Nõukogude Liit) oli juudi päritolu Nõukogude psühholoog ja eripedagoog.

Lapsepõlve veetis Homielis, kus isa töötas pankurina. Pärast gümnaasiumi kuldmedaliga lõpetamist asus Võgotski õppima Moskva Ülikooli meditsiini, kuid hiljem asus samas ülikoolis hoopis õigusteadust õppima. Hiljem jätkas ka filosoofia õpingutega.

Pärast ülikooli lõpetamist, 1917 aastal, siirdus Võgotski tagasi Homieli, kus töötas kirjanduseõpetajana. Ning oli Homieli Õpetajate Seminari rajajaid. Aastal 1924 tegi ta ettekande teisel ülevenemaalisel psühhoneuroloogilisel kongressil. Tema ettekanne võeti väga hästi vastu ja talle pakuti kohta Moskva Riiklikus Eksperimentaalpsühholoogia Instituudis. Seal rajas ta eksperimentaalse eripedagoogika instituudi.

1925 aastal kaitses Võgotski oma väitekirja. Ta algatas eripedagoogika uurimused Venemaal ning rajas Moskvas Eripsühholoogia Labori.

1934 aastal nakatus Võgotski tuberkuloosi ning suri kõigest 38 aasta vanuselt. Suurem osa tema kirjutistest avaldati alles enam kui 50 aastat pärast tema surma.

Võgotski on uurinud kultuurpsühholoogiat, inimeste vahelist kommunikatsiooni ning inimese kõrgemaid vaimseid funktsioone sh. mõtte ja kõne omavahelistest seostest.

Võgotski kriisiteooria etapid:

• 0-2 kuud - Sünnikriis
• 2 kuud- 1 aasta - Stabiliseerumine
• 1. eluaasta - Kriis seoses käima hakkamisega
• 1-3 Varajane lapsepõlv. Stabiilne
• 3. eluaasta - Eneseteadvuse (mina) läbimurre
• 3-6 (7) - Stabiliseerumine
• 6 (7). aasta - Kooliea alguse kriis
• 7-12 - Noorem kooliiga. Stabiilne
• 9-13 - Murdeea kriis
• 13-17 - Stabiliseerumine
• 17. eluaasta - Noorukiea kriis

Seotud mõisted

• lähim arenguvald
• pedoloogia
• sisekõne

Välislingid

• Neuro-sensoorse motoorika ja reflekside meetod