Struktuur

See artikkel räägib üldisest struktuurimõistest ning struktuurimõistest filosoofias; sõna spetsiifiliste tähenduste kohta vaata lehekülge Struktuur (täpsustus)

---

Struktuur (ladina sõnast structura '(sise)ehitus') on filosoofiline kategooria, mis on määratletud kui süsteemi elementide (enamasti püsiv) seostus ehk organiseerimisviis ..

Struktuuri mõistele aluse panijaks peetakse nii Immanuel Kanti, kui ka Georg Wilhelm Friedrich Hegelit. Tänapäeval on struktuuri mõistet laiendatud väga erinevates suundades ning sellel puudub kõiki rahuldav ühene ehk „objektiivne“ määratlus. Levinud on nende ojekt-orienteeritud tõlgendused.

Selgitusi

Struktuuri siin esitatav abstraktne määratlus on läbilõige erinevatest sõnastustest. Kuna tegemist on abstraktse, filosoofilise kategooriaga, siis on sellel ka varieeruvaid tõlgendusi. Ollakse eri meelel, kas struktuur on püsiv või enamasti püsiv; kas on tegemist mingi seletamatu seosega või seostega elementide vahel, jne.

Struktuuri mõistele on omistatud veel järgmisi tunnuseid: 1) Struktuur on kõigi reaalselt eksisteerivate objektide ja süsteemide lahutamatu atribuut.2) Seoses mateeria struktuuritasemete või -aspektide mitmekesisusega on mis tahes süsteem polüstruktuurne. 3) Struktuur koosneb elementidest ja nendevahelistest seostest. 4) Struktuur jääb muutumatuks, invariantseks, seni kuni pole muutunus selle seostatus. 5) Struktuuri mõiste on tihedalt seotud seaduse, vormi, paratamatuse jt sugulaskategooriatega. 6) Struktuuri täpne definitsioon antakse matemaatikas isomorfismi mõiste abil.

Struktuuri mõiste abstraktse ära seletamise katsed on märgatavad Saksa ja Vene filosoofilistes teatneteostes. Mujal, ka Eestis, huvitutakse viimasel ajal rohkem selle objekt-orienteeritud määratlustest . Nii on see mõiste aja jooksul kujunenud käibesõnaks, mille sisu on ähmastunud. Tavaliselt domineerivad selle märksõna all ametasutuste üksused, isikkoosseisud ja eritähenduslikud struktuurid.

Täpsustusi

Struktuuri määratluse laialivalguvus on pannud tunnetus- ja süsteemiteoreetikuid ning matemaatikuid seda mõistet täpsustama ja konkretiseerima.

Üheks huvitavaks täpsustuseks on väide, et struktuuri, kui terviku, elemendid sõltuvad terviku struktuurist ja etendavad kvalitatiivselt erinevat osa olenevalt nende seostatuse viisist – positsioonist - struktuuris (grafiidi ja teemandi näide). Teisisõnu, struktuur on süsteemi abstraktsioon, kus selle elemendid ja seosed on minetanud oma empiirilised tähendused, kuid säilitavad erinevusi oma positsioonide näol struktuuris. Kuna süsteem on (üldjuhul) paljuaspektiline, võib seda dekomponeerida osisteks erinevatest aspektidest, siis vastab igale aspektile oma struktuur.

Märgitakse, et tunnetatava objekti struktuuri avaldamise adekvaatseks ”keeleks” on matemaatilised vahendid, mõisted ja meetodid. Struktuuri mõistele on omane eriline, samal ajal universaalne suhete (seoste) tüüp – kompositsioon. Kompositsioon on matemaatiliselt avaldatav valemite, võrrandite, maatriksite, graafide jt matemaatiliste vahendite abil. Kuna struktuur on moodustis elementidest ja nendevahelistest seostest, siis on selle eksplikaadiks (äraseletajaks) graaf.

Struktuuriks on algebras nimetatud ka võre. Õige on siin see, et tegemist on graafiga, kuigi väga väikesest alamklassist. Siiski on see arusaamatus sellest, et omaaegne G. Birckhofi "Lattice Theory" oli vene keelde tõlgitud kui "Teorija struktur". Struktuur on matemaatikas hulk, millele võib olla lisatud täiendavaid matemaatilisi objekte.

Probleeme

Peamine probleem seisneb struktuuri abstraktse mõiste erinevates tõlgendamistes. Siin on esitatud pea kõik sellele mõistele omistatud tunnused ja täpsustused. Nii mõnedki näevad nende vahel vasturääkivusi. Kõik katsed formaliseerida struktuuri olemust nõuavad nende vasturääkivuste, st nii mõnegi täpsustuse, elimineerimist. Kõik katsed struktuuri olemust ära seletada viivad paratamatult graafide juurde, kasvõi nende diagrammide näol . Struktuuri kui niisuguse formaliseeritud tõlgendusega struktuurisemiootika.

Kirjandust

• Bertalanffi, Ludwig von, 1937. Zu einer allgemeinen Systemlehre, Wien.
• Klaus, Georg, 1963. Semiotik und Erkenntnistheorie. Berlin.
• Rozental, M. M., Judin, P. F. (toimetajad), 1963. Filosofski slovar. Moskva.
• Blauberg, I. V., Judin, E. F., 1973. Stanovlenie i suštšnost sistemnovo podhoda. Moskva.
• Achby, W. Ross, 1973. General Systems Theory as a new Distsipline. General Systems Vol 14, 1-6.
• Filosoofia leksikon, 1985. Tallinn.
• Mereste, Uno, 1987. Süsteemkäsitlus: süsteemsest mõtlemisviisist majandusnähtuste käsitlemisel. Tallinn.
• Meiers Kleine Lexikon. Philosophie. 1987, Mannheim. ISBN 3-411-02657-X.
• Schmidt, Heinrich. Philosophisches Wörterbuch. 1991, Stuttgard. (venekeelne tõlge, Moskva, 2003) ISBN 5-250-01794-0.
• The Cambridge Dictionary of Philosophy. 1995, Cambridge. ISBN 0-521-48328-X.
• Novaja filosofskaja entsiklopedija. 2001, Moskva. ISBN 5-244-00961-3.
• Meos, Indrek, 2002. Filosoofia sõnaraamat: olulisi mõisteid koolkondi, filosoofe, seisukohti. Tallinn. ISBN 9985-0-1355-7.
• Tevet, John-Tagore, 2006. Graafide struktuurisemiootiline käsitlus. S.E.R.R., Tallinn.