Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Ei olnud valitsus
208. rida: 208. rida:


[[Kategooria:Eestimaa kubermang]]
[[Kategooria:Eestimaa kubermang]]

[[Kategooria:Eesti valitsused]]


[[de:Provisorischer Landtag des Gouvernements Estland]]
[[de:Provisorischer Landtag des Gouvernements Estland]]

Redaktsioon: 16. juuni 2011, kell 11:57

Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu (teised, mitteametlikud nimetused: (Ajutine) Maanõukogu, Eesti Maanõukogu, (Eesti) Maapäev) oli esimene Eesti rahvaesindajate omavalitsusorgan aastatel 19171919.

Maanõukogu loomine

12. aprillil 1917. aastal kinnitas Venemaa Ajutine valitsus Eesti ajutise omavalitsuse seaduse, mille alusel kavandati Eestimaa kubermangu ja Liivimaa kubermangu eestikeelse elanikkonnaga põhjaosa (Tartumaa, Võrumaa, Pärnumaa ja Saaremaa) liitmine ning loodi kubermangu komissari (Jaan Poska) juurde nõuandva organina Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu.

Märtsist-oktoobrini 1917. aastal oli Venemaa Ajutise Valitsuse Eestimaa kubermangu komissar Jaan Poska.

Maanõukogu oli esimene üle-Eestiline omavalitsusorgan, kus olid esindatud kohalike omavalitsuste esindajad linnadest ja maakondadest-valdadest. Maanõukogu valimised olid üldised, kuid kaudsed: linnade esindajad valiti linnavolikogudes, maakondade omad maakonna valimiskoosolekutel, viimaste liikmed aga eelnevalt vallakoosolekutel. Iga 20 000 elaniku kohta oli üks mandaat, seega koosnes Maanõukogu 62 liikmest. Maanõukogu valiti 5. juunil 1917.

Tegevus

Maanõukogu tuli kokku 14. juulil 1917. aastal ja oli - vaheaegadega - koos kuni aprillini 1919, ajutiseks esimeheks valiti Artur Vallner, keda hiljem asendasid Otto Strandman, Ado Birk ja Kaarel Parts.

Istungjärkude vahel tegutses Maanõukogu Vanematekogu, mille eesotsas oli 1917–1918 Konstantin Päts.

Maanõukogu tegevorganiks oli Eesti Maavalitsus, mis koosnes komisjonidest: Üleüldis-administratiivne osakond (Nikolai Köstner), Tööosakond (Villem Maasik); Haridusosakond (Peeter Põld); Põllutööosakond (Jaan Raamot); Tervishoiuosakond (Konstantin Konik) jt.

7. november 1917 toimus Peterburis Oktoobrirevolutsioon ning VSDTP ja esseeride koalitsioonivalitsus kuulutas end riigipöörde tulemusena Venemaa kõrgemaks võimuks. Sotsialistilike parteide esinduseks Eestis oli Eestimaa Nõukogude Kongress, nii tekkis kaksikvõim- Venemaa Ajutise valitsuse poolt Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu ja Nõukogude Vabariigi poolt Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee ja selle Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee.

28. novembril 1917 kuulutas Maanõukogu ennast kõrgeimaks võimuks Eestis.

Kaksikvõim Eestis 1917. aastal

Ajajärku 1917. aasta märtsist oktoobrini on ka kutsutud kaksikvõimuks, millal kumbki osapool(rahvusriigi pooldajad ja ühise nõukogude vabariikide liidu pooldajad) ei omanud otsustavat ülekaalu ning ei suutnud kindlustada ainuvõimu. Eestis oli kaks peavoolu – Eesti autonoomiat ja järgnevalt iseseisvust toetavad rahvuslikud poliitilised erakonnad ja Venemaa bolševikkude poolt ühise sotsialistliku riigi pooldajad eesti kommunistid/sotsialistid. Nõukogude Venemaa suunitlusega poliitikat toetasid ka vasakesseerid: Hans Kruusi, veel Gustav Suits, Johannes Semper, Jaan Kärner, Villem Ernits, Hugo Reiman, Erich Joonas, Hugo Raudsepp, Karl Freiberg, Erast Meister.

 Pikemalt artiklis Kaksikvõim Eestis 1917. aastal

Rahvuslikud poliitilised erakonnad jagunesid omavahel mitmesse voolu või parteisse nagu kodanlise, kesk- ja põllumeeste parteid, kus eestvedajateks olid Poska, Päts, Piip, Strandman ja sotsialistide partei Martna ja Reiga eesotsas. Lisaks sellele oli Tartu või Lõuna Eesti grupp Tõnissoniga eesotsas. Eesti iseseisvuse ja välispoliitilises tegevuses töötasid aga kõik rahvuslikud poliitilised erakonnad käsikäes.

Ka eesti kommunistid/sotsialistid jagunesid kahte omavahel riius olevasse gruppi, mõlemal grupil olid oma häälekandjad. Ühe grupi juhtivaid tegelasi olid Kingissepp, Anvelt, Pöögelmann, Rästas, Klein, Rimm, Vakman, neil oli ajakiri "Klassivõitlus". Teise gruppi kuulusid Palvadre, Vöölmann ja Peterson, nende ajakiri oli "Edasi".


Pärast Nõukogude Venemaa ja Keskriikide vahel Bresti rahulepingu läbirääkimiste esimese vooru lõppemist alustasid Saksa keisririigi sõjavägi sõjategevust Petrogradi suunal läbi Läti ja Eesti.

19. veebruaril 1918. a moodustas Maanõukogu Vanematekogu Eesti Päästekomitee, millele anti kogu riiklik võim Eestis. Päästekomitee liikmed olid Konstantin Konik, Konstantin Päts ja Jüri Vilms). Samal päeval võttis Vanematekogu vastu otsuse avaldada Eesti iseseisvuse manifest.

24. veebruaril 1918 avaldas Maanõukogu Vanematekogu Manifesti Kõigile Eestimaa Rahvastele, millega kuulutati välja iseseisev Eesti Vabariik.

Samal päeval nimetas Päästekomitee ametisse 13-liikmelise Eesti Ajutise Valitsuse eesotsas Konstantin Pätsiga. Välisministri kohuseid täitis Jaan Poska.

Ajavahemikul 3. mai - 29. mai tunnustasid Inglismaa, Prantsusmaa ja Itaalia Eesti Maanõukogu valitsust de facto iseseisva valitsusena Eestis.

10. detsembril sai Eesti esimese välislaenu 10 miljonit Soome marka.

5. - 7. aprillil 1919 toimusid Eesti Asutava Kogu valimised.

Maanõukogu lõpetas oma tegevuse seoses Asutava Kogu kokkutulemisega 23. aprillil 1919. aastal.

Maanõukogu koosolekute protokollid avaldati trükituna 1935. aastal ja need olid kättesaadavad teaduslike raamatukogude üldfondides ka nõukogude ajal.

Eesti Ajutise Maanõukogu juhatus ja liikmed

Juhatus

StaatusAegNimi
Esimees1917, 14. juuli – 1917, 25. oktoober
Artur Vallner
1917, 25. oktoober – 1918, 27. november
Otto Strandman
1918, 27. november – 1919, 3. veebruar
Ado Birk
1919, 3. veebruar – 1919, 23. aprill
Kaarel Parts
I abiesimees1917, 27. juuli – 1917, 25. oktoober
Jaan Teemant
1917, 25. oktoober – 1918, 27. november
Jüri Jaakson
1918, 27. november – 1919, 3. veebruar
Karl August Baars
1919, 3. veebruar – 1919, 23. aprill
Julius Seljamaa
II abiesimees1917, 27. juuli – 1917, 25. oktoober
Jüri Vilms
1917, 25. oktoober – 1918, 27. november
Nikolai Köstner
1918, 27. november – 1919, 3. veebruar
Karl Saral
1919, 3. veebruar – 1919, 23. aprill
Peeter Siegfried Põld
Ajutine sekretär1917, 14. juuli – 1917, 27. juuli
Ado Birk
1917, 14. juuli – 1917, 27. juuli
Julius Seljamaa
Sekretär 1917, 27. juuli – 1917, 25. oktoober
Mart Kiirats
1917, 25. oktoober – 1918, 16. veebruar
Herman Kask
1918, 27. november – 1919, 23. aprill
Karl Ast
Sekretäri I abi 1917, 27. juuli – 1917, 25. oktoober
Rudolf Jaska
1917, 25. oktoober – 1918, 27. november
Hugo Raudsepp
1918, 27. november – 1919, 3. veebruar
Victor Neggo
1919, 3. veebruar – 1919, 23. aprill
Jüri Parik
Sekretäri II abi 1917, 27. juuli – 1917, 25. oktoober
Herman Kask
1917, 25. oktoober – 1918, 27. november
Victor Neggo
1918, 27. november – 1919, 23. aprill
Hugo Raudsepp

Liikmed

  1. Juhan Mihkel Ainson
  2. Jaan Anvelt – heideti välja 5. veebruaril 1919
  3. Alma Anvelt-Ostra – asendas 20. novembril 1918 Jaan Treialit
  4. Christjan Arro
  5. Karl Ast (Rumor) (oli ka sekretär)
  6. Eduard Aule – astus tagasi, teda asendas 20. november 1918 Jüri Parik
  7. Karl (Kaarel) August Baars (oli ka I abiesimees)
  8. Ado (Aadu) Birk (oli ka esimees ja ajutine sekretär)
  9. Max Woldemar Bock
  10. Aleksander Ennemuist
  11. Karl Theodor Grau
  12. Jüri Jaakson (oli ka I abiesimees)
  13. Juhan Jaanuson
  14. Rudolf Jaska (oli ka sekretäri I abi)
  15. Peet Johanson
  16. Juhan Kalm
  17. Eduard Kansmann
  18. Herman Kask (oli ka sekretär ja sekretäri II abi) – suri 16. veebruaril 1918, teda asendas Mart Meos
  19. Mart Kiirats (oli ka sekretär)
  20. August Kohver
  21. Ivan Koort
  22. Hans Kruus
  23. Juhan Kukk
  24. Andres Kurrikoff
  25. Juhan Kurvits
  26. Timofei Kuusik
  27. Hugo Jakob Kuusner – alates 13. septembrist 1917
  28. Jaan Kärner
  29. Nikolai Köstner (oli ka II abiesimees)
  30. Juhan Lasn
  31. Tiido Lauri
  32. Anna Leetsmann – välja heidetud 5. veebruaril 1919
  33. Juhan Lehman – alates 26. novembrist 1918
  34. Villem Maasik
  35. Mihkel Martna – astus tagasi 26. novembril 1918
  36. Mart Meos – asendas 27. novembril 1918 Herman Kaske
  37. Friedrich Volrad Mikkelsaar
  38. Victor Neggo (oli ka sekretäri I ja II abi)
  39. Aleksander Oinas – asendas 26. novembril 1918 Karl Hugo Reimanit
  40. Aleksei Palm
  41. Jüri Parik – asendas 26. novembril 1918 Georg Eduard Aulet
  42. Kaarel Parts (oli ka esimees)
  43. Ants Piip
  44. Aleksander Podrätšik
  45. Peeter Siegfried Põld (oli ka abiesimees)
  46. Konstantin Päts
  47. Hans Pöhl
  48. Hans Pöögelmann – välja heidetud 5. veebruaril 1919
  49. Jaan Raamot
  50. Hugo Raudsepp (ka sekretäri I ja II abi)
  51. Hugo Karl Ferdinand Reiman – astus tagasi, teda asendas Aleksander Oinas
  52. Julius Reintam
  53. Hans Riiberg
  54. Hans Reinhold Roos
  55. Karl Saral (oli ka abiesimees)
  56. Julius Seljamaa (oli ka I abiesimees ja ajutine sekretär)
  57. Jaan Sihver – heideti pärast hukkumist Narva lahingus välja (5. veebruaril 1919)
  58. Otto August Strandman (oli ka esimees)
  59. Jaan Teemant (oli ka I abiesimees)
  60. Jaan Treial – suri 11. jaanuaril 1918
  61. Jaan Tõnisson
  62. Artur Valner – (oli ka esimees) heideti välja 5. veebruaril 1919
  63. Aleksander Veiler
  64. Jüri Vilms (oli ka II abiesimees)
  65. Karl Johannes Virma
  66. Jaak Ümarik

Vaata ka