Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu: erinevus redaktsioonide vahel
Resümee puudub |
Ei olnud valitsus |
||
208. rida: | 208. rida: | ||
[[Kategooria:Eestimaa kubermang]] |
[[Kategooria:Eestimaa kubermang]] |
||
[[Kategooria:Eesti valitsused]] |
|||
[[de:Provisorischer Landtag des Gouvernements Estland]] |
[[de:Provisorischer Landtag des Gouvernements Estland]] |
Redaktsioon: 16. juuni 2011, kell 11:57
See artikkel vajab toimetamist. (Märts 2009) |
See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu (teised, mitteametlikud nimetused: (Ajutine) Maanõukogu, Eesti Maanõukogu, (Eesti) Maapäev) oli esimene Eesti rahvaesindajate omavalitsusorgan aastatel 1917–1919.
Maanõukogu loomine
12. aprillil 1917. aastal kinnitas Venemaa Ajutine valitsus Eesti ajutise omavalitsuse seaduse, mille alusel kavandati Eestimaa kubermangu ja Liivimaa kubermangu eestikeelse elanikkonnaga põhjaosa (Tartumaa, Võrumaa, Pärnumaa ja Saaremaa) liitmine ning loodi kubermangu komissari (Jaan Poska) juurde nõuandva organina Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu.
Märtsist-oktoobrini 1917. aastal oli Venemaa Ajutise Valitsuse Eestimaa kubermangu komissar Jaan Poska.
Maanõukogu oli esimene üle-Eestiline omavalitsusorgan, kus olid esindatud kohalike omavalitsuste esindajad linnadest ja maakondadest-valdadest. Maanõukogu valimised olid üldised, kuid kaudsed: linnade esindajad valiti linnavolikogudes, maakondade omad maakonna valimiskoosolekutel, viimaste liikmed aga eelnevalt vallakoosolekutel. Iga 20 000 elaniku kohta oli üks mandaat, seega koosnes Maanõukogu 62 liikmest. Maanõukogu valiti 5. juunil 1917.
Tegevus
Maanõukogu tuli kokku 14. juulil 1917. aastal ja oli - vaheaegadega - koos kuni aprillini 1919, ajutiseks esimeheks valiti Artur Vallner, keda hiljem asendasid Otto Strandman, Ado Birk ja Kaarel Parts.
Istungjärkude vahel tegutses Maanõukogu Vanematekogu, mille eesotsas oli 1917–1918 Konstantin Päts.
Maanõukogu tegevorganiks oli Eesti Maavalitsus, mis koosnes komisjonidest: Üleüldis-administratiivne osakond (Nikolai Köstner), Tööosakond (Villem Maasik); Haridusosakond (Peeter Põld); Põllutööosakond (Jaan Raamot); Tervishoiuosakond (Konstantin Konik) jt.
7. november 1917 toimus Peterburis Oktoobrirevolutsioon ning VSDTP ja esseeride koalitsioonivalitsus kuulutas end riigipöörde tulemusena Venemaa kõrgemaks võimuks. Sotsialistilike parteide esinduseks Eestis oli Eestimaa Nõukogude Kongress, nii tekkis kaksikvõim- Venemaa Ajutise valitsuse poolt Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu ja Nõukogude Vabariigi poolt Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee ja selle Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee.
28. novembril 1917 kuulutas Maanõukogu ennast kõrgeimaks võimuks Eestis.
Kaksikvõim Eestis 1917. aastal
Ajajärku 1917. aasta märtsist oktoobrini on ka kutsutud kaksikvõimuks, millal kumbki osapool(rahvusriigi pooldajad ja ühise nõukogude vabariikide liidu pooldajad) ei omanud otsustavat ülekaalu ning ei suutnud kindlustada ainuvõimu. Eestis oli kaks peavoolu – Eesti autonoomiat ja järgnevalt iseseisvust toetavad rahvuslikud poliitilised erakonnad ja Venemaa bolševikkude poolt ühise sotsialistliku riigi pooldajad eesti kommunistid/sotsialistid. Nõukogude Venemaa suunitlusega poliitikat toetasid ka vasakesseerid: Hans Kruusi, veel Gustav Suits, Johannes Semper, Jaan Kärner, Villem Ernits, Hugo Reiman, Erich Joonas, Hugo Raudsepp, Karl Freiberg, Erast Meister.
- Pikemalt artiklis Kaksikvõim Eestis 1917. aastal
Rahvuslikud poliitilised erakonnad jagunesid omavahel mitmesse voolu või parteisse nagu kodanlise, kesk- ja põllumeeste parteid, kus eestvedajateks olid Poska, Päts, Piip, Strandman ja sotsialistide partei Martna ja Reiga eesotsas. Lisaks sellele oli Tartu või Lõuna Eesti grupp Tõnissoniga eesotsas. Eesti iseseisvuse ja välispoliitilises tegevuses töötasid aga kõik rahvuslikud poliitilised erakonnad käsikäes.
Ka eesti kommunistid/sotsialistid jagunesid kahte omavahel riius olevasse gruppi, mõlemal grupil olid oma häälekandjad. Ühe grupi juhtivaid tegelasi olid Kingissepp, Anvelt, Pöögelmann, Rästas, Klein, Rimm, Vakman, neil oli ajakiri "Klassivõitlus". Teise gruppi kuulusid Palvadre, Vöölmann ja Peterson, nende ajakiri oli "Edasi".
Pärast Nõukogude Venemaa ja Keskriikide vahel Bresti rahulepingu läbirääkimiste esimese vooru lõppemist alustasid Saksa keisririigi sõjavägi sõjategevust Petrogradi suunal läbi Läti ja Eesti.
19. veebruaril 1918. a moodustas Maanõukogu Vanematekogu Eesti Päästekomitee, millele anti kogu riiklik võim Eestis. Päästekomitee liikmed olid Konstantin Konik, Konstantin Päts ja Jüri Vilms). Samal päeval võttis Vanematekogu vastu otsuse avaldada Eesti iseseisvuse manifest.
24. veebruaril 1918 avaldas Maanõukogu Vanematekogu Manifesti Kõigile Eestimaa Rahvastele, millega kuulutati välja iseseisev Eesti Vabariik.
Samal päeval nimetas Päästekomitee ametisse 13-liikmelise Eesti Ajutise Valitsuse eesotsas Konstantin Pätsiga. Välisministri kohuseid täitis Jaan Poska.
Ajavahemikul 3. mai - 29. mai tunnustasid Inglismaa, Prantsusmaa ja Itaalia Eesti Maanõukogu valitsust de facto iseseisva valitsusena Eestis.
10. detsembril sai Eesti esimese välislaenu 10 miljonit Soome marka.
5. - 7. aprillil 1919 toimusid Eesti Asutava Kogu valimised.
Maanõukogu lõpetas oma tegevuse seoses Asutava Kogu kokkutulemisega 23. aprillil 1919. aastal.
Maanõukogu koosolekute protokollid avaldati trükituna 1935. aastal ja need olid kättesaadavad teaduslike raamatukogude üldfondides ka nõukogude ajal.
Eesti Ajutise Maanõukogu juhatus ja liikmed
Juhatus
Staatus | Aeg | Nimi |
---|---|---|
Esimees | 1917, 14. juuli – 1917, 25. oktoober | |
1917, 25. oktoober – 1918, 27. november | ||
1918, 27. november – 1919, 3. veebruar | ||
1919, 3. veebruar – 1919, 23. aprill | ||
I abiesimees | 1917, 27. juuli – 1917, 25. oktoober | |
1917, 25. oktoober – 1918, 27. november | ||
1918, 27. november – 1919, 3. veebruar | ||
1919, 3. veebruar – 1919, 23. aprill | ||
II abiesimees | 1917, 27. juuli – 1917, 25. oktoober | |
1917, 25. oktoober – 1918, 27. november | ||
1918, 27. november – 1919, 3. veebruar | ||
1919, 3. veebruar – 1919, 23. aprill | ||
Ajutine sekretär | 1917, 14. juuli – 1917, 27. juuli | |
1917, 14. juuli – 1917, 27. juuli | ||
Sekretär | 1917, 27. juuli – 1917, 25. oktoober | |
1917, 25. oktoober – 1918, 16. veebruar | ||
1918, 27. november – 1919, 23. aprill | ||
Sekretäri I abi | 1917, 27. juuli – 1917, 25. oktoober | |
1917, 25. oktoober – 1918, 27. november | ||
1918, 27. november – 1919, 3. veebruar | ||
1919, 3. veebruar – 1919, 23. aprill | ||
Sekretäri II abi | 1917, 27. juuli – 1917, 25. oktoober | |
1917, 25. oktoober – 1918, 27. november | ||
1918, 27. november – 1919, 23. aprill |
Liikmed
- Juhan Mihkel Ainson
- Jaan Anvelt – heideti välja 5. veebruaril 1919
- Alma Anvelt-Ostra – asendas 20. novembril 1918 Jaan Treialit
- Christjan Arro
- Karl Ast (Rumor) (oli ka sekretär)
- Eduard Aule – astus tagasi, teda asendas 20. november 1918 Jüri Parik
- Karl (Kaarel) August Baars (oli ka I abiesimees)
- Ado (Aadu) Birk (oli ka esimees ja ajutine sekretär)
- Max Woldemar Bock
- Aleksander Ennemuist
- Karl Theodor Grau
- Jüri Jaakson (oli ka I abiesimees)
- Juhan Jaanuson
- Rudolf Jaska (oli ka sekretäri I abi)
- Peet Johanson
- Juhan Kalm
- Eduard Kansmann
- Herman Kask (oli ka sekretär ja sekretäri II abi) – suri 16. veebruaril 1918, teda asendas Mart Meos
- Mart Kiirats (oli ka sekretär)
- August Kohver
- Ivan Koort
- Hans Kruus
- Juhan Kukk
- Andres Kurrikoff
- Juhan Kurvits
- Timofei Kuusik
- Hugo Jakob Kuusner – alates 13. septembrist 1917
- Jaan Kärner
- Nikolai Köstner (oli ka II abiesimees)
- Juhan Lasn
- Tiido Lauri
- Anna Leetsmann – välja heidetud 5. veebruaril 1919
- Juhan Lehman – alates 26. novembrist 1918
- Villem Maasik
- Mihkel Martna – astus tagasi 26. novembril 1918
- Mart Meos – asendas 27. novembril 1918 Herman Kaske
- Friedrich Volrad Mikkelsaar
- Victor Neggo (oli ka sekretäri I ja II abi)
- Aleksander Oinas – asendas 26. novembril 1918 Karl Hugo Reimanit
- Aleksei Palm
- Jüri Parik – asendas 26. novembril 1918 Georg Eduard Aulet
- Kaarel Parts (oli ka esimees)
- Ants Piip
- Aleksander Podrätšik
- Peeter Siegfried Põld (oli ka abiesimees)
- Konstantin Päts
- Hans Pöhl
- Hans Pöögelmann – välja heidetud 5. veebruaril 1919
- Jaan Raamot
- Hugo Raudsepp (ka sekretäri I ja II abi)
- Hugo Karl Ferdinand Reiman – astus tagasi, teda asendas Aleksander Oinas
- Julius Reintam
- Hans Riiberg
- Hans Reinhold Roos
- Karl Saral (oli ka abiesimees)
- Julius Seljamaa (oli ka I abiesimees ja ajutine sekretär)
- Jaan Sihver – heideti pärast hukkumist Narva lahingus välja (5. veebruaril 1919)
- Otto August Strandman (oli ka esimees)
- Jaan Teemant (oli ka I abiesimees)
- Jaan Treial – suri 11. jaanuaril 1918
- Jaan Tõnisson
- Artur Valner – (oli ka esimees) heideti välja 5. veebruaril 1919
- Aleksander Veiler
- Jüri Vilms (oli ka II abiesimees)
- Karl Johannes Virma
- Jaak Ümarik