Elvis Presley

See artikkel on muusikust; tema albumi kohta vaata artiklit Elvis Presley (album)

---

Elvis Aaron Presley
Sünninimi	Elvis Aron Presley
Tuntud kui	The King The King of Rock 'n' Roll Hillbilly Cat Boppin' Hillbilly Memphis Flash Elvis the Pelvis
Sündinud	8. jaanuar 1935 Tupelo, Mississippi, USA
Surnud	16. august 1977 Memphis, Tennessee, USA
Stiilid	rock'n'roll rockabilly rhythm and blues gospel
Tegev	1954–1977
Plaadifirma	Sun Records RCA Victors
Veebileht	http://www.elvis.com

Elvis Aaron Presley (sünninimega Elvis Aron Presley; 8. jaanuar 1935 Tupelo, Mississippi osariik – 16. august 1977 Memphis, Tennessee osariik) oli USA laulja, šõuartist ja filminäitleja. Teda on nimetatud rock'n'roll'i kuningaks (The King of Rock 'n' Roll, The King). Sageli kasutatakse tema kohta ainult eesnime Elvis. 1950-ndatel olid ta hüüdnimed Hillbilly Cat, Boppin' Hillbilly ja Memphis Flash ning ajakirjanduselt natuke halvustav Elvis the Pelvis.

Presley populaarsus ei ole aastatega vähenenud, pigem on ta oma surmale järgnenud aastate jooksul muutunud veelgi legendaarsemaks.

Enam kui 20 aasta pikkuse karjääri jooksul lõi ta rekordeid nii plaadimüügi kui ka kontserdipubliku hulga osas. Paljud neist rekorditest püsivad löömatuna tänase päevani. USA singlimüügi edetabeli esimese 40 loo hulka jõudis 120 Elvise singlit, neist üle 20 jõudsid esikohale. Praeguseks on tema plaate maailmas müüdud üle miljardi.

Ajakirjas Rolling Stone on öeldud, et "Elvis muutis rock'n'roll'i popkultuuri rahvusvaheliseks keeleks". Nimelt oli tema see, kes ainuisikuliselt muutis 1950-ndate keskel muusikalisi ja kultuurilisi suundumusi. Tema plaadid, lavaliikumine, ellusuhtumine ja riietus muutusid rock'n'roll'i kehastuseks. Elvise esituses kõlasid võrdselt nii kiired ja käredad rockabilly ja rock'n'roll'i laulud kui ka aeglased ja meelad ballaadid luues oma laulude valiku ja esitusviisiga aluse kõigile järgnenud rock'n'roll'i viljelenud muusikute stiilile. Ta laulis kuulsaks mitme USA neegerlaulja (näiteks Little Richardi ja Chuck Berry) loomingu ning aitas sellega kaasa nende omaksvõtmisele valgete noorte seas. Mitmed muusikud nagu Jerry Lee Lewis, Roy Orbison, The Everly Brothers ja Buddy Holly alustasid oma karjääri Elvisest inspireerituna.

Vanemad ja esivanemad

Elvise isa Vernon Elvis Presley sündis 10. aprillil 1916 Fultonis Mississippi osariigis. Vernoni isa oli farmer Jessie D. McClowell Presley (1896–1973) ja ema Minnie Mae Hood Presley (1893–1980). Jessiel ja Minnie Mael oli viis last, kellest Vernon oli esimene. Nende esivanemate seas on šotlasi kui ka muid Põhja-Euroopa rahvaid.

Elvise ema Gladys Love Smith sündis 25. aprillil 1912 Pontotoci maakonnas Mississippi osariigis. Gladyse isa oli Robert Lee Smith (surnud 1932) ja ema Octavia Luvenia "Doll" Mansell (1876–1935). Robertil ja Octavial oli üheksa last, kellest Gladys oli viies. Nende esivanemate seas leidub tšerokiisid ja juute (Gladys ja Elvis olid väga uhked oma juudi päritolu üle).

Veel arvatakse Elvise esivanemate seas olevat waleslasi, inglasi, iirlasi, prantslasi, taanlasi ja sakslasi.

Vernon ja Gladys tutvusid kirikus Tupelos Mississippi osariigis ja abiellusid 17. juunil 1933 Veronas Pontotoci maakonnas Mississippi osariigis. Kuna Vernon oli sel ajal alles 17-aastane, siis Tupelos nad abielluda ei saanud. Elama hakkasid nad siiski Tupelo idaosas vaesemate linnajaos väikses kahetoalises majakeses (shotgun house), mille Vernon ise 1934. aastal üles ehitas. Perekond oli väga vaene. Vernon teenis raha maad harides ja juhutöid tehes, Gladys oli aga õmblusmasinate operaator.

Elulugu

Sünd

Elvis Aaron Presley sündis 8. jaanuaril 1934 vaesemate linnajaos Tupelo linnas Mississippi osariigis. Tema ühemunarakukaksikvend Jesse Garon Presley sündis pool tundi varem surnuna.

Lapsepõlv ja noorus (1935–1960)

Elvis oli vaikne ja häbelik poiss, kel oli vähe sõpru ja kes oli oma emast väga sõltuv. Presley'de perekond oli usklik ja nad käisid korrapäraselt kirikus, mistõttu olid nad ka muusikaga väga seotud. Kui Elvis kümneaastaseks sai, ostis ta ema talle sünnipäevaks kitarri, mida väike Elvis raadio kõrval omaette mängima vaikselt õppis. 1948. aastal kolis perekond Memphisesse Tennessee osariiki elama, kus väike Elvis sai lisaks kirikus kuuldud ja osa võetud laulule mõjutusi ka tänavalt kuuldud mustade rhythm and bluesist.

1953. aasta suvel veoautojuhina töötades astus Elvis sisse Sun stuudio lindistusstuudiosse, kus salvestas emale hilinenud sünnipäevakingiks kaks laulu: "My Happiness" ja "That's When Your Heartaches Begin". Stuudio omanikku Sam Phillipsit ei olnud hetkel kohal. Aasta pärast sattus aga Elvis uuesti stuudiosse, kus Sam Phillips temast väga huvitatud oli. Sam pani Elvise kõrvale pillimeesteks Scotty Moore'i ja Bill Blacki. Tulutult üritasid nad üht-teist salvestada kuni kogemata juhtus hoogne "That's All Right" just see õige olema ja sellest saigi Elvis Presley esimene singel.

Sealt sai alguse järgnev singlitejada ja esinemised siin-seal. 1955. aastal sai Elvis Presley mänedžeriks kurikuulus "kolonel" Tom Parker, kes on tuntud ahne sulina, kes raha nimel igasugusteks trikkideks valmis. Järgnesid teleesinemised: "The Dorthy Brothers' Show", "The Milton Berle Show", "The Steve Allen Show" ja "The Ed Sullivan Show". Sealt said alguse ka küsimused Elvise esinemiste eetilisuse kohta. Vanema põlvkonna hulgas tõusis suur kisa, et Elvis on seksistlik ja hävitab inimestes moraalitunnet jne. Noorem põlvkond kisas samuti, aga erutusest Elvist nähes.

Kuna Elvis oli sügavalt sisse võetud gospelmuusikast, siis alates 1956. aastast hakkas tema taustalauljateks gospelvokaalansambel The Jordanaires, millega kestis koostöö kuni 1960. aastate lõpuni.

"Jailhouse Rock" (1957)

Aastal 1956 sai filmiga "Love Me Tender" alguse Elvise filminäitlejakarjäär. Sellele järgnesid 1957. aastal "Loving You" ja "Jailhouse Rock". Samal aastal ostis Elvis ka oma uueks koduks Gracelandi. Siis saabus aga sõjaväekutse. Vaatamata pakutud võimalusele sõjaväest vabastus saada otsustas Elvis selle teekonna läbi käia. Veel lõpetati 1958. aastal neljas film "King Creole", mis jäi ka viimaseks kvaliteetseks mängufilmiks Elvise osavõtul.

1958. aasta kevadel hakkas Elvis aega teenima. Peagi juhtus aga Elvise elus tragöödia: ta ema Gladys suri. Elvis oli väga löödud, kuid naasis peagi teenistusse, mis jätkus Saksamaal. Teenistuse jooksul ei võtnud ta vastu pakutud eeliseid teiste ees, välja arvatud see, et ta isa Vernon ja paljud sõbrad võisid temaga sinna Saksamaale kaasa tulla, kus nad koos vahetpidamata kõvasti pidu panid. 1959. aastal kohtas Elvis Saksamaal oma tulevast naist Priscilla Beaulieu'd, kes tol ajal alles 14-aastane oli. Üldiselt sõjaväeteenistus ei olnud Elvisele kerge, kuid ta tegi selle auga läbi. Kuna tal oli raskusi õigel ajal teenistuses ärkamisega, siis hakkas ta teiste soovitusel ja eeskujul selleks vastavaid abivahendeid, erguteid, kasutama. 1960. aastal sõjaväes hakkas Elvis tegelema ka karatega.

Hollywoodi-aastad (1960–1968)

1960. aastal naasis Elvis sõjaväest. "Kolonel" oli vahepeal Presley kuulsuse ühendriikides üleval hoidnud, nii et vastuvõtt kodumaale oli soe. Kohe ootas ees Sinatra Timex Show "Welcome Home, Elvis". Sellele järgnes hulk mängufilme, neist esimene "G.I. Blues". Kunstilises mõttes ei olnud need filmid midagi väärt ja Elvis teadis ka ise seda ega sallinud neid samuti. Pärast sõjaväge oli tal vaid mõni üksik live-esinemine 1961. aasta jooksul ja edaspidi tulid ainult filmid – kõik ühelaadsed muusikal-komöödiad, kus palju naisi ja autodega kihutamist. Elvis tegi neid filme aga vaid kahel põhjusel: need tõid raha sisse ja elu Hollywoodis oli lõbus. Koos meestega, kes Elvist ümbritsesid ja keda ajakirjandus Memphis Mafiaks hakkas kutsuma, peeti maha üks suur eluaegne pidu, aeti filmiväntajatel närve mustaks ja nauditi maksimaalselt kõike, mida maine elu pakkuda võib. Selline elustiil nõudis aga palju erguteid, et teistega järge jõuaks pidada, ja unerohtu, et õigel hetkel magama suudaks jääda. See kõik oli aga raske Saksamaalt järgi tulnud ja Gracelandi elama asunud Priscillale, kellega Elvis nüüd "ametlikult käis". Eriti häirivad olid arvukad naised, kellega Elvis ja "maffia" nii võtteplatsil kui erapidudel läbi käis. Sellegipoolest viis Priscilla kannatusterada lõpuks abieluni Elvisega. Ega Elvis endas nii kindel ei olnudki, aga tänu "koloneli" ja isa Vernoni tungival soovil ja Vernoni antud lubadusele Priscilla isale ning kuna ka armastust jätkus, siis tegi ta selle siiski teoks 1967. aasta 1. mail. Täpselt päevapealt üheksa kuu pärast, 1968. aastal 1. veebruaril, sündis neil tütar Lisa Marie.

Selleks ajaks oli filmide menu tunduvalt kahanemas ja ka Elvis ise oli neist surmani tüdinenud. Ta oleks tahtnud osa võtta mõnest asjalikumast linateosest, kuid "kolonelil" oli oma visioon, kus Elvis peab mängima ja millisena välja paistma. Elvis tahtis elavale publikule laulda ja ka "kolonel" oli nõus, et muutused oleksid teretulnud, sest filmid ei toonud enam nii metsikult sisse. Nii "kolonel" otsustaski, et teevad 1968. aasta jõuludeks telešõu, kus Elvis laulab mõned jõululaulud. Siiski läks väheke teisiti ja Elvis ei laulnud mitte mõned jõululaulud, vaid sellest sai viimasepeal rock-šõu! Elvis oli riietatud Bill Belew disainitud musta nahkkostüümi ja esines väikesele valitud publikule, kes ümber väikese neljanurkse lava istusid. Toimusid kaks šõud, kus Elvis koos mõne sõbra-muusikuga laval toolidel istusid, ja kaks šõud, kus Elvis üksinda püstijalu oma tuntumaid hitte uues kuues esitas, ja lisaks teised kokku monteeritud filmilõigud. Telešõu lõppes klipiga, kus Elvis seisis valges kostüümis mustas ruumis, mille taustal punastest tulukestest "ELVIS" maalitud, ning laulis laulu "If I Can Dream", mis oli koostatud just selle telešõu tarvis ja kuigi pole Elvise enda kirjutatud, olevat kirjutatud see spetsiaalselt Elvise maailmavaadete põhjal. Šõu kandis nimetust "Elvis", mis on tänapäeval tuntud pealkirja "'68 Comeback Special" all. Igal juhul ei olnud ühelgi kriitikul midagi paha selle kohta öelda. Võis julgelt väita, et "Elvis on tagasi".

Pärast comeback'i (1968–1977)

Comeback'ile järgnesid šõud Las Vegases. Esimene periood algas 31. juulil 1969 ja kestis augusti lõpuni, iga päev kaks šõud. Bill Belew disainis selleks puhuks uut tüüpi kostüümid, mis sarnanesid väga karate kimonodega, et Elvisel laval mugav liikuda oleks, sest need šõud olid ääreni täis energiat. Taustabändiks pani Elvis kokku spetsiaalse grupi, mida hakkas nimetama TCB Bandiks, samuti oli laval orkester (Bobby Morris Orchestra, hiljem Joe Guercio Orchestra) ja mitmed vokaalgrupid (Imperials, Sweet Insipirations, hiljem vahetas Imperialsi välja J.D. Sumner & Stamps). 1970. aastal jätkusid arvukad šõud Las Vegases, vahepeal mõned Houstonis ja veel kuu aega Las Vegases, iga päev kaks šõud, ning sügisel kaks tuuri erinevates linnades. Otseloomulikult olid asendamatuteks abimeesteks unerohi ja ergutid, et end korralikult välja puhata ja kiiresti erksaks saada. Suvisest Vegase perioodist vändati film "Elvis – That's The Way It Is".

President Nixon ja Elvis Valges Majas

21. detsembril 1970 käis Elvis Valges Majas president Richard Nixoniga kohtumas. Selleks kirjutas ta lennujaamas käsitsi 6-leheküljelise patriootliku kirja, kus ta rääkis ühendriikide narkoprobleemist ja kus soovis saada föderaalagendiks (Federal Agent at Large), et narkootikumide leviku vastu võidelda. Samuti küsis luba, et presidendiga silmast-silma kohtuda. Kohtumisel näitas ta presidendile oma olemasolevaid politseimärke, perekonna pildialbumit ja andis üle kingituse – kaasavõetud Teisest maailmasõjast pärineva püstoli Colt 45. Elvis rääkis, kuidas ta toetab president Nixonit ja mis moel saaks ta oma riiki aidata. Kohtumise lõpus tutvustas Elvis presidendile kahte oma kaasasolevat turvameest Jerry Schillingut ja Sonny Westi. Kohalviibijate sõnul oli Elvis visiidi jooksul äärmiselt ettearvamatu. Jäi mulje nagu president külastaks Elvist Gracelandis, mitte vastupidi. Peagi sai Elvis ka oma soovitud föderaalagendi märgi (Bureau of Narcotics and Dangerous Drugs) oma märgikollektsiooni juurde.

1971. aasta jätkus samas vaimus: kuude kaupa Las Vegast, päevas kaks šõud. Ka kostüümid muutusid aina sädelevamateks, kuid sellest aastakäigust hakkas nende valmistamisel kaastööd tegema ka Gene Doucette, kes aasta hiljem kõik lavakostüümidega seonduvad ohjad enda kätte võttis. 1972. aastal hakkas Vegas aga vaikselt üle viskama ja aina tihedamaks hakkasid muutuma tuurid erinevates linnades. Tihe kontserdigraafik ja vähene tähelepanu oma naisele viis lõpuks lahutuseni. Priscilla leidis uue mehe, Mike Stone'i, kelle juures ta karate tunde oli hakanud võtma. Lahutus mõjus Elvisele väga rängalt, kuid Elvis ja Priscilla jäid alatiseks sõpradeks ja seetõttu ei tekkinud suuri probleeme tütre Lisa Marie hooldusõiguse pärast. Lahutus jõudis lõpule alles 1973. aasta sügisel. Vahepeal aga, 1972. aasta kevadel, vändati järgmine kontsertfilm "Elvis On Tour" ja suvel toimusid mõned kontserdid esmakordselt New Yorkis, mida loetakse üsna suureks sündmuseks.

1973. aasta alguseks plaaniti suurt kontserti Hawaiil, mida näidata satelliidi vahendusel üle kogu maailma. Ajaloos oli see esimene omataoline nähtus. Valmistuti hoolega ja ka tulemus sai vastav. Seda kontserti võib nimetada Elvis Presley karjääri tipuks. Filmiti kaks šõud, kaks päeva enne suursündmust toimus ka alternatiivkontsert. Projekt kannab nimetust "Aloha From Hawaii". Jätkusid šõud Las Vegases, Lake Tahoe's ja tuurid erinevates linnades. Enda kõrvale oli ta leidnud uue naise, Linda Thompsoni. 1974. aastal pälvis Elvis karates musta vöö 8. dani. Sel ajal oli ta väga innustatud plaanist kokku panna film karatest "New Gladiators", mis aga mitmetel asjaoludel pooleli jäi.

1975. aastal halvenes Elvise tervis märgatavalt. Karate jäi pooleli, uuesti hakkas sellega tegelema alles oma viimasel eluaastal. Esimest korda viidi ta pikemaks ajaks haiglasse. Ta kannatas paljude tõsiste haiguste käes, kõige muu hulgas glaukoom, suhkrutõbi, kehvveresus, välistatud ei ole ka luuvähk. Seepärast oli ta sunnitud kasutama palju erinevaid välja kirjutatud ravimeid tohututes kogustes, lisaks veel kõikvõimalikud valuvaigistid, unerohi, ergutid. Pilve tõmbamiseks ta narkootikume ei tarbinud, samuti ei pruukinud ka alkoholi. Probleemi tõsidus ilmnes 1974. aasta sügisel, kus ta ilmus lavale mitte kõige adekvaatsemas olekus. Mõned inimesed Memphis Maffiast hakkasid narkoprobleemi vastu võitlema, mis viis lõpuks nende meeste (Red Westi, Sonny Westi ja Dave Hebleri) vallandamiseni isa Vernoni (kes oli alati olnud Memphis Maffia vastu umbusklik), karatetreeneri Ed Parkeri ja mitmete teiste inimeste tungival soovil. Probleem süvenes järsult. Kõige hullemad šõud leidsid aset 1976. aasta suvel, sügiseks tervislik seisund väheke paranes. Vallandatud sõbrad leidsid vajalikuks kirjutada raamat "Elvis – What Happened?", mis rääkis Elvis Presley elu negatiivsematest külgedest, sealhulgas sõltuvusest narkootikumidest. Elvis püüdis küll raamatu ilmumist erinevate vahenditega takistada, kuid tulutult. Ka senine tüdruksõber Linda Thompson lahkus, asemele ilmus Ginger Alden. 1977. aasta 19. ja 21. juuni kontserdid filmiti ja neist pandi kokku uus kontsertfilm "Elvis In Concert", mis ilmus ekraanile 1977. aasta sügisel. 26. juuni 1977 Indianapolises Indiana osariigis oli Elvis Presley viimane kontsert. Elvis ja Ginger Alden plaanisid abielluda 1977/1978 aastavahetuse paiku. Ellu oodati palju uusi positiivseid muudatusi.

Elvise haud

16. augusti hommikul 1977 suri Elvis Gracelandi vannitoas raamatut lugedes infarkti, mis oli tal juba vähemalt neljas.

Pärast Elvise surma (1977–...)

18. augustil 1977 saadeti Elvise surnukeha Gracelandist viimsele teekonnale ja maeti Memphise Forest Hilli kalmistule. 29. augustil 1977 aga üritasid vandaalid Elvise puusärki välja kaevata ja sellesse sisse murda, mistõttu 2. oktoobril 1977 maeti Elvis ja ta ema Gladys ümber Gracelandi "meditatsiooniaeda".

26. juunil 1979 suri Elvise isa Vernon ja ta maeti samuti Gracelandi meditatsiooniaeda Elvise ja Gladyse vahele. Nende kõrvale on maetud ka 1980. aastal surnud Vernoni ema Minnie Mae ja paigaldatud mälestusplaat Jessie Garonile.

Nimi

Esimese eesnime sai Elvis oma isa Vernon Elvis Presley järgi. Teine eesnimi pandi isa hea sõbra Aaron Kennedy järgi. Arvatakse, et nimekuju "Aron" valiti selleks, et nimi sobiks kokku kaksikvenna teise eesnimega "Garon".

Elvis ja tema vanemad kasutasid suurema osa Elvise eluajast nime "Aron". Nii on ka näiteks tema kooli lõputunnistusel ning abielutunnistusel. Elu lõpu poole püüdis Elvis oma teist eesnime ametlikult traditsiooniliseks ja piibellikuks "Aaroniks" muuta, kuid selgus, et ta ongi juba ekslikult selle nimega ametlikult arvel vaatamata sellele, et tema sünd oli registreeritud nimega "Aron". Ka Elvise hauakivil on tema nimesoovi arvestades teiseks eesnimeks "Aaron".

Tervislik seisund

Elvise tervislikud probleemid said alguse juba sündimisel. Geneetiliselt oli kaasa tulnud väändunud käärsool ja mõningatel andmetel ka tema üks südamepool olevat kaks korda suurem olnud kui teine just nagu ta emalgi ja emapoolsel vanaisal. Samuti oli ka kuutõbisus päritud isalt. Kunagi nooruses ärkas ta tänaval aluspesus, mis oli tema jaoks väga piinlik. Hiljem pidi alati keegi teda valvama või temaga koos magama, et ta kuhugi kõndima ei läheks.

Sõjaväes hakkas ta kasutama unerohtu ja erguteid, et õigel ajal magama jääda ja õigel ajal üles ärgata ning seda meetodit kasutas ta oma elu lõpuni: unerohu abil magama, ergutitega üles. Sama süsteemi olid sunnitud kasutama ka Memphis Maffia liikmed, et üksteisega sammu jõuaks pidada. Unerohuta Elvis magama ei suutnud kuidagi jääda. See oli kliinline unetus. Ka luupainajad vaevasid teda.

Kuuekümnendate lõpus sai tema isiklikuks arstiks dr Nick (dr George Constantine Nichopoulos) ja jäi selleks kuni Elvise surmani 1977. aastal. Dr Nick on kurikuulus seeläbi, et ta nii Elvisele kui pärast Elvist ka Jerry Lee Lewisele ja veel kaheteistkümnele patsiendile on liiga kergekäeliselt arstirohtusid välja kirjutanud. Teda on sellepärast isegi Elvise surmas süüdistatud ning selle eest ka karistada saanud (sh arstilitsents ära võetud). Tegelikkuses nõudis aga Elvis ise, et need rohud talle välja kirjutataks, ja kui dr Nick seda ei teinud, siis leidis Elvis mõne teise arsti, kes seda teeks. Igal juhul pidi Elvis need rohud kätte saama ja seda legaalselt, sest tal oli väärarusaam, et kui arst on need välja kirjutanud, siis teevad need ainult head. Illegaalseid medikamente ta ei sallinud. Teine saatuslik väärarusaam oli tal selline, et mida rohkem, seda suurem mõju, seda kasulikum, järelikult parem.

Rohkesti medikamente, kaasasündinud terviserikked ja elustiil (sealhulgas tema ebatervislikud toitumisharjumused) moodustasid mitmete tõsiste haiguste ahela: väändunud ja suurenenud käärsoole tõttu olid tal tõsised probleemid kõhukinnisusega, südamega seoses hüpertoonia ehk kõrgvererõhutõbi (vahetult pärast šõud vererõhk 180...200), tappev aneemia (keha ei metaboliseerinud B-kompleksi vitamiine, oletatud on ka leukeemiat) ja vedeliku retentsioon (mistõttu keha aeg-ajalt üles tursus ja paksu inimese mulje jättis). Ka põhjustasid meeletut piina glaukoom (teine aste; avastatud 1971. aasta märtsis) ja diabeet. Ka maksaga oli tal probleeme, arvatud on isegi maksavähki. Samuti uskus Elvis ise (tema sõnul olevat ka üks arstidest seda diagnoosinud), et tal oli luuvähk, kuid tõenäoliselt nad selles eksisid.

Need eelloetletud kui ka mitmed teised tõsised terviserikked ja haigused põhjustasid Elvisele seitsmekümnendate aastate aegu tõsiseid piinu ja kannatusi, mis paistis ka suurepäraselt lavalt silma vaatamata sellele, et Elvis neid ise rangelt saladuses hoidis, kuna nende avalikuks tulemine poleks lasknud teda vaatama tulnud inimestel šõud nautida. Ta ei tahtnud, et inimesed vaataksid teda laval kui surevat meest.

Elvise tervislik seisund muutus märgatavalt 1975. aastal ning kõige rängemad ajad kestsid 1976. aasta suvel ning 1977. aasta kevadel. Neil aastatel elas ta üle vähemalt kolm müokardi infarkti, kuid suri neljanda tagajärjel. Viimastel aastatel ta magas palju (nii Gracelandis kui tuuridel lennukis ja hotellis), vahel isegi mitu ööpäeva järjest. Alkoholi Elvis terve elu jooksul ei tarbinud, ei olnud ta ka ahelsuitsetaja (siiski ei olnud sigar tema suus just harukordne vaatepilt).

Karate

Karate on olnud Elvise üks suurimaid kirgesid läbi aastate. Karate mõju võib leida Elvise 1960-ndate filminäitlejakarjäärist, eriti aga on sel tähtis koht 1970-ndate aastate Elvis Presley Show'del. Elvise eestvedamisel alustasid treeninguid ka mitmed ta lähikondlased, Memphis Maffia ja isegi bändiliikmed. Tol ajal oli Elvis üks vähestest mitte Aasia päritolu mustadest vöödest karates. Ta toetas alati igal võimalikul moel karate edendamist, sh rahaliselt. Karated ja selle olemust tutvustas ta tihti oma šõudel pidades loenguid ja demonstreerides katasid. 1970-ndatel avas ta oma karatekooli, mis hakkas kandma nimetust Tennessee Karate Instituut.

Treeningutega alustas Elvis sõjaväes 1959. aastal viibides Saksamaal. Tema esimeseks treeneriks oli Jürgen Seydal (karatestiil Shotokan), kellele järgnes jaapani Shotokani sensei Tetugio Murakami. Oma esimese musta vöö pälvis ta aga Chito Ryu treeneri Hank Slemansky käe all 1960. aastal, mil Elvis naasis USA'sse. Musta vöö teise astme (2. dan) pälvis ta 1963. aastal, kolmanda astme (3. dan) jättis vahele ja neljanda (4. dan) millalgi 1960-ndatel aastatel.

1970. aastal alustas ta Pasaryu treeninguid treeneri Kang Rhee all ning 1971. aastal pälvis viienda musta vöö (5. dan) ja 1973. aastal kuuenda (6. dan). Elvise karate loomanimetuseks sai Tiiger (algselt Panter, aga see muudeti ära poliitilistel põhjustel).

1972. aastal jätkas Elvis treeninguid Ed Parkeri juures, kellega ta tutvus juba 1960. aastal, ja kes oli Elvise hea sõber kuni ta elupäevade lõpuni ning pärast Red Westi, Sonny Westi ja Dave Hebleri lahkumist ka ihukaitsja. 1974. aastal andis Ed Parker honorarina Elvisele kaheksanda musta vöö (8. dan), mis jäi talle kõrgeimaks astmeks.

1974. aastal oli Elvisel kindel plaan kokku panna film, mis tutvustaks karated ja seletaks lahti karate tõelise olemuse. Film pidi hakkama kandma pealkirja "New Gladiators", kuid vaatamata Elvise suurele huvile jäi projekt mitmetel põhjustel pooleli ja film valmimata.

1975. aastal, mil Elvise tervis märgatavalt halvenes, jäid karatetreeningud pooleli, kuigi ta huvi polnud kuhugi kadunud. Taas jätkas ta sellega vahetult enne oma surma.

Kitarrid

Kay

Oma esimese kitarri sai Elvis 1946. aastal 11. sünnipäevaks Tupelo Hardware'i poest (müüja Forrest L. Bobo). Ta küll oleks soovinud selle asemel jalgratast saada, mis käis perekonna rahakotile ülejõu, või püssi, mida ta ema Gladys liiga ohtlikuks pidas. Läbi pisarate nõustuski noor Elvis Kay kitarri kasuks, mille eest maksis 7,75 dollarit, pluss 2% maksudeks, kuigi paberite järgi oleks kitarr pidanud maksma 12,50 dollarit.

Sellel kitarril õppis ta oma esimesed akordid ja tõenäoliselt kasutas seda ka oma esimestel lindistustel 1953. aastal Sun stuudios ning samuti 1954. aasta suvel laval, pärast mida kitarri Red Westile andis.

Martin 000-18

Millalgi suve lõpul või sügise algul 1954 ostis Elvis O. K. Houck Piano Co. poest Memphises Tennessee osariigis (müüja Sid Lapworth) kasutatud kitarri Martin 000-18 79,50 dollari eest.

Kitarri kõlakastile kleepis ta diagonaalselt tähed "ELVIS". Kitarr oli mõned kuud kasutusel nii laval kui stuudios kuni selle talve hakul samas poes Martin D-18 vastu vahetas. Hiljem müüdi pill edasi järgmisele kliendile täpselt sama hinnaga 79,50 dollarit.

Martin D-18

Kuigi Elvis vahetas oma eelmise pilli Martin D-18 (seerianumbriga 80221, valmistatud 15. jaanuaril 1942 Martini tehases Nazarethis Pennsylvania osariigis) vastu midagi peale maksmata, oli kitarri hind tegelikult 175 dollarit.

Kõlakastile kleepis ta samuti nagu eelmiselegi pillile, kuid seekord horisontaalselt tähed "ELVIS", millest tänaseks "S" kadunud on. Instrument oli kasutuses nii laval kui stuudios kuni suveni 1955.

Nüüdseks on pill vaatamiseks välja pandud DMX Musicus Seattles Washingtoni osariigis.

Martin D-28

1955. aasta suvel ostis Elvis samast poest, kust eelmised kaks instrumentigi, eelmise pilli asemele Martin D-28 (valmistatud kas 1954 või 1955).

Ka sellele pillile kleepis ta oma nimetähed peale, seekord kõlakasti ülemisele osale kõlaava kohale. Peagi lasi ta aga kitarrile valmistada nahast ümbrise, millelt ei puudunud ka tema täisnimi "ELVIS PRESLEY". Nahkümbrise valmistas Marcus Van Story, kes töötas O. K. Houcki poe keldris klaveriparandajana. Nüüdseks arvatakse nahkkate asuvat Jaapanis.

Vähemal või rohkemal määral kasutas Elvis Martin D-28 instrumenti novembrini 1956.

Gibson J-200N

1956. aasta oktoobris ostis Elvis Scotty Moore'i abiga uue kitarri Gibson J200N (seerianumbriga A22937).

Kitarri kasutas ta kontsertidel, samuti filmides "Loving You" ja "King Creole". Detsembris sai pillile ka nahkkatte, mille valmistas ta sõber Charles Underwood.

Pärast sõjaväge lasi Elvis Scotty'l pilli Chicagosse Illinoisi osariiki parandusse värskendusele saata. Kuna salvestussessiooniks instrument valmis ei saanud, saadeti uus identne 1960. aasta J-200N asemele.

Vana kitarr uue uhke disainiga saadeti parandusest tagasi. Kõlaava ümbritsev lilleline kaunistus oli asendatud moodsa ja hoogsa musta kaunistusega ning lisatud oli nimi "ELVIS PRESLEY" kitarri kaelal. Scotty aga avastas, et kitarri seerianumber polnud sama, mis sellel, mis parandusse saadeti.

Pillist sai Elvise isiklik lemmik ning kasutas seda kuni oma elu lõpuni, laval aga 1969. aastast kuni 1971. aasta septembrini.

Gibson J-200N

Elvis sai uue Gibson J-200N (seerianumbriga A32944) asenduseks teise samatüübilise kitarri eest, mille värskenduskuuri ei saadud salvestussessiooni ajaks valmis. Instrumendi sai Elvis kätte kaks päeva enne sessiooni algust, 18. märtsil 1960.

Seda pilli kasutas ta ka filmi "G.I. Blues" võtetel ning "'68 Comeback Specialis", kus peale tema mängis seda ka Scotty. Sama pilli kasutas tihti ka Charlie Hodge 1970. aastatel Elvis Presley Show'del.

Pill jäi Elvise kätte tema elu lõpuni ning on vaatamiseks välja pandud Gracelandis.

Al Casey' Hagstrom Viking II

Punane elektrikitarr Hagstrom Viking II on pill, mille andis Elvisele "'68 Comeback Speciali" mitmeteks stseenideks kasutada Al Casey, kes ka ise comeback'ist osa võttis.

Nüüdseks kuulub pill ühele kasiino korporatsioonile Illinoisi osariigis.

Scotty Moore'i Gibson Super 400 CES

Scotty Moore'le kuuluv elektrikitarr Gibson Super 400 CES (seerianumbriga 62713; valmistatud 1963. aastal) on enim tuntud "'68 Comeback Specialist", kus istumisšõu ajal Elvis selle oma Gibson J-200N'i vastu Scotty'lt välja vahetab. Intsident ei olnud varem kokku lepitud ja Scotty polnud selle üle kuigi õnnelik, sest tema oli harjunud oma instrumentide eest hästi hoolitsema, Elvisel oli aga seevastu kombeks neid tihti maha pillata.

Nüüdseks on Gibson Super 400 CES vaatamiseks välja pandud Hard Rock Cafe's Beale Streetil Memphises Tennessee osariigis.

Gretsch Country Gentleman

Elektrikitarri Gretsch Country Gentleman (mudel 6122, seerianumbriga 80736; valmistatud 1964. aastal) kasutas Elvis koos oma 1956. aasta J-200N'ga Elvis Presley Show'del aastatel 1969–1970.

Nüüdseks on instrument vaatamiseks välja pandud Gracelandis.

Ebony Custom Gibson Dove

Alates 5. novembrist 1971 kasutas Elvis laval musta spetsiaalselt tema jaoks kohandatud kitarri Ebony Custom Gibson Dove (seerianumbriga 539461; valmistatud 1969. aastal).

Kitarril olid kullast häälestuskruvid, must traditsioonilise tuvikujuline kaunistus ümber kõlaava, mis kruvidega kõlakasti külge kinnitatud, roosipuust roop koos kaunistuste ja reguleeritava sadulaga, Kenpo karate embleem kõlakastil ning nimi "Elvis Presley" roosipuust kaelal.

1970. aastate šõudel oli Elvisel kombeks esimese paari loo ajal kitarri kaelas hoida ja siis lõpunoodi ajal visata see üle pea, mille pidi kinni püüdma Charlie Hodge. 17. aprillil 1972 Little Rockis Arkansase osariigis tuuri eelviimasel šõul see Charlie'l ei õnnestunud ja pill lendas vastu lavalaudasid puruks. Kitarr aga parandati kiiresti ja tuurid jätkusid sama instrumendiga.

Seda kitarri kasutas Elvis kuni 3. septembrini 1973. Taas kasutas seda 1975. aasta juulis, kui ootamatult oma järgmisest pillist ilma jäi. 24. juulil 1975, tuuri viimasel šõul kinkis ta Ebony Custom Gibson Dove'i õnnelikule pealtvaatajale esimesest reast, Mike Harrisele, kelle käes on see tänaseni.

Ebony Gibson J200

Alates 1974. aastast kasutas Elvis laval musta kitarri Ebony Gibson J200 (seerianumbriga 618195; valmistatud 1968. aastal). Ka selle kõlakastile lisati 1974. aasta septembris Kenpo karate embleem.

15. juulil 1975 Springfieldis Massachusettsi osariigis läks kitarril šõu ajal üks keel katki ja ta viskas pilli suure kaarega lava taha tabades sellega käsipuud, mis piiras publikut. Õnnelik inimene publiku seast Lawrence Long püüdis kitarri kinni ja ulatas selle oma naisele Heatherile. Elvis ütles, et ta loodab, et see naist ei tabanud, ja et too võib selle endale jätta.

Abielupaar parandas löögist vastu käsipuud purunenud kaela ja asendas katkise keele. Pilli müüsid nad 2002. aastal oksjonil maha, katkine keel on tänaseni nende käes.

Gibson Dove Custom

18. augustist 1975 kuni 27. aprillini 1976 kasutas Elvis laval cherry sunburst (kollakaspunakat) värvi kitarri Gibson Dove Custom.

Guild F50

Kitarr Guild F50 ja esinemiskostüüm Gold Vine Gracelandis

27. maist 1976 kuni 8. septembrini 1976 kasutas Elvis laval sunburst (kollakasmusta) värvi kitarri Guild F50 (seerianumbriga 96648; valmistatud 1974. aastal Westerley's Rhode Islandi osariigis).

Nüüdseks on kitarr vaatamiseks välja pandud Gracelandi trofeeruumis.

Martin D35

Alates 14. oktoobrist 1976 hakkas Elvis kasutama laval kitarri Martin D35.

14. veebruaril 1977 St. Petersburgis Florida osariigis šõu ajal kitarririhm purunes ja instrument kukkus vastu lavalaudasid, millest tekkis kõlakasti sisse teine auk. Elvis küsis publiku käest, kes ootas tema tollepäevast esinemist kõige kauem, ning kinkis pilli ühele noorele naisele.

Nüüdseks kuulub pill Robert Johnsonile ning on vaatamiseks välja pandud Rock n Soul Museumis Memphises Tennessee osariigis.

Martin D28

1977. aasta veebruarist kuni oma viimase šõuni 26. juunil 1977 Indianapolises Indiana osariigis kasutas Elvis laval kitarri Martin D28. Sama kitarri pidi ta kasutama ka tuuril, mis oleks alanud järgmisel päeval pärast tema surma.

Martin D28 on vaatamiseks välja pandud Gracelandis.

Elvis Presley Show

Elvis Presley Show'd toimusid 31. juulist 1969 kuni 26. juunini 1977. Need leidsid aset kas Las Vegases International (hilisem Hilton) hotellis, Lake Tahoes või erinevates ühendriikide linnades (ükski šõu ei toimunud väljaspool USA't, Elvis on esinenud kaugemal vaid ühel korral Kanadas 1957. aastal).

Repertuaar

Kõigil šõudel olid teatud ühised tunnusjooned ja ülesehitus, mis aastatega varieerusid. Elvis kasutas kindlat ava- ja lõpulugu ja ka teistel lauludel oli oma kindel koht.

1969

Šõud algasid väikse orkestrisoologa, pärast mida Elvis lavale astus ja "Blue Suede Shoes" laulma asus. Juba esimesest šõust alates järgnes avalaulule "I Got Woman", mis püsis seal kuni viimase šõuni 1977. aastal. Pärast laulu "I Got Woman" andis ta kitarri oma abilisele Charlie Hodge'le ja järgnesid hulk rock'n'roll'i numbreid ja muid lõbusamates toonides lugusid (üldiselt tema varasemad hitid: "All Shook Up", "Love Me Tender", "Jailhouse Rock / Don't Be Cruel", "Heartbrake Hotel", "Hound Dog" jne). Šõu keskpaigas istus ta toolile ja pidas pika (umbes 10 minutit) kõne sellest, kuidas ta muusikasse sattus ja kuidas ta Hollywoodi üle elas ja kuidas lõpuks Las Vegasesse jõudis. Kõne lõpus võttis kätte elektrikitarri, millel demonstreeris oma kitarrimänguoskust lauldes mõned lood, milleks olid "Baby, What You Want Me To Do", "Runaway", "Are You Lonesome Tonight?" ja "Yesterday / Hey, Jude". Seejärel pani elektrikitarri käest ja laulis mõne rahulikuma loo, millele järgnes tema tollane esihitt "Suspicious Minds", mis oli ühtlasi ka šõu tipphetk. Järgnes "What'd I Say", mille ajal Elvis lahkus lavalt ja pärast tükk aega eemal olekut naasis lavale ja jätkas laulu, et esitada lisapalana šõu lõpulugu "Can't Help Falling In Love", mis jäi lõpulooks kuni viimase šõuni 1977. aastal. Tegelikult Elvis lisapalasid reeglina ei esitanud (tagasitulek "What'd I Say" ajal oli ette planeeritud), sest "kolonel" arvas, et publik tuleb alati nälga jätta, et nad naaseks ka järgmine kord oma nälga rahuldama. "Can't Help Falling In Love" viimase noodi ajal langesid lavakardinad alla.

1970

1970. aastal püüdis Elvis leida paremat avalugu, millena eksperimenteeris laule "All Shook Up" ja "That's All Right", kuid otsustas viimase kasuks. Šõule lisandus hulk uusi ja isegi mitmeid üsna haruldasi lugusid. Esimest korda nägid ilmavalgust lood, mis tulevikus šõus üsna tähtsale kohale kerkisid ("Bridge Over Troubled Water", "Funny, How Time Slips Away" jne). Senine tipulugu "Suspicious Minds" leidis endale konkurendi "Polk Salad Annie" näol. Enam laulu "What'd I Say" ei kasutatud lisapalade tegemiseks, selle asemele pani ta pärast tipphetke ja enne lõpulugu mõne rahulikuma loo, mis šõu pikemaks venitaks ja peatselt saabuvat lõppu varakult ette kuulutaks. Viimase loo "Can't Help Falling In Love" viimase noodi ajal heitis Elvis käed lahti ühele põlvele ja lavakardinad langesid alla.

1971

Alates 1971. aastast võeti kasutusele orkestrisoolo "2001: A Space Odyssey" ehk "Also Sprach Zarathustra", mis kuulutaks ette Elvise peatset lavale saabumist. Vahetult pärast orkestrisoolo lõppu algas trummisoolo, pärast mida Elvis lavale tuli ja "That's All Right" laulma hakkas. Repertuaar muutus tundmatuseni. Lisandus taaskord hulk uusi lugusid ja senine korrapärasus kadus. Aasta esimesel poolel katsetas Elvis uue lõpuloona laulu "Impossible Dream", kuid otsustas lõpuks, et ainus õige lõpulugu on siiski "Can't Help Falling In Love" ja nii see jäigi. Pärast seda pole ükski kontsert lõppenud mõne muu looga. Kombeks sai lõpunoodi ajal põlvele toetudes keep kahele poole laiali tõmmata ja bändisoolo ajal kiirel sammul lavalt lahkuda.

1972

1972. aastast alates sai šõu avalauluks "See See Rider" ja nii jäi see edaspidi kuni viimase šõuni 1977. aastal. Ilmavalgust nägi uus šõu tipphetk "American Trilogy". Vastupidiselt "Suspicious Mindsile" on see lugu võrdlemisi aeglane, kuid kõlab võimsalt. Nüüdsest sai šõul olema kaks tipphetke: üks kiireloomuline lugu (näiteks "Suspicious Minds" või "Polk Salad Annie") ja teine aeglane, kuid võimas (näiteks "American Trilogy" või "Bridge Over Troubled Water").

1973

12. ja 14. jaanuaril 1973 toimunud Aloha kontsertite repertuaar oli üsna omapärane, kuid järgis siiski põhireegleid: algas "Also Sprach Zarathustraga", avalaul "See See Rider", tipphetk "American Trilogy", pärast mida üks kiireloomuline rock'n'rolli lugu enne lõppu ja lõpulugu "Can't Help Falling In Love" ja šõu lõpetas bändisoolo. See-eest aga oli lugude nimekirja lisandunud lugusid, mida ta tavaliselt polnud varem ega ka hiljem esitanud ("Welcome To My World", "I'm So Lonesome I Could Cry" jne). 1973. aastast on taas šõu teiseks looks reeglipäraselt saanud "I Got Woman", kusjuures millele on otsa põimitud jupp laulust "Amen", milles Elvis demonstreeris bassilaulja J.D. Sumneri hääleulatust (J.D. Sumner on "Guinessi rekordite raamatus" kui kõige madalama inimese poolt tekitatud häälega, mis on helilindile salvestatud). Samuti arenes välja reeglipäraselt "I Got Womanile" järgnev "Love Me". Taustalauljate, bändi- ja orkestritutvustus hakkas reeglina järgnema laulule "Suspicious Minds". Viimase loo lõpus põlvele heitmine ja keebi laiali tõmbamine hakkas aga end ammendama.

1974

1974. aastal jätkusid ja süvenesid senised traditsioonid. Üha tähtsamat osa repertuaaris hakkas kandma gospel. Laval olijate tutvustusele lisandusid pillimeeste ja lauljate soolod. Ka hakkasid toimuma karatedemonstratsioonid loo "If You Talk In Your Sleep" saatel ja pikemad sõnavõtud karate, isiklikel jm teemadel.

1975

Suuri muudatusi 1975. aasta repertuaaris ei esinenud. Rõhku hakkas Elvis pöörama rohkem aeglasematele ja võimsamatele lugudele kui rock'n'rollile. Kunagised hitid nagu "Hound Dog", "Blue Suede Shoes", "All Shook Up" jne olid end juba ammendanud, kuid püsisid siiski publiku nõudel nimekirjas. Süvenes komme lihtsamate lugude (nagu "Teddy Bear / Don't Be Cruel") ajal massiliselt kaelarätikuid jagada. Kontserdid lõppesid viimase noodi ajal kaks kätt üleval.

1976

Üha tähtsamat osa hakkasid kandma lood "O Sole Mio / It's Now Or Never" ja "Hurt". Midagi uut oli Elvis klaveri taga mängimas ja laulmas "Unchained Melody't". Üsna tavaliseks vaatepildiks sai eelviimase loona põimik "Mystery Train / Tiger Man".

1977

Kuna Elvise tervis oli 1977. aastaks äärmiselt viletsaks jäänud, siis kontserdid muutusid üksluiseks ja repertuaaris midagi uut ei esinenud. Põhirõhk oli pööratud võimsate lugude võimsamatele nootidele, et kompenseerida see, milleks jõudu enam ei jätkunud, st rock'n'roll ja üldse tund aega laval püsimist.

Esinemiskostüümid

Elvis Presley lavakostüümid on loodud kahe inimese, algselt Bill Belew' ja 1972. aastast Gene Doucette'i, kelle olemasolust Elvis kunagi teada ei saanudki, poolt. Lihtsast kimonotüüpi rõivaist arendasid nad välja suursugused, ülekullatud, vääriskiviküllased kostüümid lisades juurde disainielemente aegamööda, ettevaatlikult ja arvestades publiku reaktsiooni.

Iga Elvise kostüüm kannab kindlat nimetust ning mitmeid rahvalikke nimesid, kuna originaalnimetused jäid tollal vaid disaineri teada.

1968

Esimesed spetsiaalsed lavakostüümid Elvisele lõi Bill Belew 1968. aasta comeback'i tarvis. Neid oli kaheksa erinevat ja neist kõige tuntum on kahtlemata kõrge kraega must nahkülikond.

1969

Navy Blue Cossack Top

Kuna nahkülikond oli kitsas, selles oli raske liikuda ja kippus higistades naha külge kleepuma, siis 1969. aasta Las Vegase šõudeks valiti karate kimono stiilis rõivastus. Kimono stiilis just seetõttu, et Elvis oli vaimustuses karatest ning soovis selle tehnikat ka laval kasutada. Selleks vajas ta aga riietust, milles oleks kerge end liigutada.

Need olid kaheosalised, värvivalikust must, valge ja tumesinine ning väljanägemiselt olid nad üsna lihtsad. Samuti olid kasutusel kaheosalised, värvivalikust kaks musta ja üks valge kõrgekraeline kostüüm. Kostüümidele lisandusid vahel ka vöö ja kaelarätt.

1970

Fail:Chain Suit (Elvis).jpg

Chain Suit

Kuna tume toon ei paista lavalt nii hästi silma, siis 1970. aastal valiti peamiselt valge värvitooni kasuks. Et vältida pükste alla langemist, hakati kasutama üheosalisi kostüüme, st püksid ja ülemine osa ühendatud. Lisandusid mõningad disainielemendid, mis peamiselt ümbritsesid avatud rinnaesist. Vöö ja kõrge krae said mõningate eranditega lahutamatuks kostüümiosaks.

1971

Fail:Cisco Kid (Elvis).jpg

Cisco Kid

1971. aastal muutusid kostüümid tunduvalt suursugusemateks ning sädelevamateks.

Aasta vältel oli kasutusel sarnase disainiga kostüümide seeria (Cisco Kid), mille põhitunnuseks (ja mida teistel kostüümidel ei esine) oli suur, õlgu kattev reväär, mis oli teist värvi kui ülejäänud ülikond. Neid oli nii ühe- kui kaheosalisi, mitmete erinevate värvilahendustega, üldjuhul must erinevates värvides revääridega.

Aegamööda tekkis aga Bill Belew'le aina rohkem tellimusi erinevatelt artistidelt ja seetõttu oli ta sunnitud kasutama abitööjõudu, kelleks sai Gene Doucette. Tema ülesandeks sai kostüümide katmine erinevate mustritega. Bill oli nii hõivatud, et lõpuks langes kogu vastutus Gene'i õlule. Ta viis kostüümides sisse mõningad väiksed muudatused: alandas natuke kraed, laiendas püksisääri jne. Samuti hakkas ta kasutama iga kostüümi disainimise juures läbimõeldult mingit kindlat teemat. Eelistatuks said üheosalise ehitusega ülikonnad, samuti tulid kasutusele keebid, mis väidetavalt oli Priscilla idee ja mis olevat pärit tolleaegselt koomiksikangelaselt kapten Marvelilt. Sagedaseks muutus kaelarätt (sall), mida lahkelt publiku sekka heita.

1972

Fail:Eyelet (Elvis).jpg

Eyelet

Põhivärvidele valgele ja mustale hakkasid 1972. aastal lisanduma ka helesinine, tumesinine ja ühe eksemplari näol isegi punane. Kuigi nüüdseks olid kujunenud põhilisteks üheosalised, esines ka omapärane seeria kaheosalisi, kus ülemine osa koosnes pintsakust, mille all kandis eestnööbitavat särki. Teisi suuri muudatusi võrreldes 1971. aasta lõpu kostüümidega ei olnud.

1973

Fail:Aloha Bald Headed Eagle (Elvis).jpg

Aloha Bald Headed Eagle

Vaieldamatult tuntuim Elvise kostüüm on pärit 14. jaanuaril 1973 sateliidi vahendusel üle kogu maailma näidatud kontserdilt "Aloha From Hawaii". Elvis tahtis selleks puhuks kostüümi, mis näitaks selgelt välja tema USA patriootlikust. Lõpuks otsustatigi ameerika kotka disainiga kostüümi kasuks (Aloha Bald Headed Eagle). Seda kostüümi on kokku kolm eksemplari (üks Aloha peaproovi kontserti tarvis; teine oli kasutusel Aloha kontsertil; kolmas hilisema tuuri jaoks), samuti kolm keepi (esimene versioon ulatus maani, mis aga oli kohmakas ja raske; teise, normaalpikkuses ehk poole keha ulatuses, heitis Elvis Aloha kontserti viimase noodi ajal publiku sekka; kolmas eksemplar jäi hilisema tuuri tarvis) ja ka kolm vööd (esimese kinkis Elvis enne kontserte ära; teise eksemplari jagas Aloha kontserti ajal publiku sekka; kolmas hilisema tuuri tarvis). Hiljem, samal aastal, loodi ka teine sarnase disainiga ameerika kotkaga kostüüm (American Eagle). Suuri muudatusi disainielementides sel aastal ei olnud.

1974

Fail:Chinese Dragon (Elvis).jpg

Chinese Dragon

Tänu uutele masinatele ja uuele tehnikale 1974. aastal sai võimalikuks kostüümidele mustrite moodustamine tikkimise teel. Aastakäigule on iseloomulik tikitud loomamustritega kostüümide seeria (Peacock, Mad Tiger, Chinese Dragon). Uutele, tikitud mustritega kostüümidele keepi enam ei loodud ja 1974. aastal lõppes igasugune keebi kasutamine.

Augusti lõpus kasutas ta ka ainsana kostüüme, mis ei olnud spetsiaalsed tema jaoks loodud ja mille autor polnud ei Bill ega Gene. Neid oli kokku viis kostüümi ja need olid beežid, kaheosalised ning erinevate kujundustega, ostetud ühest Los Angelese poest North Beach Leather.

1975

Fail:Eskimo Totem Pole (Elvis).jpg

Eskimo Totem Pole

Kuna Gene polnud siiani kostüümide eest tunnustust pälvinud ja Elvis isegi ei teadnud, et tegelikult polegi Bill nende taga, siis läksid mehed omavahel tülli ja Gene lõpetas töö, mistõttu pidi Bill ise disainimise enda peale võtma. Nii sündisidki 1975. aasta kevadeks kaheosalised ülikonnad, mis tol ajal rahvale eriti peale ei läinud ja Elviski ennast neis mugavalt ei tundnud. Lõpuks tahtis Elvis Billi lahti lasta, kui viimane millegi paremaga välja ei tule. Nii oligi Bill sunnitud Gene'i tööle tagasi paluma ja maikuust alates sai Elvis ka oma uued kostüümid: käputäis üheosalisi erinevate värvilahendustega fööniksikujutisega kostüüme ning mõned süngemas, kuid see-eest veelgi suursugusemas stiilis kostüümid (Eskimo Totem Pole, Chicken Bone).

1976

Fail:Blue Egyptian Bird (Elvis).jpg

Blue Egyptian Bird

1976. aastal kandis Elvis peamiselt 1975. aasta linnukujutistega kostüüme. Juurde loodi vaid kaks uut jätkuvas stiilis kostüümi (Blue Egyptian Bird, Colorful Flame Suit).

1977

Fail:Mexican Sundial (Elvis).jpg

Mexican Sundial

Oma viimasel eluaastal ei jõudnud Elvis kanda ühtegi uut kostüümi. Põhiliselt kandis ta sel aastal vaid kahte erinevat: Chief 1975. aastast ja Mexican Sundial 1974. aastast. Ka oma viimasel kontserdil 26. juunil Indianapolises Indiana osariigis oli ta sunnitud uute kostüümide puuduse tõttu kandma Mexican Sundialit, kuid järgmise, 17. augustil Portlandist Maine'i osariigist algama pidanud tuuri jaoks oli valmis saanud aga viis uut kostüümi, millest avalikkusele on vaatamiseks välja pandud vaid üks, Light Blue Paisley Jumpsuit, mis asub Gracelandis.

Teostumata ideeks jäi aga ülikond, mis pidi sisaldama palju väikseid peegleid, mis peegeldaksid lavavalgustust ja seeläbi annaks mulje laserkiirtest.

Helisalvestused

Albumid

• "Elvis Presley" (1956)
• "Elvis" (1956)
• "Loving You" (1957)
• "Elvis' Christmas Album" (1957)
• "Elvis' Golden Records Volume 1" (1958)
• "King Creole" (1958)
• "For Lp Fans Only" (1959)
• "A Date With Elvis" (1959)
• "50.000.000 Elvis Fans Can't Be Wrong (Elvis' Golden Records Volume 2)" (1959)
• "Elvis Is Back" (1960)
• "G.I. Blues" (1960)
• "His Hand In Mine" (1960)
• "Something For Everybody" (1961)
• "Blue Hawaii" (1961)
• "Pot Luck" (1962)
• "Girls! Girls! Girls!" (1962)
• "It Happened At The World's Fair" (1963)
• "Elvis' Golden Records vol 3" (1963)
• "Fun In Acapulco" (1963)
• "Kissin' Cousins" (1964)
• "Girl Happy" (1965)
• "Elvis For Everyone" (1965)
• "Harum Scarum" (1965)
• "Frankie And Johnny" (1966)
• "Paradise, Hawaiian Style" (1966)
• "Spinout" (1966)
• "How Great Thou Art" (1967)
• "Double Trouble" (1967)
• "Clambake" (1967)
• "Elvis' Golden Records Volume 4" (1968)
• "Speedway" (1968)
• "Elvis NBC-TV Special" (1968)
• "From Elvis in Memphis" (1969)
• "Elvis in Person (From Vegas To Memphis)" (1969)
• "Back in Memphis" (1969)
• "On Stage" (1970)
• "That's The Way It Is" (1970)
• "Elvis Country" (1971)
• "Love Letters From Elvis" (1971)
• "Elvis Sings The Wonderful World Of Christmas" (1971)
• "Elvis Now" (1972)
• "He Touched Me" (1972)
• "Elvis As Recorded At Madison Square Garden" (1972)
• "Aloha From Hawaii Via Satellite" (1973)
• "Elvis (Fool)" (1973)
• "Raised On Rock" (1973)
• "Good Times" (1974)
• "Elvis As Recorded Live On Stage In Memphis" (1974)
• "Promised Land" (1975)
• "Elvis Today" (1975)
• "From Elvis Presley Boulevard In Memphis" (1976)
• "Moody Blue" (1977)

Kogumikud

• "Elvis Forever" (1974)
• "Inspirations" (1980)

Singlid

• "That's All Right Mama" / "Blue Moon Of Kentucky" (1954)
• "Good Rockin' Tonight" / "I Don't Care If The Sun Don't Shine" (1954)
• "Milkcow Blues Boogie" / "You're A Heartbreaker" (1955)
• "Baby Let's Play House" / "I'm Left, You're Right, She's Gone" (1955)
• "Mystery Train" / "Forgot To Remember To Forget" (1955)
• "Heartbreak Hotel" / "I Was The One" (1956)
• "My Baby Left Me" / "I Want You I Need You I Love You" (1956)
• "Hound Dog" / "Don't Be Cruel" (1956)
• "Blue Suede Shoes" / "Tutti Frutti" (1956)
• "I Got A Woman" / "I'm Counting On You" (1956)
• "I'll Never Let You Go" / "I'm Gonna Sit Right Down And Cry" (1956)
• "Trying To Get To You" / "I Love You Because" (1956)
• "Blue Moon" / "Just Because" (1956)
• "Money Honey" / "One Sided Love Affair" (1956)
• "Shake Rattle And Roll" / "Lawdy Miss Clawdy" (1956)
• "Love Me Tender" / "Any Way You Want Me" (1956)
• "Too Much" / "Playing For Keeps" (1957)
• "All Shock Up" / "That's When Your Heartbreak Begins" (1957)
• "Loving You" / "Teddy Bear" (1957)
• "Jailhouse Rock" / "Treat Me Nice" (1957)
• "Don't" / "I Beg Of You" (1957)
• "Wear My Ring Around Your Neck" / "Doncha' Think It's Time" (1958)
• "Hard Headed Woman" / "Don't Ask Me Why" (1958)
• "King Creole" / "Trouble" / "Young Dreams" / "Crawfish" / "Dixieland Rock" (1958)
• "One Night" / "I Got Stung" (1958)
• "A Fool Such As I" / "I Need Your Love Tonight" (1959)
• "A Big Hunk O' Love" / "My Wish Came True" (1959)
• "Stuck On You" / "Fame And Fortune" (1960)
• "I'ts Now Or Never" / "Mess Of Blues" (1960)
• "Are You Lonesome Tonight" / "I Gotta Know" (1960)
• "Surrender" / "Lonely Man" (1961)
• "Wild In The Country" / "I Feel So Bad" (1961)
• "His Latest Flame" / "Little Sister" (1961)
• "Can’t Help Falling In Love" / "Rock-A-Hula Baby" (1961)
• "Good Luck Charm" / "Anything That's Part Of You" (1962)
• "She’s Not You" / "Just Tell Her Jim Said Hello" (1962)
• "Return To Sender" / "Where Do You Come From?" (1962)
• "One Broken Heart For Sale" / "They Remind Me Too Much Of You" (1963)
• "(You're The) Devil In Disguise" / "Please Don't Drag That String Around" (1963)
• "Bossa Nova Baby" / "Witchcraft" (1963)
• "Kissin' Cousins" / "It Hurts Me" (1964)
• "Kiss Me Quick" / "Suspicion" (1964)
• "Viva Las Vegas" / "What'd I Say" (1964)
• "Such A Night" / "Never Ending" (1964)
• "Ask Me" / "Ain't That Loving You Baby?" (1964)
• "Blue Christmas" / "Wooden Heart" (1964)
• "Do The Clam" / "You'll Be Gone" (1965)
• "Crying In The Chapel" / "I Believe In The Man In The Sky" (1965)
• "(Such An) Easy Question" / "It Feels Right" (1965)
• "(It's A) Long Lonely Highway" / "I'm Yours" (1965)
• "Puppet On A String" / "Wooden Heart" (1965)
• "Blue Christmas" / "Santa Claus Is Back In Town" (1965)
• "Tell Me Why" / "Blue River" (1966)
• "Joshua Fit The Battle" / "Known Only To Him" (1966)
• "Milky White Way" / "Swing Down Sweet Chariot" (1966)
• "Frankie And Johnny" / "Please Don't Stop Lovin' Me" (1966)
• "Love Letters" / "Come What May" (1966)
• "Spinout" / "All That I Am" (1966)
• "If Every Day Was Like Christmas" / "How Would You Like To Be?" (1966)
• "Indescribably Blue" / "Fools Fall In Love" (1967)
• "Long Legged Woman" / "That's Someone You'll Never Forget" (1967)
• "Judy" / "There's Always Me" (1967)
• "Big Boss Man" / "You Don't Know" (1967)
• "Guitar Man" / "High Heel Sneakers" (1968)
• "U.S. Male" / "Stay Away" (1968)
• "We Call On Him" / "You'll Never Walk Alone" (1968)
• "Let Yourself Go" / "Your Time Hasn't Come Yet Baby" (1968)
• "A Little Less Conversation" / "Almost In Love" (1968)
• "If I Can Dream" / "Edge Of Reality" (1968)
• "Charro" / "Memories" (1969)
• "How Great Thou Art" / "His Hand In Mine" (1969)
• "In The Ghetto" / "Any Day Now" (1969)
• "Clean Up Your Own Back Yard" / "The Fair Is Moving On" (1969)
• "Suspicious Minds" / "You'll Think Of Me" (1969)
• "Don't Cry Daddy" / "Rubberneckin'" (1969)
• "Kentucky Rain" / "My Little Friend" (1970)
• "The Wonder Of You" / "Mama Liked The Roses" (1970)
• "I've Lost You" / "The Next Step Is Love" (1970)
• "You Don't Have To Love Me" / "Patch It Up" (1970)
• "I Really Don't Want To Know" / "There Goes My Everything" (1970)
• "Rags To Riches" / "Where Did They Go Lord" (1971)
• "Life" / "Only Believe" (1971)
• "I'm Leavin'" / "Heart Of Rome" (1971)
• "It's Only Love" / "The Sound Of Your Cry" (1971)
• "Merry Christmas Baby" / "O Come All Ye Faithful" (1971)
• "Until Its Time For You To Go" / "We Can Make The Morning" (1972)
• "He Touched Me" / "Bosom Of Abraham" (1972)
• "An American Trilogy" / "The First Time I Ever Saw Your Face" (1972)
• "Burning Love" / "It's A Matter Of Time" (1972)
• "Separate Ways" / "Always On My Mind" (1972)
• "Fool" / "Steamroller Blues" (1973)
• "Raised On Rock" / "For Ol' Times Sake" (1973)
• "I've Got A Thing About You Baby" / "Take Good Care Of Her" (1974)
• "Help Me" / "If You Talk In Your Sleep" (1974)
• "Promised Land" / "It's Midnight" (1974)
• "My Boy" / "Thinking About You" (1975)
• "T-R-O-U-B-L-E" / "Mr Songman" (1975)
• "Pieces Of My Life" / "Bringing It Back" (1975)
• "Hurt" / "For The Heart" (1976)
• "Moody Blue" / "She Thinks I Still Care" (1976)
• "Way Down" / "Pledging My Love" (1977)

EP'd

• "Elvis Presley" (1956)
• "Elvis Presley" (kaksik-EP; 1956)
• "Heartbreak Hotel" (1956)
• "Elvis Presley" (1956)
• "The Real Elvis" (1956)
• "Anyway You Want Me" (1956)
• "Elvis Volume 1" (1956)
• "Love Me Tender" (1956)
• "Elvis Volume 2" (1956)
• "Strictly Elvis" (1957)
• "Peace In The Valley" (1957)
• "Just For You" (1957)
• "Loving You Volume 1" (1957)
• "Loving You Volume 2" (1957)
• "Jailhouse Rock" (1957)
• "Elvis Sings Christmas Songs" (1957)
• "King Creole Volume 1" (1958)
• "King Creole Volume 2" (1958)
• "Elvis Sails" (1958)
• "Christmas With Elvis"
• "A Touch Of Gold Volume 1" (1959)
• "A Touch Of Gold Volume 2" (1959)
• "A Touch Of Gold Volume 3" (1960)
• "Elvis By Request" (1961)
• "Follow That Dream" (1962)
• "Kid Galahad" (1962)
• "Viva Las Vegas" (1964)
• "Tickle Me" (1965)
• "Frankie And Johnny" (1966)
• "Paradise, Hawaiin Style" (1966)
• "Spinout" (1966)
• "Easy Come, Easy Go" (1967)

Filmid

Mängufilmid

• "Love Me Tender" (1956)
• "Loving You" (1957)
• "Jailhouse Rock" (1957)
• "King Creole" (1958)
• "G.I. Blues" (1960)
• "Flaming Star" (1960)
• "Wild in the Country" (1961)
• "Blue Hawaii" (1961)
• "Follow That Dream" (1962)
• "Kid Galahad" (1962)
• "Girls! Girls! Girls!" (1962)
• "It Happened at the World's Fair" (1963)
• "Fun in Acapulco" (1963)
• "Kissin' Cousins" (1964)
• "Viva Las Vegas" (1964)
• "Roustabout" (1964)
• "Girl Happy" (1965)
• "Tickle Me" (1965)
• "Harum Scarum" (1965)
• "Frankie and Johnny" (1966)
• "Paradise, Hawaiian Style" (1966)
• "Spinout" (1966)
• "Double Trouble" (1967)
• "Easy Come, Easy Go" (1967)
• "Clambake" (1967)
• "Stay Away, Joe" (1968)
• "Speedway" (1968)
• "Live a Little, Love a Little" (1968)
• "Charro!" (1969)
• "The Trouble with Girls (and How to Get Into It)" (1969)
• "Change of Habit" (1969)

Kontsertfilmid

• "Elvis – That's the Way It Is" (1970)
• "Elvis on Tour" (1972)

Televisiooni erid

• "The Frank Sinatra Timex Show: Welcome Home, Elvis" (1960)
• "Elvis" alias "'68 Comeback Special" (1968)
• "Elvis: Aloha From Hawaii, Via Satellite" (1973)
• "Elvis in Concert" (1977)

Välislingid

• Elvis Presley kodulehekülg