Robert Whytt: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Luckas-bot (arutelu | kaastöö)
P r2.7.1) (robot lisas: de:Robert Whytt, pt:Robert Whytt
toim, aga vajab veel
1. rida: 1. rida:
{{keeletoimeta}}
{{keeletoimeta}}
'''Robert Whytt''' ([[1714]]–[[1766]]) oli šoti [[arst]].
'''Robert Whytt''' ([[1714]]–[[1766]]) oli šoti [[arst]] ja neurofüsioloog.


Robert Whytt oli praktiseeriv arst ja suurepärane eksperimentaator ning teda võib pidada [[neurofüsioloogia]] pioneeriks.
Robert Whytt oli praktiseeriv arst ja suurepärane eksperimentaator ning teda võib pidada [[neurofüsioloogia]] pioneeriks.
Whytt kirjeldas seda, kuidas pupillid reageerivad valgusele (Whytt’i refleks). Whytt vaatles last, kelle pupillid olid fikseerunud ja ei reageerinud valgusele. Lapse aju uurides leidis ta tsüsti, mis surus taalamuse optilisele piirkonnale. Sellest järeldas Robert Whytt, et see on põhjuseks, miks silm ei reageeri valgusele. Temalt pärineb ka esimene dokumenteeritud kliinilise tuberkuloosse meningiidi juhtum. Lisaks tegi ta kindaks peamised seljaaju refleksid ja leidis, et seljaajul on väga olululine roll reflekside edasikandmisel. Võttis kasutusele termini- stiimul. Selle all mõtles ta lühiajalist füüsiline mõjutust, mis kutsub närvisüsteemis esile ärrituse. Lisaks demonstreeris ta, et lihaskontraktsioonid sõltuvad närvisüsteemist.<ref>Encyclopedia of the Neurological Sciences, Elsevier Science, 754–755.</ref>
Whytt kirjeldas seda, kuidas [[pupill]]id reageerivad valgusele (Whytti refleks). Whytt vaatles last, kelle pupillid olid fikseerunud ja ei reageerinud valgusele. Lapse aju uurides leidis ta [[tsüst]]i, mis surus [[taalamus]]e optilisele piirkonnale. Sellest järeldas Robert Whytt, et see on põhjuseks, miks silm ei reageeri valgusele. Temalt pärineb ka esimene dokumenteeritud kliinilise tuberkuloosse [[Meningiit|meningiidi]] juhtum. Lisaks tegi ta kindlaks peamised [[seljaaju]] refleksid ja leidis, et seljaajul on väga oluline roll [[refleks]]ide edasikandmisel. Whytt võttis kasutusele termini [[stiimul]]. Selle all mõtles ta lühiajalist füüsiline mõjutust, mis kutsub [[närvisüsteem]]is esile ärrituse. Ta demonstreeris ka, et [[lihaskontraktsioonid]] sõltuvad närvisüsteemist.<ref>Encyclopedia of the Neurological Sciences, Elsevier Science, 754–755.</ref>


== Elulugu ==
== Elulugu ==


Robert Whytt sündis 1714. Aastal Edinburghis. Seal õppis ta ka meditsiini ning pärast jätkas õpinguid Londonis (William Cheseldeni õpilasena) ja Pariisis, Jacob Winslow õpilasena. Seejärel jätkas Whytt õpinguid Leidenis Hermann Boerhaave käe all. Sel ajal oli Leiden Euroopa anatoomilise õppe tähtsaim keskus. Magistri kraadi sai ta Rheimsi Ülikoolis 1736. aastal ning 1737. aastal läks edasi St Andrewsi Ülikooli, kus ta õppis Alexander Monro käe all. 1738. aastal kutsuti ta Edinburgi Kuningliku Arstide Kolledži liikmeks (Royal College of Physicians), ning 1763. aastal sai Robert Whyttist selle president. 1747. aastal sai Whyttist Edinburghi Ülikooli arstiteaduste professor ja ta valiti 1752. aastal Kuningliku Seltsi liikmeks (Royal Society).
Robert Whytt sündis 1714. aastal Edinburghis. Seal õppis ta ka meditsiini ning pärast jätkas õpinguid Londonis ([[William Cheselden]]i õpilasena) ja Pariisis [[Jacob Winslow]]' õpilasena. Seejärel jätkas Whytt õpinguid Hollandis [[Leiden]]is [[Hermann Boerhaave]] käe all. Sel ajal oli Leiden Euroopa anatoomilise õppe tähtsaim keskus. Magistrikraadi sai ta [[Rheimsi Ülikool]]is 1736. aastal ning 1737. aastal läks edasi St Andrewsi Ülikooli, kus ta õppis [[Alexander Monro]] käe all. 1738. aastal kutsuti ta [[Edinburghi Kuninglik Arstide Kolledž|Edinburghi Kuningliku Arstide Kolledži]] liikmeks (Royal College of Physicians) ning 1763. aastal sai Robert Whyttist selle president. 1747. aastal sai Whyttist [[Edinburghi Ülikool]]i arstiteaduste professor ja ta valiti 1752. aastal [[Kuninglik Selts|Kuningliku Seltsi]] liikmeks. Ta hakkas kasutama [[laim]]ivett põiekivide raviks ja saavutas sellega kuulsuse.

Hakkas kasutama laimi vett põiekivide raviks ja saavutas sellega kuulsust.
Whytt suri 1766. aastal olles 52. aastane . Tema eraelu ei olnud kuigi õnnelik. Tema isa suri enne Roberti sündi ja tema ema siis kui ta oli kõigest kuue aastane. Robert Whytti vanem vend suri kui ta oli 14. aastane. Ta oli abielus Helen Robertsoniga, kuid tema naine ja kaks last surid. Kahe aasta pärast abiellus Louisa Balfouriga, kes suri 1764. aastal, kuid nende 14-st lapsest olid Whytti surres elus veel vaid kuus.<ref>Eadie, M. J. (2000). Robert Whytt and the pupils. Journal of Neuroscience, 7 (4), 295–297.</ref>
Whytt suri 1766. aastal 52-aastasena. Tema eraelu ei olnud kuigi õnnelik. Tema isa suri enne Roberti sündi ja tema ema siis, kui ta oli kõigest kuue astane. Robert Whytti vanem vend suri, kui ta oli 14. aastane. Ta oli abielus Helen Robertsoniga, kuid tema naine ja kaks last surid. Kahe aasta pärast abiellus Louisa Balfouriga, kes suri 1764. aastal, kuid nende 14 lapsest olid Whytti surres elus veel vaid kuus.<ref>Eadie, M. J. (2000). Robert Whytt and the pupils. Journal of Neuroscience, 7 (4), 295–297.</ref>


== Viited ==
== Viited ==
{{viited}}
{{viited}}

[[Kategooria:Šoti arstid]]
[[Kategooria:Londoni Kuningliku Seltsi liikmed]]


[[de:Robert Whytt]]
[[de:Robert Whytt]]

Redaktsioon: 9. juuni 2011, kell 07:53

Robert Whytt (17141766) oli šoti arst ja neurofüsioloog.

Robert Whytt oli praktiseeriv arst ja suurepärane eksperimentaator ning teda võib pidada neurofüsioloogia pioneeriks. Whytt kirjeldas seda, kuidas pupillid reageerivad valgusele (Whytti refleks). Whytt vaatles last, kelle pupillid olid fikseerunud ja ei reageerinud valgusele. Lapse aju uurides leidis ta tsüsti, mis surus taalamuse optilisele piirkonnale. Sellest järeldas Robert Whytt, et see on põhjuseks, miks silm ei reageeri valgusele. Temalt pärineb ka esimene dokumenteeritud kliinilise tuberkuloosse meningiidi juhtum. Lisaks tegi ta kindlaks peamised seljaaju refleksid ja leidis, et seljaajul on väga oluline roll reflekside edasikandmisel. Whytt võttis kasutusele termini stiimul. Selle all mõtles ta lühiajalist füüsiline mõjutust, mis kutsub närvisüsteemis esile ärrituse. Ta demonstreeris ka, et lihaskontraktsioonid sõltuvad närvisüsteemist.[1]

Elulugu

Robert Whytt sündis 1714. aastal Edinburghis. Seal õppis ta ka meditsiini ning pärast jätkas õpinguid Londonis (William Cheseldeni õpilasena) ja Pariisis Jacob Winslow' õpilasena. Seejärel jätkas Whytt õpinguid Hollandis Leidenis Hermann Boerhaave käe all. Sel ajal oli Leiden Euroopa anatoomilise õppe tähtsaim keskus. Magistrikraadi sai ta Rheimsi Ülikoolis 1736. aastal ning 1737. aastal läks edasi St Andrewsi Ülikooli, kus ta õppis Alexander Monro käe all. 1738. aastal kutsuti ta Edinburghi Kuningliku Arstide Kolledži liikmeks (Royal College of Physicians) ning 1763. aastal sai Robert Whyttist selle president. 1747. aastal sai Whyttist Edinburghi Ülikooli arstiteaduste professor ja ta valiti 1752. aastal Kuningliku Seltsi liikmeks. Ta hakkas kasutama laimivett põiekivide raviks ja saavutas sellega kuulsuse.

Whytt suri 1766. aastal 52-aastasena. Tema eraelu ei olnud kuigi õnnelik. Tema isa suri enne Roberti sündi ja tema ema siis, kui ta oli kõigest kuue astane. Robert Whytti vanem vend suri, kui ta oli 14. aastane. Ta oli abielus Helen Robertsoniga, kuid tema naine ja kaks last surid. Kahe aasta pärast abiellus Louisa Balfouriga, kes suri 1764. aastal, kuid nende 14 lapsest olid Whytti surres elus veel vaid kuus.[2]

Viited

  1. Encyclopedia of the Neurological Sciences, Elsevier Science, 754–755.
  2. Eadie, M. J. (2000). Robert Whytt and the pupils. Journal of Neuroscience, 7 (4), 295–297.