Pjotr Durnovo (1845−1915): erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

Reasisene

Redaktsioon: 25. mai 2011, kell 12:21

Pjotr Durnovo (vn. Дурново, Пётр Николаевич; 12. märts/24. märts 1845 Moskva kubermang – 11. september/24. september 1915 Petrograd) oli aastatel 1905–1906 Venemaa siseminister.

Durnovo sündis Aunuse kubermangu asekuberneri peres. Ta lõpetas aastal 1860 Merekadetikorpuse. Üle 8 aasta sõitis ta laevastikus kaugsõitudel. Aastal 1870 lõpetas ta Aleksandri nimelise sõjaväe-juriidilise akadeemia ja määrati abiprokuröriks Kroonlinna sõjamerelaevastiku kohtusse. Aastal 1872 läks ta sõjamerelaevastikust erru ja asus justiitsministeeriumi teenistusse.

Aastal 1872 määrati ta abiprokuröriks Vladimiri ringkonnakohtusse, aastal 1873 analoogilisse ametisse Moskvasse, augustist 1875 määrati prokuröriks Rõbinski ringkonnakohtusse, novembrist 1875 prokuröriks Vladimiri ringkonnakohtusse, juunist 1880 abiprokuröriks Kiievi kohtupalatisse. Oktoobris 1881 määrati ta siseministeeriumi riigipolitsei kohtuosakonna ülemaks, millisel ametikohal ta oli 1883 aasta veebruarini. 18. veebruaril 1883 määrati ta politseidepartemangu asedirektoriks. Aastal 1884 komandeeriti ta välismaale, tutvumaks politsei tööga Pariisis, Berliinis ja Viinis; ta tutvus seal riigivastaste elementide jälgimisega ja võimalustega kasutada neid meetodeid Venemaal. 23. augustil 1884 määrati ta politseidepartemangu direktoriks, millisel kohal töötas ta aastani 1893. 3. veebruaril 1893 määrati ta senaatoriks, sellel kohal oli ta aastani 1900. Aastatel 1900–1905 oli ta siseministri abi (ta oli Dmitri Sipjagini, Vjatšeslav von Plehwe, Pjotr Svjatopolk-Mirski ja Aleksandr Bulõgini abiks).

Pärast Aleksandr Bulõgini erruminekut (17. novembril 1905) sai (22. novembril 1905) Sergei Witte valitsuses siseministriks. 30. novembril 1905 Võitluses revolutsiooni vastu kasutas väga jõuliseid meetodeid, toetas mustasajaliste organisatsioonide tegevust, otsustasid esseerid ta aastal 1906 tappa. See neil siiski ei õnnestunud, kuid õnnetuseks sai esseer Leontjeva käe läbi surma üks eltanu prantsuse kaupmees, kelle ainus süü oli see, et ta oli Durnovoga liiga ühte nägu. Pikaajalises konfliktis Durnovo ja Witte vahel, kus Durnovo süüdistas Wittet revolutsioonilise tegevuse läbi sõrmede vaatamises, oli tulemuseks Witte (ja kogu tema kabineti) tagasiastumine, tema järeltulijaks siseministri toolil sai Pjotr Stolõpin.

Aastatel 1906–1915 oli Durnovo Riiginõukogu liige. Durnovo suri aastal 1915 Petrogradis. Ta põrm puhkab Treskino asulas Serdobski maakonnas Saraatovi kubermangus (praeguse haldusjaotuse järgi Kolõšlei rajoonis, Penza oblastis).

@@ 5. rida: / 5. rida: @@
 Durnovo sündis [[Aunuse kubermang]]u asekuberneri peres. Ta lõpetas aastal [[1860]] [[Merekorpus|Merekadetikorpus]]e. Üle 8 aasta sõitis ta laevastikus kaugsõitudel. Aastal [[1870]] lõpetas ta [[Aleksandri nimeline sõjaväe-juriidiline akadeemia|Aleksandri nimelise sõjaväe-juriidilise akadeemia]] ja määrati abiprokuröriks Kroonlinna sõjamerelaevastiku kohtusse. Aastal [[1872]] läks ta sõjamerelaevastikust erru ja asus justiitsministeeriumi teenistusse.
-Aastal [[1872]] määrati ta abiprokuröriks Vladimiri ringkonnakohtusse, aastal [[1873]] analoogilisse ametisse Moskvasse, augustist [[1875]] määrati prokuröriks Rõbinski ringkonnakohtusse, novembrist [[1875]] prokuröriks Vladimiri ringkonnakohtusse, juunist [[1880]] abiprokuröriks Kiievi kohtupalatisse. Oktoobris [[1881]] määrati ta siseministeeriumi riigipolitsei kohtuosakonna ülemaks, millisel ametikohal ta oli [[1883]] aasta veebruarini. [[18. veebruar]]il [[1883]] määrati ta politseidepartemangu asedirektoriks. Aastal [[1884]] komandeeriti ta välismaale, tutvumaks politsei tööga Pariisis, Berliinis ja Viinis; ta tutvus seal riigivastaste elementide jälgimisega ja võimalustega kasutada neid meetodeid Venemaal. [[23. august]]il [[1884]] määrati ta politseidepartemangu direktoriks, millisel kohal töötas ta aastani [[1893]]. [[3. veebruar]]il [[1893]] määrati ta senaatoriks, sellel kohal oli ta aastani [[1900]]. Aastatel [[1900]]–[[1905]] oli ta siseministri abi (ta oli [[Dmitri Sipjagin]]i, [[Vjatšeslav von Plehwe]], [[Pjotr Svjatopolk-Mirski]] ja [[Aleksandr Bulõgin (siseminister)]]i abiks).
+Aastal [[1872]] määrati ta abiprokuröriks Vladimiri ringkonnakohtusse, aastal [[1873]] analoogilisse ametisse Moskvasse, augustist [[1875]] määrati prokuröriks Rõbinski ringkonnakohtusse, novembrist [[1875]] prokuröriks Vladimiri ringkonnakohtusse, juunist [[1880]] abiprokuröriks Kiievi kohtupalatisse. Oktoobris [[1881]] määrati ta siseministeeriumi riigipolitsei kohtuosakonna ülemaks, millisel ametikohal ta oli [[1883]] aasta veebruarini. [[18. veebruar]]il [[1883]] määrati ta politseidepartemangu asedirektoriks. Aastal [[1884]] komandeeriti ta välismaale, tutvumaks politsei tööga Pariisis, Berliinis ja Viinis; ta tutvus seal riigivastaste elementide jälgimisega ja võimalustega kasutada neid meetodeid Venemaal. [[23. august]]il [[1884]] määrati ta politseidepartemangu direktoriks, millisel kohal töötas ta aastani [[1893]]. [[3. veebruar]]il [[1893]] määrati ta senaatoriks, sellel kohal oli ta aastani [[1900]]. Aastatel [[1900]]–[[1905]] oli ta siseministri abi (ta oli [[Dmitri Sipjagin]]i, [[Vjatšeslav von Plehwe]], [[Pjotr Svjatopolk-Mirski]] ja [[Aleksandr Bulõgin (siseminister)|Aleksandr Bulõgin]]i abiks).
 Pärast [[Aleksandr Bulõgin]]i erruminekut ([[17. november|17. novembril]] [[1905]]) sai ([[22. november|22. novembril]] [[1905]]) [[Sergei Witte]] valitsuses siseministriks. [[30. november|30. novembril]] [[1905]] Võitluses [[1905. aasta revolutsioon|revolutsiooni]] vastu kasutas väga jõuliseid meetodeid, toetas [[Mustsada|mustasajaliste]] organisatsioonide tegevust, otsustasid [[esseerid]] ta aastal [[1906]] tappa. See neil siiski ei õnnestunud, kuid õnnetuseks sai esseer Leontjeva käe läbi surma üks eltanu prantsuse kaupmees, kelle ainus süü oli see, et ta oli Durnovoga liiga ühte nägu. Pikaajalises konfliktis Durnovo ja Witte vahel, kus Durnovo süüdistas Wittet revolutsioonilise tegevuse läbi sõrmede vaatamises, oli tulemuseks [[Sergei Witte|Witte]] (ja kogu tema kabineti) tagasiastumine, tema järeltulijaks siseministri toolil sai [[Pjotr Stolõpin]].