Usbekistan

Usbekistani Vabariik
Usbekistani lipp Usbekistani vapp
Pealinn	Toshkent (Taškent)
Pindala	447 400 km²
Riigikeel	usbeki
Rahvaarv	26 658 800 (1,01,2007)
Rahvastikutihedus	Kontrolli pindala ja rahvaarvu väärtust (?)
President	Islom Karimov
Peaminister	Shavkat Mirziyoyev
Iseseisvus	kuulutati välja 1. septembril 1991
SKT	80,392 mld $ (2022)
SKT elaniku kohta	2255 $ (2022)
Rahaühik	som (UZS)
Ajavöönd	maailmaaeg +5
Tippdomeen	.uz
ROK-i kood	UZB
Telefonikood	998

Usbekistani Vabariik on merepiirita riik Kesk-Aasias.

Usbekistani naaberriigid on Afganistan kagus, Kasahstan põhjas ja läänes, Kõrgõzstan ja Tadžikistan idas ning Türkmenistan lõunas. See on üks kahest riigist maailmas (teine on Liechtenstein), millel endal ega selle ühelgi naaberriigil ei ole merepiiri.

Usbekistanil on 4 eksklaavi, mis on ümbritsetud Kõrgõzstanist. Suurima pindala on üle 300 ruutkilomeetri, rahvaarvuks üle 40 000. Usbekistani territoorium omakorda ümbritseb väikest Kõrgõzstanile kuuluvat küla Farg‘ona lähedal.

Ajalugu

Esimesed Kesk-Aasia elanikud olid iraani keeli rääkivad rändrahvad. Nad asusid Usbekistani 1. aastatuhandel enne meie aega.

Kesk-Aasias oli hõimude rändamine selles mõttes ebasoodus, et suurepäraste elutingimustega oaaside kõrval asusid ebasoodsate tingimustega kõrbed. Seetõttu tekkisid Usbekistanis kiiresti paiksed asulad Buhhaara ja Samarkand, millest said võimu- ja kultuurikeskused. Need asulad muutusid kiiresti linnriikideks ja siis juba suuremate riikide keskusteks.

Usbekistani läbis Siiditee. Tihe kauplemine pani aluse piirkonna majanduslikule õitsengule.

Aleksander Suur vallutas Sogdiana ja Baktria 327 eKr ning abiellus Baktria printsessi Roxanaga. See piirkond sai osaks Kreeka-Baktria kuningriigist. Hiljem kuulus Usbekistan Partia ja Sassaniidide impeeriumi, olles selle üks jõukaimaid osi.

13. sajandil vallutas kogu Kesk-Aasia Tšingis-khaan. Vallutusega kaasnesid ülisuured julmused ja genotsiid. Selles piirkonnas eelnevalt elanud indoiraanlased hävitati peaaegu täielikult. Nende asemel asusid piirkonda elama senised turgi ja mongoli päritolu rändrahvad, kes võtsid üle oma eelkäijate kultuuri ja jäid paikseteks.

1380. aastatel ühendas kogu piirkonna enda võimu alla Timur, kes ründas ka Venemaad ja suri 1405 sõjakäigul Hiinasse. Tema rajatud Timuriidide dünastia ajal oli Usbekistan viimast korda maailma kultuurikeskus, näiteks Timuri pojapoeg Ulugbek oli maailmakuulus astronoom. Timuriidid võtsid pärsia keele kõrval asjaajamises kasutusele ka turgi keeled.

Timuriidide riik nõrgenes kiiresti. 1501 hakkasid piirkonda hõivama usbekid, kes seni olid rändhõimudena elanud Araali merest põhja pool.

19. sajandil hõivas Venemaa Kesk-Aasia. Kesk-Aasiale pretendeeris ka Suurbritannia, kuid 1813–1907 kestnud poliitilises mängus jäi Venemaa peale.

Pärast Oktoobrirevolutsiooni ei läinud Kesk-Aasia kohe kommunistidega kaasa, sest töölisklass oli seal väikesearvuline. Alles 1924 suudeti luua Usbeki NSV. 1925 võeti Usbeki NSV vastu Nõukogude Liitu.

31. augustil 1991 kuulutas Usbekistan end iseseisvaks. 1. septembrit tähistatakse Usbekistanis rahvuspühana.

Riik

Parlament

Usbekistani parlament kannab nime Oliy Majlis.

Haldusjaotus

Usbekistan jaguneb halduslikult 12 vilajetiks (viloyat), 1 vabariigiks (respublika) ja 1 keskalluvusega linnaks (shahar). Sulgudes on toodud nõukogude ajal tarvitatud venepärased vilajeti (tollal oblasti) nimekujud.

Vilajetid

• Andijoni vilajett (Andižani)
• Buxoro vilajett (Buhhaara)
• Farg‘ona vilajett (Fergana)
• Jizzaxi vilajett (Džizaki)
• Namangani vilajett
• Navoiy vilajett (Navoi)
• Qashqadaryo vilajett (Kaškadarja)
• Samarqandi vilajett (Samarkandi)
• Sirdaryo vilajett (Sõrdarja)
• Surxondaryo vilajett (Surhandarja)
• Toshkendi vilajett (Taškendi)
• Xorazmi vilajett (Horezmi)

vabariik

• Karakalpakkia Vabariik

keskalluvusega linn

• Toshkent (Taškent)

Loodus

Satelliidifoto Usbekistanist

Usbekistan on mandrisisese asendiga. Kliima on kuiv. Põllumajandus on võimalik 10% territooriumist, oaasides ja jõgede ääres.

Suur osa oaaside kunagisest rikkalikust elustikust on hävinud, sest kogu oaaside ala on kaetud inimasustusega. Näiteks turaani tiiger on välja surnud.

Majandus

Usbekistan oli endise Nõukogude Liidu üks vaeseimaid piirkondi. 60% rahvastikust elas maal.

Praegu on Usbekistan maailma teine puuvillaeksportija, oluline kulla ja maagaasi tootja. Piirkondlikult on seal oluline keemiatööstus ja (põllumajandus)masinaehitus.

Rahvastik

Usbekistani rahvastikust moodustavad ametlikult usbekid 80,0%, venelased 5,5%, tadžikid 5,0%, kasahhid 3,0%, karakalpakid 2,5%, tatarlased 1,5% ja teised rahvad 2,5%. Mitteametlikel andmetel on tadžikke märgatavalt rohkem: mitte 1 miljon, vaid 6–7 miljonit ning vastavalt 30% riigi rahvastikust.

Teised rahvad, eriti tadžikid on allasurutud seisus. Nende omakultuuri viljelemine, sealhulgas omakeelne haridus on tugevalt takistatud.

Juudid on Usbekistanis väga kaua elanud. 1989. aastal loendati seal 94 900 juuti, kuid nõukogude võimu kokkuvarisemise järel on enamus neist Iisraeli emigreerunud. 2007. aastal elas Usbekistanis alla 5000 juudi.

2008. aasta hinnangutel on 34,1% Usbekistani elanikest alla 14 aasta vanad.

Vaata ka

• Hiiva khaaniriik - Horezmi NRV - Horezmi NSV
• Buhhaara emiraat - Buhhaara NRV - Buhhaara NSV
• Usbeki kirjandus
• Zomini looduskaitseala
• Usbekistani riigipeade loend
• Usbekistani jalgpallikoondis
• Usbekistani Islamiliikumine

Välislingid

• valitsuslehekülg ("Riigivõimu portaal") (vene, usbeki ja inglise keeles)