Surmanuhtlus

Surmanuhtlus on inimese karistamine temalt elu võtmisega.

Jurisprudentsis peetakse surmanuhtlust kõrgeimaks (või ka erakorraliseks) karistusmääraks. Tänapäeval pole paljude riikide karistusseadustikes surmanuhtlust ette nähtud.

Surmanuhtluse täideviimise meetodid

Ajaloos on olnud palju surmanuhtluse täidesaatmise viise. Tänapäeval on levinumad meetodid mahalaskmine, poomine, mürgitamine ja surmamine elektritoolil.

Ajaloolisi surmanuhtluse meetodeid

• Kividega surnuksloopimine
• Maasse kaevamine
• Sissemüürimine
• Elusalt matmine
• Abituna surema jätmine
• Näljutamine
• Põletamine
• Lämmatamine
• Gaasikamber
• Teibasseajamine
• Poolekssaagimine
• Surnukskeetmine
• Surnuks peksmine (kadalipp)
• Surnuks trampimine (hobustega, elevantidega vm)
• Putukatele söötmine
• Rottidele söötmine
• Metsloomadele söötmine (lõvidele vm)
• Mürgiste madudega tapmine
• Surnuks muljumine
• Ratta peale tõmbamine
• Neljaks rebimine
• "Raudne neitsi"
• "Prokustrese säng"
• Pea maharaiumine
  • Giljotineerimine
• Ristilöömine
• Poomine (ka jalgupidi)
• Kägistamine
• Mürgitamine
• Terariistaga surnuks torkamine
• Verest tühjaks laskmine
• Enesetapule sundimine
• Vee pähetilgutamine (Hiinas)
• Surnuks kõditamine (Hiinas)

Surmanuhtluse kaotamine

Viimast korda viidi surmanuhtlus Euroopa Liitu (tollal Euroopa Ühendusse) kuuluvas riigis täide 10. septembril 1977 Prantsusmaal Marseille's Baumettes'i vanglas. Giljotineerimise teel hukati Tuneesia päritolu immigrant Hamida Djandoubi, kes oli surma mõistetud piinamise ja mõrva eest.

Maailmas on täheldatav suundumus surmanuhtluse kaotamisele. Selle üks eestkõnelejaid on Euroopa Liit.

Surmanuhtluse kaotamine Eestis

Viimast korda viidi Eestis kohtuotsusega kinnitatud surmaotsus täide 11. septembril 1991.

Kuigi surmanuhtlus säilis seadusandluses kuni 1998. aastani ja inimesi mõisteti surma ka pärast 1991. aastat ei viidud surmanuhtlust enam täide.

Pärast iseseisvuse taastamist pidas Eesti poliitiline eliit vajalikuks Euroopa Liidu riikide eeskujul asendada surmanuhtlus eluaegse vangistusega, kuigi raskete kuritegude osatähtsus Eestis 1990ndate alguses suurenes. 13. jaanuaril 1997 esitas valitsus Riigikogule "Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni lisaprotokolli nr. 6 ratifitseerimise seaduse eelnõu", mis nägi ette surmanuhtluse kaotamise.

Pärast surmanuhtluse kaotamist on Eesti ühiskonnas arutatud surmanuhtluse taastamist eriti raskete kuritegude puhul.

Argumendid surmanuhtluse poolt ja vastu

Argumente surmanuhtluse kaotamise kaitseks

• Surmanuhtlus on ebahumaanne karistusviis.
• Pärast surmanuhtluse täideviimist võivad ilmnevad uued asjaolud ning hukatu võib osutada süütuks. Talle tehtud ülekohut pole sel juhul enam võimalik heastada.
• Inimesel pole õigust otsustada teise inimese elu või surma üle.
• Inimelu on absoluutne väärtus.
• Kurjategijale tuleb jätta võimalus meeleparanduseks.

Argumente surmanuhtluse rakendamise poolt

• Surmanuhtluse rakendamine väga raskete kuritegude puhul vastab inimeste õiglustundele.
• Vangide eluaegne ülalpidamine on vaestele riikidele liiga suur kulutus.
• Surmanuhtlus hirmutab potentsiaalseid kurjategijaid.

Välislingid

• Martin Helme artikkel "Surmanuhtlus taas ellu!" Delfi uudisteportaalis, 19. aprill 2006

• Ants Ruusmanni artikkel "Surmanuhtlus tuleks taastada" ajalehes Videvik, 9. august 2001