Nõukogude okupatsioon Eestis (1944–1991): erinevus redaktsioonide vahel
P Tallinnat → Tallinna |
Resümee puudub |
||
1. rida: | 1. rida: | ||
'''Nõukogude okupatsioon Eestis''' algas jaanuaris 1944 Nõukogude [[Sõjategevus Eestis (1944)|sissetungiga Eestisse]] ja lõppes Eesti Vabariigi iseseisvumisega augustis [[1991]]. |
'''Nõukogude okupatsioon Eestis''' algas jaanuaris 1944 Nõukogude [[Sõjategevus Eestis (1944)|sissetungiga Eestisse]] ja lõppes Eesti Vabariigi iseseisvumisega augustis [[1991]]. |
||
{{ToimetaAeg|kuu=aprill|aasta=2011}} |
|||
See oli Nõukogude Liidu kolmas ja ühtlasi ka viimane okupatsioon Eesti territooriumil. |
See oli Nõukogude Liidu kolmas ja ühtlasi ka viimane okupatsioon Eesti territooriumil. |
Redaktsioon: 11. aprill 2011, kell 11:34
Nõukogude okupatsioon Eestis algas jaanuaris 1944 Nõukogude sissetungiga Eestisse ja lõppes Eesti Vabariigi iseseisvumisega augustis 1991.
See artikkel vajab toimetamist. (Aprill 2011) |
See oli Nõukogude Liidu kolmas ja ühtlasi ka viimane okupatsioon Eesti territooriumil.
Stalini aeg
- Pikemalt artiklis Stalinism
II Maailmasõja lõpuaastail rünnati ja pommitati 1944. aasta septembris Tallinna ning okupeeriti terve riik, sealjuures nimetatati Nõukogude ajal Tallinna pommitamist "Tallinna vabastamiseks", ehkki tegelikult lasti linn maatasa ning tapeti sõjas riigi hõivamiseks tuhandeid eestlasi, kes üritasid Eesti Leegionis võideldes kaitsta riiki. Nõukogude võimuorganid alustasid enesekehtestamist juba enne Saksa okupatsiooni lõppemist, augustis 1944 oli ENSV ajutiseks pealinnaks Võru. Kohe pärast Tallinna vallutamist asus valitsus ümber sinna. Sõjajärgsetel aastatel oli väga suur tegevusvabadus julgeolekuorganitel, mida Eestis juhtis siseminister Boris Kumm. Parteijuhiks sai aga Nikolai Karotamm. Kommunistlik valitsus teostas äärmiselt brutaalset repressioonipoliitikat, arreteeriti ja põlu alla pandi kümneid tuhandeid inimesi. Selline poliitika tipnes kahe sündmuse, märtsiküüditamisega 1949. aastal ning EKP VIII pleenumiga 1950. aastal, kui valitsus täielikult staliniseeriti ja mitmed haritlased ning avaliku elu tegelased põlu ala pandi ja nende tööde avaldamine keelati. Uueks parteijuhiks sai Venemaa eestlane Ivan Käbin, kes jäi sellele kohale 28 aastaks.
Äärmine rahuolematus valitsuse repressioonipoliitikaga väljendus metsavendade väga aktiivse tegutsemisega ajavahemikus 1944–1953.
28. jaanuaril 1949 võttis NSV Liidu Ministrite Nõukogu vastu määruse «Abinõudest põllumajanduses Eesti, Läti ja Leedu NSVs» ning järgmisel päeval 29. jaanuaril 1949 otsuse kulakute, bandiitide ja natsionalistide väljasaatmise kohta. 1949. aasta 25. märtsil Balti riikides alanud küüditamise ohvriks langes üle 20 000 Eesti elaniku. Eraldi korraldati 1950–1951 küüditamisi Eestisse jäänud sakslastele, keda loeti eriti rahvavaenulikuks elemendiks.
Kõige räigemad nõukogude repressioonid lõppesid Jossif Stalini surma järel 1953. aastal, kuid ühiskond jäi jätkuvalt tugeva ideoloogilise surve alla.
Hruštšovi aeg
- Pikemalt artiklis Nikita Hruštšov
See hakkas leevenduma pärast 1956. aastat, mil Nikita Hruštšov Stalini kuriteod NLKP XX kongressil hukka mõistis, ehkki see avalikkuse eest veel 33 aastaks saladusse jäi. Eestis on lõdvema ideoloogilise survega 1960. aastaid nimetatud ka "sulaajaks".
Brežnevi aeg
- Pikemalt artiklis Stagnatsioon
1970. aastate lõpus algas Eestis uus tugevnev ideoloogiline surve, mis leidis väljundi eestkätt uues venestamislaines. Immigrantide vool Eestisse kasvas veelgi ning 1978. aastal sai parteijuhiks Moskva juhtnööre täht-tähelt täitev ja eesti keelt vaevu oskav Karl Vaino. Aastatel 1978–1983 viidi läbi ulatuslik kaadrivahetus, sealhulgas pandi kohtadele EKP Keskkomitee sekretär ideoloogiaküsimuste alal Rein Ristlaan, Eesti NSV KGB juht Karl Kortelainen, Glavliti ülem Kurt Ingerman jt. Kaadrivahetus ulatus ka mujale, sealhulgas kultuuriorganisatsioonidesse nagu Kirjanike Liit jt. Ideoloogilise surve tugevnemise tõttu hoogustus ka dissidentlus, mille silmapaistvaimaks tulemuseks oli ilmselt 40 kiri 1980. aastal.
1980. aastal toimus Tallinnas ka Moskva suveolümpiamängude purjeregatt. Seetõttu ehitati Tallinnasse ka linna kõrgeim hotell "Olümpia".
Nõukogude võimu perioodil muutus oluliselt ka Eesti elanikkonna rahvuslik koostis. Eriti 1960. aastatest 1980. aastateni toimunud võõrtööjõu sissetoomisega langes eestlaste osakaal Eesti elanikkonnast 1989. aastaks 61,5%-ni.
Gorbatšovi aeg
- Pikemalt artiklis Perestroika
1985. aastal Nõukogude Liidu juhiks saanud Mihhail Gorbatšov alustas 1987. aastal kriisis oleva riigi päästmiseks perestroika ja glasnosti kampaaniat, millega lubati inimestel teatud määral kritiseerida ka kehtivat režiimi. Eestis olid otsustaval positsioonil paraku needsamad ametnikud, kes olid kohtadele paigutatud pärast Karl Vaino kohalemääramist. Muutused said siiski alguse. Eestis kritiseeriti esialgu valitsuse konkreetset poliitikat, eriti kava rajada Kirde-Eestisse fosforiidikaevandusi (fosforiidisõda), samuti esitati omapoolseid ettepanekuid, näiteks IME projekt. Peagi liitusid põhiliselt majanduslike nõudmistega aga ka rahvuspoliitilised, juba 1988. aasta alguses toodi välja Eesti rahvuslipud ja loodi Eesti Muinsuskaitse Selts, mis hakkas lisaks kultuurväärtuste kaitsmisele tegelema ka rahvuspoliitikaga. Toimus loomeliitude ühispleenum, millel eesti kultuuritegelased avaldasid sügavat nördimust Eestis valitseva olukorra üle. Loodi ka Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP), mis võttis otseselt suuna Eesti iseseisvuse taastamisele. Sama aasta suvel toimusid ka öölaulupeod, kus sajad tuhanded inimesed laulsid rahvuslikke laule ja nõudsid senise parteijuhi Karl Vaino tagasiastumist. See saigi teoks, uueks EKP juhiks sai reformimeelne Vaino Väljas, ministrite nõukogu esimeheks aga Indrek Toome. Uus juhtkond püüdis leida keskteed impeeriumi- ja iseseisvusmeelse poliitika vahel ja võttis suuna Eesti NSV muutmisele suure autonoomiaga liiduriigiks. Seda poliitikat toetas ka samal aastal loodud Eestimaa Rahvarinne. Oluliseks sammuks Eesti iseseisvuse suunas oli deklaratsioon Eesti NSV suveräänsusest, mis võeti vastu 16. novembril 1988.
Okupatsioonivõimu kuriteod
- Pikemalt artiklis kollektiviseerimine
- Pikemalt artiklis märtsiküüditamine
Inimsusevastased kuriteod Eesti iseseisvuse pooldajate ja relvastatud võitlust jätkavate metsavendluse vastu
- hävitusagent Rudolf Tuvi (varjunimi Aus) ja tema NKVD-lasest ülemus Vladimir Penart, kes süüdistuse kohaselt andis 1952. aastal hävitusagent Tuvile käsu tappa Tartumaal tegutsenud metsavend Oskar Rumm. Tuvi mõrvas Rummi 1952. aasta 3. augustil Aakre vallas[1];
- hävitusagent Karl-Leonhard Paulov (varjunimi Välk), kes mõrvas aastatel 1945-1946 kolm metsavenda.
Vastupanu
- Pikemalt artiklis Vastupanutegevus ENSVs
Saksa vägede taandumisel Eestist 1944. a. septembri lõpul jäid paljud Eesti sõdurid partisanidena kodumaale, peamiselt Virumaal ümber piiratud 300. Eriotstarbeline Diviis ja 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviisi osad, mis otsustasid jääda kodumaale, nende hulgas ka Friedrich Kure pataljon. Paljud eesti ja läti sõdurid ning mõned sakslased vältisid vangistust ning võitlesid maakohtades metsavendadena aastaid pärast sõda. Teised, näiteks Alfons Rebane ja Alfrēds Riekstiņš põgenesid Inglismaale ja Rootsi ning osalesid liitlaste luureoperatsioonidel metsavendade abistamisel.
Vastupanuliste hulk suurenes, kui punaarmee üritas noori värvata kohustuslikku sõjaväeteenistusse. Mõnes piirkonnas tulid kutse peale kohale vähem kui pooled registreeritud kutsealustest. Laialdane sõjaväest kõrvalehoidvate kutsealuste perekondade tagakiusamine sundis rohkem inimesi vältima võime metsades. Paljud värvatud mehed deserteerusid ning võtsid relvad endaga kaasa.
Samuti moodustati noorte ning kooliõpilaste organisatsioone, millest osa võttis osa aktiivsest vastupanust relvade kogumise, lendlehtede levitamise või kommunistlike monumentide õhkimise teel. Metsavendade järgi kutsusid nad end linnavendadeks.
Kaitseliidu taastamisega 1990. aastal valmistuti võimalikuks sõjaliseks vastupanuks.
Eesti vabanes okupatsioonist alles 1991. aastal. 1988. aastal käivitunud Perestroika käigus hakkasid eestlased aina enam meelt avaldama ning pärast kolme aastat võitlust nii poliitika kui ka rahva tasemel, kuulutatigi 1991. aasta 20. augustil välja Eesti riiklik iseseisvus. 1991. aasta novembris lagunes ka lõplikult Nõukogude Liit.
Aastal 1994 sõlmiti kokkulepe, mille kohaselt pidid Eesti pinnalt lahkuma kõik Vene väed.
Kokkuvõtlikult väljendus Moskva kontroll ja abi nõukogude perioodil Eesti NSV-s (ja teiste Balti liiduvabariikide) puhul eelkõige järgmises:
- eriliste institutsioonide – ÜK(b)P Keskkomitee liiduvabariikide büroode loomist vahetult sõjajärgsel ajal (ÜK(b)P KK Eesti büroo moodustati 11. novembril 1944, Nikolai Šatalin, Georgi Perov);
- keskuse “nõunike” saatmist liiduvabariiki (partei keskkomitee 2. sekretär (EKP KK II sekretär-Johannes Meerits, Sergei Sazonov, Vassili Kossov; Leonid Lentsman, Artur Vader; Aleksandr Kudrjavtsev, Konstantin Lebedev, Georgi Aljošin), üleliiduliste ametkondade volinikud jmt, NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi volinik Eesti NSV-s, Nikolai Gorlinski);
- nomenklatuuri rakendamist kontrollifunktsioonide täitmiseks;
- liiduvabariike puudutavate otsuste vastuvõtmist;
- okupatsiooniarmee kohalolekut(NSV Liidu relvajõud Eestis);
- julgeolekuorganite tegevust(Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat, Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaat, Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeerium, Eesti NSV Siseministeerium, Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee ;
- korrapärast aruandlust (n-ö pidevat eneseanalüüsi näiteks iga-aastaste KK aruannete kaudu) ja Moskva poolt teostatavate perioodiliste inspekteerimiste teostamist;
- n-ö valvsate kodanike käest laekuva informatsiooni(pealekaebamised) ärakasutamist[2].
Okupatsiooni lõpp
Käibib eri seisukohti, mida pidada nõukogude okupatsiooni lõpudaatumiks.
Lähtudes 7. oktoobril 1992 vastu võetud Riigikogu deklaratsioonist põhiseadusliku riigikorra taastamise kohta Eestis, on ka seda peetud okupatsiooni lõpukuupäevaks.
Lähtudes Venemaa vägede paiknemisest Eesti territooriumil ka pärast Eesti iseseisvumist 20. augustil 1991, väidetakse, et okupatsioon kestis 1995. aastani, kui viimased Vene väeosad lahkusid Paldiskist.
Tänaseni kestvaks nõukogude okupatsiooni jätkuks on peetud Venemaa kontrolli Petserimaa ja Narva jõest idas olevate venelastega asustatud alade (mis lülitati Eesti Vabariigi koosseisu esmakordselt alles pärast edukat Eesti Vabadussõda aastail 1918-1920) üle.
Siiski tuleb märkida, et juriidiliselt ega faktiliselt ei saa kõneleda pärast 1991. aastat nõukogude okupatsioonist Eesti territooriumil, sest okupeeriv riik lõpetas oma eksistentsi 26. detsembril 1991. Seetõttu peaks hilisemate aastate puhul kõnelema Venemaa okupatsioonist Eestis.
Kirjandus
- Mati Graf. "Kalevipoja kojutulek. 1978. aasta poliitilisest pööripäevast 1988. aasta Suveräänsusdeklaratsioonini." Tallinn, Argo 2008. ISBN 978-9949-438-53-2
Välislingid
- POLIITILISED ARRETEERIMISED EESTIS 1940–1988 (§58). KÖIDE 1. Koostanud ja toimetanud Leo Õispuu. Memento Raamat nr.1, Tallinn, 1996
- NÕUKOGUDE OKUPATSIOONIVÕIMU POLIITILISED ARRETEERIMISED EESTIS. KÖIDE 2 Koostanud Leo Õispuu, Memento Raamat nr.2, Tallinn, 1998
- Endine Eesti NSV Ülemkohtu kohtunik ja Uurimisameti ja Politseiameti peadirektor Ain Seppik Andres Raidi kohtuasjast: muidugi Eesti okupeeriti, Delfi 13. jaanuar 2010
Viited
- ↑ Kapo jälitab hävitusagente, Eesti Päevaleht, 5. detsember 2001
- ↑ Moskva kontrollimehhanismid liiduvabariikides Eesti NSV näitel. Tõnu Tannberg