Struktuur

See artikkel räägib üldisest struktuurimõistest ning struktuurimõistest filosoofias; sõna spetsiifiliste tähenduste kohta vaata lehekülge Struktuur (täpsustus)

---

Tähendus

Struktuur (ladina sõnast structura '(sise)ehitus') on filosoofiline kategooria, mis on määratletud kui süsteemi elementide (enamasti püsiv) seos ja vahekord ehk organiseerimisviis.

Struktuuri mõistele aluse panijaks peetakse mõnedes filosoofia teatmeteostes Immanuel Kanti, mõnedes Georg Wilhelm Friedrich Hegelit ning mõnedes mitte kedagi.

Selgitusi

Struktuuri siin esitatud tähendus on nö läbilõige erinevatest sõnastustest. Kuna tegemist on abstraktse, filosoofilise kategooriaga, siis on sellel ka varieeruvaid tõlgendusi. Ollakse eri meelel, kas struktuur on püsiv või enamasti püsiv; kas on tegemist mingi seletamatu seosega või seostega elementide vahel, jne.

Struktuuri mõistele on omistatud veel järgmisi tunnuseid: 1) Struktuuri mõiste on tihedalt seotud seaduse, vormi, paratamatuse jt sugulaskategooriatega. 2) Struktuur on kõigi reaalselt eksisteerivate objektide ja süsteemide lahutamatu atribuut.3) Seoses mateeria struktuuritasemete või -aspektide mitmekesisusega on mis tahes süsteem polüstruktuurne. 4) Struktuuri, kui terviku, elemendid sõltuvad terviku struktuurist ja etendavad kvalitatiivselt erinevat osa olenevalt nende seostatuse viisist – positsioonist - struktuuris (grafiidi ja teemandi näide).5) Struktuur jääb muutumatuks, invariantseks, vaatamata osade ja terviku enese pidevast muutumisest, ja muutub alles siis, kui kogu tervik teeb kvalitatiivse hüppe. 6) Märgitakse, et struktuuri täpne definitsioon antakse matemaatikas isomorfismi mõiste abil.

Struktuuri mõiste ära seletamise katsed on märgatavad Saksa ja Vene filosoofilistes teatneteostes. Mujal, ka Eestis, huvitutakse viimasel ajal rohkem eksistentsialistlikust filosoofiast ning on loobutud struktuuri mõiste käsitlemisest üldse . Nii on see mõiste aja jooksul kujunenud käibesõnaks, mille sisu on ähmastunud. Tavaliselt domineerivad selle märksõna all ametasutuste üksused, isikkoosseiud, mitmesugused olmenähtused ja eritähenduslikud struktuurid.

Konkretiseeringuid

Struktuuri määratluse laialivalguvus on pannud tunnetus- ja süsteemiteoreetikuid ning matemaatikuid seda mõistet täpsustama ja konkretiseerima. Samal ajal ei huvitu tunnetusteoreetikud mitte nö puhtast struktuurist vaid tunnetatava objekti struktuurist.

Väidetakse, et struktuur on süsteemi abstraktsioon, kus selle elemendid ja seosed on minetanud oma empiirilised tähendused, kuid säilitavad erinevusi oma positsioonide näol struktuuris. Kuna süsteem on (üldjuhul) paljuaspektiline, seda võib dekomponeerida osisteks erinevatest aspektidest, siis vastab igale aspektile oma struktuur.

Märgitakse, et tunnetatava objekti struktuuri avaldamise adekvaatseks ”keeleks” on matemaatilised vahendid, mõisted ja meetodid. Struktuuri mõistele on omane eriline, samal ajal universaalne suhete (seoste) tüüp – kompositsioon. Kompositsioon on matemaatiliselt avaldatav valemite, võrrandite, maatriksite, graafide jt matemaatiliste vahendite abil. Kuna struktuur on moodustis elementidest, siis on selle eksplikaadiks (äraseletajaks) graaf.

Struktuuriks on algebras nimetatud ka võre. Õige on siin see, et tegemist on graafiga, kuigi väga väikesest alamklassist. Siiski on see arusaamatus sellest, et omaaegne G. Birckhofi "Lattice Theory" oli vene keelde tõlgitud kui "Teorija struktur". Struktuur on matemaatikas hulk, millele võib olla lisatud täiendavaid matemaatilisi objekte.

Probleeme

Peamine probleem seisneb struktuuri abstraktse mõiste erinevates tõlgendamistes. Siin on esitatud pea kõik sellele mõistele omistatud tunnused ja konkretiseeringud. Nii mõnedki näevad nende vahel vasturääkivusi. Kõik katsed formaliseerida struktuuri olemust nõuavad nende vasturääkivuste, st nii mõnegi täpsustuse, elimineerimist. Kõik katsed struktuuri olemust ära seletada viivad paratamatult graafide juurde, kasvõi nende diagrammide näol . Nö puhta struktuuriga tegeleb struktuurisemiootika.

Kirjandust

• Bertalanffi, Ludwig von, 1937. Zu einer allgemeinen Systemlehre, Wien.
• Klaus, Georg, 1963. Semiotik und Erkenntnistheorie. Berlin.
• Rozental, M. M., Judin, P. F. (toimetajad), 1963. Filosofski slovar. Moskva.
• Blauberg, I. V., Judin, E. F., 1973. Stanovlenie i suštšnost sistemnovo podhoda. Moskva.
• Achby, W. Ross, 1973. General Systems Theory as a new Distsipline. General Systems Vol 14, 1-6.
• Filosoofia leksikon, 1985. Tallinn.
• Mereste, Uno, 1987. Süsteemkäsitlus: süsteemsest mõtlemisviisist majandusnähtuste käsitlemisel. Tallinn.
• Meiers Kleine Lexikon. Philosophie. 1987, Mannheim. ISBN 3-411-02657-X.
• Schmidt, Heinrich. Philosophisches Wörterbuch. 1991, Stuttgard. (venekeelne tõlge, Moskva, 2003) ISBN 5-250-01794-0.
• The Cambridge Dictionary of Philosophy. 1995, Cambridge. ISBN 0-521-48328-X.
• Novaja filosofskaja entsiklopedija. 2001, Moskva. ISBN 5-244-00961-3.
• Meos, Indrek, 2002. Filosoofia sõnaraamat: olulisi mõisteid koolkondi, filosoofe, seisukohti. Tallinn. ISBN 9985-0-1355-7.
• Tevet, John-Tagore, 2006. Graafide struktuurisemiootiline käsitlus. S.E.R.R., Tallinn.