Flööt

Flööt (itaalia keeles flauto (traverso)) on puupuhkpillide hulka kuuluv soolo- ja orkestripill. Kaasajal kasutatakse flööti ka jazz- ja rockmuusikas - neist viimase üks säravamaid esitajaid on Ian Anderson.

Flöödil on ca. 15 auku, mida saab klappidega katta. Klapid on enamasti kinnised. Paljud mudelid on aga auguga, n.-ö. brill- või ringklappidega, et võimaldada kaasaegses süva- ning levimuusikas kasutatavat glissandot. Klapimehhanismid on kinnitatud vedrutelgedele. Nende aukudeni, mille asukoht jääb sõrme tegevusulatusest välja, jookseb liigendülekanne. Mööda flöödi korpust kulgevad vedruteljed on ühtlasi flöödi amortiseerumise peapõhjusi, sest aastate jooksul avaldatud koormuse tõttu tõmbub flöödi sirge toru nende mõjul lõpuks kergelt kumeraks ning klappide padjad ei kata auke enam täpselt.

Flööte on valmistatud muu hulgas õõnsastest luudest, bambusest, savist ja puidust. Tänapäeval valmistatakse flööte ka kunstmaterjalidest, sealhulgas metalli- ja muudest sulamitest (sealhulgas klaasist) ja süsinikkiust. Levinuim keskklassiflööt kannab enamasti hõbedaproovi 900.

Mängiti nii otsast puhutavaid pikiflööte (plokkflöödid) kui ka küljelt puhutavaid põikflööte (traversflöödid). Viimastest areneski tänapäevane flööt. Flööt on ka ainuke puhkpill, millesse puhutakse mitte toru otsast vaid küljelt, hoides pilli suu ees põiki (paremale poole), sellest ka nimetus põikflööt (sks. "Querflöte"). Nüüdisaegse välimuse ja omadused andis flöödile saksa pillimeister Theobald Böhm (1794–1881). Plokkflöödi omapära võrreldes teiste puupuhkpillidega on ehituse lihtsus: puuduvad liikuvad osad.

Madalas registris on flöödi hääl mahe ja sametine, keskmises õrn ja soe, kõrgemas registris säravalt kõlav. Flöödi tooni headust hinnatakse muuhulgas kahina puudumise järgi, mis tehniliselt tähendab õhujoa optimaalset fokusseeritust huulikust sissepuhumisel. Flažoletid ei ole flöödil - sarnaselt teiste kõrge registri pillidega - eriti meeldiva kõlaga. Flööt on nii soolo- kui ka orkestripill, temal saab mängida nii laulvaid meloodiaid kui ka kiireid liikumisi. Orkestripillidest on flöötide partiid kõige liikuvamad ja tempokamad. Flööti nimetatakse tihti piiramatute väljendusvõimalustega pilliks. Üks huvitavaimalt kõlavaid mänguvõtteid on nüüdismuusikas kasutatav frullato, mille jaoks tuleb puhumise ajal ilma hääleta r-häälikut öelda. Erinevalt teistest puupillidest on flöödil väga lihtne mängida topelt-staccatot, mis seisneb ataki andmises kordamööda t- ja k-eksplosiooniga. Topelt-staccato kasutamise lihtsus võimaldab flöödil esitada kiireid ja tehniliselt ülikeerulisi partiisid, mis paljudele teistele instrumentidele jäävad kättesaamatuiks.

Flöödipartii kirjutatakse üles viiulivõtmes, nii pikolo- kui sopranflöödi puhul on tegemist C-instrumentidega.

Vaata ka

• Flötist