Tsiteerimine (filosoofia): erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
120. rida: 120. rida:
Erinevalt pärisnime- ja kirjelduseteooriast seletab demonstratiiviteooria, miks on võimalik algusest peale mõista ja luua piiramatul arvul tsitaate, olenemata sellest, millised väljendid jutumärgistatakse: tsiteerida saab kõike, mida saab ära tuua. Selge on ka see, miks tsiteeritavat väljendit ei saa asendada seotud muutujaga: ta on loogilise vormi poolest väljaspool lauset. Tsiteerimisel tekkiva [[läbipaistmatu kontekst|konteksti läbipaistmatus]] seletub näitava asesõna "see" loodud konteksti läbipaistmatusega.
Erinevalt pärisnime- ja kirjelduseteooriast seletab demonstratiiviteooria, miks on võimalik algusest peale mõista ja luua piiramatul arvul tsitaate, olenemata sellest, millised väljendid jutumärgistatakse: tsiteerida saab kõike, mida saab ära tuua. Selge on ka see, miks tsiteeritavat väljendit ei saa asendada seotud muutujaga: ta on loogilise vormi poolest väljaspool lauset. Tsiteerimisel tekkiva [[läbipaistmatu kontekst|konteksti läbipaistmatus]] seletub näitava asesõna "see" loodud konteksti läbipaistmatusega.


[[Segatsiteerimine|Segatsiteerimist]] seletab Davidson (1979) nii: "Ma ütlesin, et demonstratiiviteooria järgi ei ole tsiteeritav materjal – semantiliselt – tsiteeriva lause osa. Aga see on tugevam, kui on tarvilik või soovitav. Näitamise võtet saab rakendada millele tahes, mis on näitaja mõjuulatuses, ning pole põhjust, miks väljendi mainimise protsessis ei võiks näidata aktiivses kasutuses olevale tekstilõigule." (lk 91). Näiteks saab lauset "Quine ütles, et tsiteerimisel "on teatud anomaalne joon"" analüüsida nii: "Quine ütles – kasutades sõnu, mille ekseplar on need – et tsiteerimisel on teatud anomaalne joon." Davidson ütleb: "Mis tahes eksemplar võib olla tsiteerimisnoolte sihtmärgiks, nii et muu hulgas võib tsiteeriv lause ju juhuslikult sisaldada sellise kujuga eksemplari, mida on tarvis tsiteerimise otstarbeks." (Davidson 1979:90–91)
[[Segatsiteerimine|Segatsiteerimist]] seletab Davidson (1979) nii: "Ma ütlesin, et demonstratiiviteooria järgi ei ole tsiteeritav materjal – semantiliselt – tsiteeriva lause osa. Aga see on tugevam, kui on tarvilik või soovitav. Näitamise võtet saab rakendada millele tahes, mis on näitaja mõjuulatuses, ning pole põhjust, miks väljendi mainimise protsessis ei võiks näidata aktiivses kasutuses olevale tekstilõigule." (lk 91). Näiteks saab lauset "Quine ütles, et tsiteerimisel "on teatud anomaalne joon"" analüüsida nii: "Quine ütles – kasutades sõnu, mille eksemplar on need – et tsiteerimisel on teatud anomaalne joon." Davidson ütleb: "Mis tahes eksemplar võib olla tsiteerimisnoolte sihtmärgiks, nii et muu hulgas võib tsiteeriv lause ju juhuslikult sisaldada sellise kujuga eksemplari, mida on tarvis tsiteerimise otstarbeks." (Davidson 1979:90–91)


See innovatiivne teooria tekitas elava diskussiooni. Teooria pooldajate seas on olnud [[Barbara Pattee]], [[Manuel García-Carpintero]], [[Hermann Cappelen]] ja [[Ernest LePore]]. Teooria on esile kutsunud rea vastuväiteid.
See innovatiivne teooria tekitas elava diskussiooni. Teooria pooldajate seas on olnud [[Barbara Pattee]], [[Manuel García-Carpintero]], [[Hermann Cappelen]] ja [[Ernest LePore]]. Teooria on esile kutsunud rea vastuväiteid.

Redaktsioon: 7. märts 2011, kell 19:57

Tsiteerimine on mingist väljendist rääkimine (või kirjutamine) selle väljendi äratoomise kaudu. Seda väljendit nimetatakse tsiteeritavaks väljendiks (Gómez-Torrente 2001) või tsiteeritavaks materjaliks. Tsitaadiks nimetatakse tavaliselt tsiteeritavat väljendit koos seda ümbritsevate jutumärkidega (Gómez-Torrente 2001).

Näiteid

  1. Ta ütles: "Ma tean."
  2. Sinu nimi on Valdur.
  3. "Priit" on viietäheline sõna.

Näites 1 on tsiteeritud väljendit "Ma tean.", näites 2 väljendit "Valdur", näites 3 väljendit "Priit".

Tsiteerimise süntaktilised vahendid

Tavaliselt kasutatakse kirjalikus tekstis tsiteerimisel jutumärke, mõnikord ka kursiivi, rasvast kirja, taanet, raamistust või muid graafilisi vahendeid. Mõnikord ei markeerita kirjalikus tekstis tsiteerimist üldse ("Sinu nimi on Valdur.")

Suulises kõnes tavaliselt tsitaati eriliselt ei markeerita. Mõnikord siiski kasutatakse fraase "ma tsiteerin" ja "tsitaadi lõpp".

Defineerimise katsed

Et tsiteerimisel puuduvad alati kasutatavad iseloomulikud süntaktilised vahendid, ei saa tsiteerimise olemusliku tunnusena vaadelda jutumärkide vahele paigutamist.

Sageli defineeritakse väljendi tsiteerimist väljendi mainimise kaudu, kuid see ei ole veel küllalt selge. Paistab, et tsiteerimisel kasutatakse väljendit kuidagi talle endale osutamiseks. Kui öelda, et tsiteerimise korral on väljendil ebatavaline semantiline väärtus, siis on probleem tavalise ja ebatavalise semantilise väärtuse eristamises. Raskus on veel selles, kas tegu on osutavate väljenditega[1]. Raskust valmistavad veel niisugust laadi laused: "Käesoleva lause esimesed viis sõna sisaldavad kolmkümmend tähte.": kas "Käesoleva lause esimesed viis sõna" osutab väljendile "Käesoleva lause esimesed viis sõna"?[2] Peale selle, tsiteerimise identsusteooria (Washington 1992) järgi on mainimine väljendi kasutusviis, mis tsiteerimise puhul realiseerub, mitte tsiteerimine ise.[2] Samuti võidakse väita, et kui jutumärke ei kasutata, siis toimub ainult mainimine, kuid mitte tsiteerimine[2].

Tsiteerimise liike

Otsese kõne puhul kasutatavat tsiteerimist nimetatakse otseseks tsiteerimiseks. Näiteks:

Marga ütles: "Nüüd ma saan rahus puhata."

Puhta tsiteerimise puhul ei omistata tsiteeritavat väljendit kellelegi. Näiteks:

Minu nimi on Paul.
Sõnas "taldrik" on seitse tähte.
Fraas "rahus puhata" koosneb kahest sõnast.

Kaudseks tsiteerimiseks nimetatakse kellegi sõnade edasiandmist kaudses kõnes. See ei kuulu tegelikult tsiteerimise alla. Näiteks:

Marga ütles, et nüüd ta saab rahus puhata.

Segatsiteerimise puhul on kaudsesse kõnesse pikitud otsene tsitaat. Näiteks:

Marga ütles, et nüüd ta saab "rahus puhata".

Lahtise tsiteerimise puhul ei ole tsitaat paigutatud lausesse. Näiteks:

Muinasjutuvestja hakkas kõnelema. "Elasid kord eite-taati. Neil ei olnud lapsi."
Küll on ikka tegelane. "Ei taha!" "Tee ise!"

Tsiteerimise iseloomulikud omadused

Tsiteerimise kontekst on läbipaistmatu: kaasosutuslikke ega sünonüümseid väljendeid ei saa tsiteerimisel üksteisega tõesust säilitavalt asendada.

Tsiteeritavat väljendit ei saa asendada seotud muutujaga.

Tsiteerimise abil saab kasutusele võtta uusi väljendeid ja isegi uusi sümboleid.

Tsiteerimise puhul tekib väga tihe side semantilise väärtusega, mis on nii-öelda ise kohal.

Tsiteerimise mõistmine toob kaasa potentsiaalselt lõputute tsiteerimisjuhtude mõistmise ja nende loomise oskuse.

On võimalik niisugune tsiteerimine, mille korral sõnu ühtaegu kasutatakse ja mainitaksesegatsiteerimine. Sellele juhtis tähelepanu Davidson 1979[3] Donaldsoni näitelause oli: "Quine ütles, et tsiteerimisel on "üks teatud anomaalne joon"."[4] Siin antakse ühtaegu edasi Quine'i sõnu ja teatatakse, mida Quine ütles.[2]

Adekvaatne tsiteerimise teooria peab kõiki neid tsiteerimise omadusi seletama.[2]

Probleemid

Pole selge, kuidas tsiteerimisel osutatakse ja mis on osutuseks.

Kas osutavad jutumärgid, jutumärkides olev väljend või mõlemad koos? Või on osutamisel oluline hoopis, millise kavatsusega väljendit kasutatakse?

Kas tsitaadid on nimed, määravad kirjeldused, funktorid või midagi omapärast?

Mis laadi objektidele osutatakse? Kas osutatakse ühemõtteliselt teatud kindlale objektile või mitte?[2]

Tsiteerimise probleemide tähtsus

Tsiteerimise kontekst on läbipaistmatu. Seetõttu ei saa läbipaistmatut konteksti mõista, kui ei mõisteta tsiteerimist.

Tsiteerimise puhul osaleb osutus ise kuidagi endale osutamises. Sellepärast on tsiteerimise mõistmine oluline osutamise mõistmiseks.

Tsiteerimise probleemid aitavad kaasa semantika ja pragmaatika optimaalsele eristamisele, nagu muudki keelefilosoofia probleemid[2].

Tsiteerimise teooriad sunnivad uurima indeksikaalide ja kontekstitundlikkuse loomust[2].

Tsiteerimise teooriad

Tsiteerimise pärisnimeteooria

 Pikemalt artiklis Tsiteerimise pärisnimeteooria

Pärisnimeteooria järgi on tsitaadid tsiteeritavate väljendite pärisnimed, millel puudub süntaktiline struktuur. Selle teooria rajajateks peetakse Willard Van Orman Quine'i ja Alfred Tarskit:

Quine kirjutab: "Loogilise analüüsi seisukohast tuleb iga terviktsitaati vaadelda üksiku sõna või märgina, mille osad ei tähenda midagi, nagu ka mitte juusjooned ja silbid. (...) Isikunimi, mis on maetud näiteks väite "Sõnas "Cicero" on kuus tähte" teise sõnasse, ei puutu väitesse, samamoodi nagu sellesse ei puutu nimisõna "kuu", mis on maetud neljandasse sõnasse."[5] Alfred Tarski kirjutab: "Jutumärginimesid võib käsitleda nagu keele üksikuid sõnu, ja seega nagu süntaktiliselt lihtsaid väljendeid. Nende nimede üksikud koostisosad – jutumärgid ja nende vahel olevad väljendid – täidavad sama funktsiooni nagu tähed ja järjestikuste tähtede ühendid üksikutes sõnades. Seetõttu ei saa neil olla sõltumatut tähendust. Iga jutumärginimi on seega mõne kindla väljendi (jutumärkidesse pandud väljendi) konstantne indiviidinimi ning on õigupoolest sama loomusega nimi nagu inimese pärisnimi".[6] On ka avaldatud kahtlust, kas nad seda teooriat päriselt pooldasid, sest mõned vastuväited on nii ilmsed[2].

Seda teooriat on pooldanud ka Hans Reichenbach[7] ja Rudolf Carnap[8].

Enam ei poolda seda teooriat ükski autor.

Davidson (1979) ründas seda teooriat mitme argumendiga[9].

Esiteks, kui tsitaadid oleksid süntaktilise struktuurita pärisnimed, siis tuleks iga tsitaati eraldi kasutama ja mõistma õppida. Tsiteerida võib aga isegi enneolematuid sümboleid, ja niisugune tsiteerimine on arusaadav.

Teiseks, kui tsitaadid oleksid pärisnimed, ei oleks neil tsiteeritava väljendiga sellist tihedat seost, nagu neil on. Davidson ütleb: "Kui tsitaadid on struktuurita singulaarterminid, siis ei ole jutumärginimede kategoorial suuremat tähtsust kui A-tähega algavate nimede kategoorial ("Atlanta", "Alabama", "Alta", "Ateena" jne). Selle vaate järgi ei ole väljendi ning selle väljendi jutumärginime vahel mingit suhet peale kirjapildi juhusliku kokkulangemise." (lk 81–82).

Kolmandaks, pärisnimeteooria ei seleta segatsiteerimist.

Tsiteerimise kirjelduseteooria

 Pikemalt artiklis Tsiteerimise kirjelduseteooria

Kirjelduseteooria ütleb, et tsitaat on konkatenatsioon kas tähtede või sõnade pärisnimedest. Näiteks ütleb Peter Geach[10]: "... tsitaat "inimene on surelik" me mõistame õigesti ainult juhul, kui me loeme seda nii, et ta tähendab sama mis ""inimene" & "on" & "surelik"", st nii et ta kirjeldab tsiteeritavat väljendit nende väljendite kaudu, mida ta sisaldab, ja nende järjekorra kaudu." Tähtede konkatenatsiooni versiooni on pooldanud Alfred Tarski ning Willard Van Orman Quine[11].

Tänapäeval seda teooriat enam ükski autor ei poolda.

Pärisnimeteooria ees on kirjelduseteoorial see eelis, et ta võimaldab seletada, kuidas on võimalik mõista ja luua lõputul hulgal tsitaate. Muus osas ei osutu ta pärisnimeteooriast paremaks.

Esiteks, sõnade või vastavalt tähtede kohta jääb ikka kehtina, et puudub reegel uute tsitaatide tõlgendamiseks ja loomiseks (sõnu või tähti ei pruugi olla lõplik arv).[2]

Teiseks, kirjeldusteooria ei seleta sõnade või vastavalt tähtede puhul tihedat seost tsiteeritava väljendi ja tsitaadi vahel (Davidson 1979:87).

Kolmandaks, tsiteerimise kirjelduseteooria ei seleta segatsiteerimist vastavalt sõnade või tähtede tasandil[2].

Neljandaks, kirjelduseteooria ei seleta, miks tsiteeritavat väljendit ei saa asendada seotud muutujaga (Davidson 1979:86–87).

Tsiteerimise demonstratiiviteooria

 Pikemalt artiklis Tsiteerimise demonstratiiviteooria

Demonstratiiviteooria ehk parataksiteooria ehk ostensiooniteooria[12] seisneb järgmises. Tsitaadi jutumärgid väljendavad määravat kirjeldust "väljend, mille eksemplar see on", kus "see" käib jutumärkides oleva väljendi kohta. Kui lause sisaldab tsitaati, siis loogilise vormi poolest ei ole jutumärkides olev väljendieksemplar lause osa.

Teooria on nimetatud selle järgi, et tsitaadi loogilises vormis esineb demonstratiiv (näitav asesõna), näiteks "see". Parataksiteooriaks nimetatakse seda teooriat sellepärast, et selle teooria järgi on tsitaati sisaldava lause loogilises vormis lause ja jutumärkides olev väljend omavahel parataksisuhtes.

See teooria pärineb Donald Davidsoni väga mõjukast artiklist "Quotation"[13] (Davidson 1997:90). Ta ütleb: ...jutumärgid aitavad osutada mingile kujule, näidates millelegi, millel see on (...) Singulaarterminiks on jutumärgid, mida võib lugeda "väljend, mille eksemplar siin on. (...) Minu teooria järgi, mida võib nimetada tsiteerimise demonstratiiviteooriaks, ei osuta sisse kirjutatu üldse mitte millelegi ega ole mitte ühegi millelegi osutava väljendi osa. Kogu osutamise teevad ära hoopis jutumärgid ning nad aitavad osutada mingile kujule, näidates millelegi, millel see on. (...) Jutumärke saab niiviisi väänata, et eemaldada tsiteeritav materjal lausest, milles see ei mängi mitte mingit semantilist rolli. Nii et ""Alice minestas" on lause" asemel võiks kirjutada "Alice minestas. Väljend, mille eksemplar see on, on lause.""

Erinevalt pärisnime- ja kirjelduseteooriast seletab demonstratiiviteooria, miks on võimalik algusest peale mõista ja luua piiramatul arvul tsitaate, olenemata sellest, millised väljendid jutumärgistatakse: tsiteerida saab kõike, mida saab ära tuua. Selge on ka see, miks tsiteeritavat väljendit ei saa asendada seotud muutujaga: ta on loogilise vormi poolest väljaspool lauset. Tsiteerimisel tekkiva konteksti läbipaistmatus seletub näitava asesõna "see" loodud konteksti läbipaistmatusega.

Segatsiteerimist seletab Davidson (1979) nii: "Ma ütlesin, et demonstratiiviteooria järgi ei ole tsiteeritav materjal – semantiliselt – tsiteeriva lause osa. Aga see on tugevam, kui on tarvilik või soovitav. Näitamise võtet saab rakendada millele tahes, mis on näitaja mõjuulatuses, ning pole põhjust, miks väljendi mainimise protsessis ei võiks näidata aktiivses kasutuses olevale tekstilõigule." (lk 91). Näiteks saab lauset "Quine ütles, et tsiteerimisel "on teatud anomaalne joon"" analüüsida nii: "Quine ütles – kasutades sõnu, mille eksemplar on need – et tsiteerimisel on teatud anomaalne joon." Davidson ütleb: "Mis tahes eksemplar võib olla tsiteerimisnoolte sihtmärgiks, nii et muu hulgas võib tsiteeriv lause ju juhuslikult sisaldada sellise kujuga eksemplari, mida on tarvis tsiteerimise otstarbeks." (Davidson 1979:90–91)

See innovatiivne teooria tekitas elava diskussiooni. Teooria pooldajate seas on olnud Barbara Pattee, Manuel García-Carpintero, Hermann Cappelen ja Ernest LePore. Teooria on esile kutsunud rea vastuväiteid.

Esiteks, kui tsitaati sisaldava lause loogiline vorm sisaldaks näitavat asesõna, siis võiks see lause rääkida ka millestki muust, mitte tsiteeritavast väljendist, sest see, millele näitav asesõna näitab, oleneb kõnelejast.

Teiseks, kuidas jõutakse konkreetselt eksemplarilt selle tüübini, mida silmas peetakse? (Eksemplar ei määra üheselt tüüpi.) Bennett 1988 nimetab seda oluliste tunnuste probleemiks (problem of relevant features). Samuti pole arusaadav, kuidas saab üht ja sama tsitaadilauset esitada suuliselt ja kirjalikult, sest demonstratiiviteooria järgi näidatakse eri laadi eksemplaridele. Davidson ei näe selles probleemi: "Ma pidasin ilmseks, et on olemas täiesti hea tähendus, milles võib öelda, et ühe ja sama väljendi suulisel ja kirjalikul eksemplaril on üks ja seesama muster või kuju."[14]

Kolmandaks, kuidas tsiteerimine toimub, kui jutumärke pole? On absurdne arvata, et näiteks kursiiv sisaldab oma loogilises vormis näitavat asesõna. Teooria pooldajad on pakkunud mitu alternatiivse vastust. 1) Lause loogilises vormis on jutumärgid olemas. 2) Jutumärgid võivad tuleneda implikatuurist (vestlusimplikatuurist või konventsionaalsest implikatuurist) või kõnelejaosutusest. 3) Juhtumeid, kus jutumärke ei ole, vajavad teistsugust teooriat; tsiteerimise teooria ei pea olema ühtne.

Neljandaks, mis siis saab, kui tsiteeritakse tsitaati, näiteks "Sõnast "Priit" rääkides kasutame väljendit ""Priit""."? Kas loogilises vormis on kaks näitavat asesõna, millest üks näitab teisele. Kuidas see saab olla arusaadav? Cappelen ja LePore (1997b) on andnud niisuguse vastuse: "Demonstratiiviteooria järgi tuleb siiski nii välja, et vastupidi tavalisele arvamusele ei ole tsiteerimine tõeliselt iteratiivne. Tsiteeritavaid väljendeid eksponeeritakse nii, et kõnelejad saavad rääkida mustritest (Davidsoni järgi), mille näideteks nad on. Eksemplaride semantilised omadused ei ole aktiivses kasutuses; nad on semantiliselt inertsed (...) Nii et jutumärgid jutumärkides on semantiliselt inertsed." (lk 439–440)

Viiendaks, Recanati (2001) räägib lahtisest tsiteerimisest, mida demonstratiiviteooria ei paista seletavat. Jutt on juhtumitest, kus tsitaat ei ole ülejäänud tekstiga süntaktiliselt seotud. Sellisel juhul ei ole näitavaid asesõnu kuskile panna.

Tsiteerimise jutumärgitustamisteooria

 Pikemalt artiklis Tsiteerimise jutumärgitustamisteooria

Jutumärgitustamisteooria järgi on tsitaadid funktorid, mille semantiline väärtus on funktsioon, mille argumendid on jutumärkidega väljendid ja mille väärtused on jutumärgitustatud väljendid.

Seda teooriat toetavad paljud autorid, näiteks Richard 1986 ja Ludwig, Ray 1998.

See teooria on lihtne ja tundub lausa enesestmõistetavana. Ta seletab hõlpsasti ka läbipaistmatu konteksti teket, seotud muutujatega asendamise võimatust ning lähedast sidet tsitaadi ja tsiteeritava väljendi vahel. Sellel teoorial on siiski mitu raskust.

Esiteks, kui jutumärgistatustamise protseduur rangelt defineerida, siis nähtavasti ei saa arvestada enneolematuid tsiteeritavaid väljendeid, mida ei saa etteantud vahenditega väljendada.

Teiseks, see teooria ei seleta segatsiteerimist.

Kolmandaks, mis saab siis, kui tsiteeritakse ilma jutumärkideta?

Tsiteerimise identsusteooria

 Pikemalt artiklis Tsiteerimise identsusteooria

Identsusteooria seisneb järgmises. Tsiteerimise puhul kasutatakse tsiteeritavat väljendit erilisel viisil (tsiteeriv kasutus). Tsitaadis osutab tsiteeritav väljend iseenesele (või sellega seotud entiteedile). Jutumärgid ei osuta, vaid näitavad, et jutumärkides olevat väljendit kasutatakse tsiteerivalt. Jutumärkide kasutamine on väljendi tsiteeriva kasutuse suhtes sekundaarne ega ole tingimata tarvilik.

Nimetus "identsusteooria" on võetud sõna "identsus" kasutamise järgi Corey Washingtoni algses artiklis (1992). Washingtonile see nimetus ei meeldi[2], sest tsiteerimine ei ole ühemõtteline: võidakse osutada tüüpidele, eksemplaridele või kujudele (Washington 1992). Hans Cappeleni ja Ernest LePore'i meelest sobib paremini "kasutamisteooria"[2].

Identsusteooria esitas Corey Washington (1992): "Tsitaat kui tervik analüüsitakse märkideks, mis tähistavad tsiteeritava väljendi tsiteerivat kasutust, ja tsiteeritavaks väljendiks eneseks, mida kasutatakse objekti mainimiseks. Kõik väljendid, isegi need, mida normaalsetes kasutustes ei kasutata mainivate väljenditena, muutuvad mainivateks väljenditeks tsiteerimisel (...) tsiteeritav väljend on oma väärtusega identsussuhtes: tsiteeritav väljend mainib iseennast." (lk 557)

Washington omistab oma seisukoha ka Gottlob Fregele ja John Searle'ile. Artiklis "Tähendusest ja osutusest" (1892) ütleb Frege: "Kui sõnu kasutatakse tavalisel moel, siis kavatsetakse rääkida sellest, millele nad osutavad. Võib aga ka juhtuda, et soovitakse rääkida sõnadest enestest või nende tähendustest. See toimub näiteks siis, kui tsiteeritakse kellegi teise sõnu. Oma sõnad tähistavad siis teise kõneleja sõnu, ja üksnes viimastel on nende tavaline osutus. Nii et meil on märkide märgid. Kirjutamisel pannakse sõnad sel juhul jutumärkidesse. Niisiis ei tohi jutumärkides olevaid sõnu võtta oma tavalist osutust omavatena."[15] Searle ütleb raamatus "Speech Acts" (1969)[16], et tsiteerimisel "sõna lausutakse (...) kuid mitte selle tavalises kasutuses. Esitatakse sõna ise ja siis räägitakse temast, ja seda, et teda tuleb võtta esitatuna, mitte tavapäraselt kasutatuna, näidatakse jutumärkide abil." (lk 76)[17]

Identsusteooria ühe või teise versiooni pooldajad on ka Paul Saka, Marga Reimer, kes kasutab ka demonstratiiviteooria elemente, ja François Récanati, kelle vaadetes on identsusteooria sugemeid ja kes rõhutab lahtise tsiteerimise ning tsiteerimise ikooniliste aspektide tähtsust.[2]

Paul Saka nimetab Corey Washingtoni "tsiteerivat kasutust" mainimiseks. Erinevalt Washingtonist ei pea ta jutumärke ka kirjaliku tsiteerimise puhul tarvilikeks. Erinevalt Washingtonist omistab Saka jutumärkidele tõelise süntaktilise ja semantilise funktsiooni, integreerides seega jutumärgitustamisteooria elemente. "Minu teooria üks järelm on, et X-i mainimine ja "X"-i kasutamine tagavad täieliku õigusega sama osutuse. Edasi, sellal kui kasutamise ja mainimise eristust iseloomustatakse kõneleja kavatsuste kaudu, on tsiteerimise ja mittetsiteerimise eristus formaalne, grammatiline asi. Kasutamise ja mainimise eristamine ilma jutumärkideta keeles on puhtpragmaatiline asi, aga jutumärkidega keeles saab mainimist eksplitsiitselt markeerida (kuigi selline markeerimine ei ole kohustuslik)." (Saka 1998:128) Erinevalt Washingtonist rõhutab Saka, et tsitaadid on kahemõttelised või määramatud ning nende osutus sõltub kõneleja kavatsustest. (Saka 1998:123–124)[2]

Identsusteooria versiooniks võib pidada[2] ka tsiteerimise pilditeooriat, mille on visandanud Willard Van Orman Quine[18] ning mis sai selle nime Donald Davidsonilt (1979). Davidson kirjeldab seda nii: "... väljendile ei osuta mitte kogu tsitaat, s.o väljend pluss jutumärgid, vaid hoopis väljend ise. Jutumärkide roll on anda teada, kuidas nende sees olevat väljendit tuleb võtta: jutumärgid moodustavad keelelise ümbruse, milles väljendid teevad midagi erilist (...)". (lk 83–84) Jutumärkides olevat kasutatakse autonüümselt, s.o iseenda nimena. Seda teooriat ei ole edasi arendatud.[2]

Identsusteooriale on lähedane ka skolastikas kasutatud materiaalse supositsiooni mõiste.

Tsiteerimise identsusteooria seletab muu hulgas, miks jutumärgid ei ole tsiteeriva kasutuse ("mainimise") jaoks tarvilikud. Identsusteooria paistab seletavat ka enneolematute sümbolite tsiteerimist, tihedat seost tsiteeritava materjali ja osutuse vahel ja tsiteerimise piiramatuid võimalusi.[2] Identsusteooria juures on täheldatud ka raskusi.

Esiteks, võib-olla nõuab tsiteerimine tegelikult ikkagi jutumärkide kasutamist ning ilma jutumärkideta kasutamise puhul töötab implikatuur. Või siis sisalduvad jutumärgid lause loogilises vormis. Ja isegi kui on võimalik ilma jutumärkideta tsiteeriv kasutus, siis jutumärkidega tsiteerimise semantika jaoks ei pruugi sel tähtsust olla.

Teiseks, identsusteooria toetub (näiteks Paul Saka versioonis) liiga palju pragmaatilistele seikadele, nagu kõneleja kavatsus ja lausumise kontekst). Nõnda pole tagatud näiteks, et ""a"="a"" on tõene, sest ""a"" kumbki eksemplar võib osutada eri asjale.

Kolmandaks, näiteks identsusteooria Saka versioonis väidetakse, et tsitaat osutab väljendiga seostuvale asjale (välja arvatud väljendi tavalisele osutusele), kuid puudub piirang, mis välistaks liiga kauged seosed, näiteks et ""raha"" osutaks armastusele.[2]

Neljandaks, kuidas seletada segatsiteerimist?

Vaata ka

Märkused

  1. Kui tsitaate tõlgendada määravate kirjeldustena ja neid omakorda analüüsida olemasolulausete osadeks, siis ei pruugi saada osutavatest väljenditest rääkida.
  2. 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 2,13 2,14 2,15 2,16 2,17 2,18 Sissekanne Stanfordi filosoofiaentsüklopeedias
  3. Varem oli seda märganud Partee 1973:411, kes pidas seda nähtust liiga eksootiliseks.
  4. Quine said that quotation ‘has a certain anomalous feature’.
  5. W. V. O. Quine. Mathematical Logic, Boston: Harvard University Press: 1940, lk 26.
  6. A. Tarski. The Concept of Truth in Formalized Languages (1933). – A. Tarski. Logic, Semantics, Metamathematics, 2. trükk, Indianapolis: Hackett 1983, lk 152–278, tsiteeritud lk 159.
  7. Elements of Symbolic Logic, New York: Free Press 1947, lk 335.
  8. Meaning and Necessity, Chicago: University of Chicago Press 1947, lk 4.
  9. Mõne neist oli juba varem esitanud Peter Geach (Mental Acts, 1957, lk 79–81).
  10. Mental acts, 1957, lk 82–83.
  11. Word and Object, 1960, lk 143, 212.
  12. Jan Schreiberi bibliograafia sissejuhatus
  13. Selle artikli algvariant oli olemas juba 1960ndate alguses ning liikus filosoofide ja keeleteadlaste seas. Seda tsiteerib juba Partee 1973. Sarnaseid vaateid avaldasid Prior 1971:60–61, Christensen 1967 ja Pattee 1973.
  14. Donald Davidson. Reply to Herman Cappelen and Ernie LePore. – Urszula M. Żegleń (toim). Donald Davidson: truth, meaning, and knowledge, 1999, lk 101. Google Books
  15. Parsons 1982 tõlgendab Freget teisiti.
  16. Google'i raamat
  17. Gómez-Torrente 2001 tõlgendab Searle'i teisiti.
  18. Mathematical Logic, 1940, lk 26

Kirjandus

Välislingid