Georgi Malenkov: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Xqbot (arutelu | kaastöö)
P r2.5.2) (robot muutis: sr:Georgij Maljenkov
Luckas-bot (arutelu | kaastöö)
P r2.7.1) (robot muutis: simple:Georgy Malenkov
54. rida: 54. rida:
[[ro:Gheorghi Malenkov]]
[[ro:Gheorghi Malenkov]]
[[ru:Маленков, Георгий Максимилианович]]
[[ru:Маленков, Георгий Максимилианович]]
[[simple:Georgy Maximilianovich Malenkov]]
[[simple:Georgy Malenkov]]
[[sk:Georgij Maximilianovič Malenkov]]
[[sk:Georgij Maximilianovič Malenkov]]
[[sr:Georgij Maljenkov]]
[[sr:Georgij Maljenkov]]

Redaktsioon: 26. veebruar 2011, kell 04:53

Malenkov

Georgi Malenkov (8. jaanuar 1902 (vkj 26. detsember 1901) – 14. jaanuar 1988) oli Nõukogude Liidu poliitik, NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimees aastail 1953-1955.

Malenkov tõusis Nõukogude võimuhierarhia tippu 1930. aastate lõpul, mil stalinistlik terror hakkas leevenema. Siiski jõudis ta koos oma põlvkonnakaaslaste Lavrenti Beria ja Nikolai Bulganiniga veel täita Stalini käske kümnete tuhandete inimeste "likvideerimiseks".

Teine maailmasõda

Põluaastad 1946-1948

Võimuletõus 1950-ndatel aastatel

Pärast Teist maailmasõda hakati Malenkovi pidama üheks Stalini võimalikuks järglaseks. 1946 sai temast Poliitbüroo liige ning peagi ka üks NLKP sekretäre, kõrvaldades juhtkonnast Andrei Ždanovi, keda peeti kindlaks Jossif Stalini järglaseks NLKP KK peasekretäri ametikohale ning Stalini järel nr. 2 figuuriks kommunistliku partei ladvikus.

1953. aastal 5. märtsil, kui Jossif Stalin suri, sai Malenkovist NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimees ning formaalselt Nõukogude Liidu faktiline juht, ehkki tegelik võim kuulus NLKP KK Poliitbüroole ja NLKP KK I sekretärile.

Reaalselt see siiski nii ei olnud, sest Berial olid väga tugevad võimuhoovad taasühendatud NSV Liidu Siseministeeriumi ning selle koosseisus olevate riikliku julgeolekuasutusega ning Nikita Hruštšov oskas NLKP KK I sekretärina samuti läbi parteiallorganisatsioonide ning osava kaadrite jaotamise reguleerimisega võimu veidi aeg hiljem enda kätte mängida.

Malenkovi, Beria ja Hruštšovi kolmikvõim 1953. aastal

Maikuus 1953. aastal, otsustas Malenkovi, Beria ja Hruštšov ühiselt NSV Liitu juhtida ning võimu ajutiselt omavhel ära jagada, nii et Beriale jäid ühendatud NSV Liidu Siseministeeriumi siseministrina - riikliku julgeoleku ja siseriiklikud küsimused, Malenkovile, NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimehena valitsuse juhtimine ja Hruštšovile, NLKP KK sekretätina - parteiaparaadi juhtimine. Beria ja Malenkov olidki 1953. aasta esimesel poolel kõige innukamad reformaatorid, hiljem võttis Hruštšov mitmed nende ideed üle ja kuulutas enda omadeks. Malenkovi reformida jäi majandusvaldkond, Beria tegutses sise- ja välispoliitikas, Hruštšov oli rohkem käsutäitja osas. Esialgu näis selline olukord kõiki osapooli rahuldavat, kuid Beria üha radikaalsed reformid ja kasvav mõjukus tundusid Malenkovile ja Hruštšovile juuniks juba väga ohtlikud ning nad otsustasid ta kõrvaldada.

Langus 1955. aastal ning elu lõpupäevad

Seejärel jagasid nad võimu omavahel, kuid osav Hruštšov kallutas vaekaussi aja jooksul üha enam enese kasuks. 1955. aastal saavutaski ta Malenkovi vabastamise MN esimehe kohalt ning 1957. aastal sidus ta viimase nn. "parteivastase grupiga", kuhu kuulusid ka mitmed teised vanad stalinistid (Vjatšeslav Molotov, Lazar Kaganovitš ja teised).

Malenkov kadus lõplikult NLKP eliidi hulgast ning talt võeti isegi NLKP liikmestaatus.

Ta elas kuni elu lõpuni tagasitõmbunult ning hakkas isegi kristlaseks, pettudes seega täielikult kommunistlikus ideoloogias.