Nikolaus Otto: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

Reasisene

Redaktsioon: 14. veebruar 2011, kell 23:51

Nikolaus August Otto (10. juuni 1832 Holzhausen an der Haide – 26. jaanuar 1891 Köln) oli saksa leiutaja, esimese efektiivse neljataktilise sisepõlemismootori looja. Kuigi neljataktilise mootori töö põhimõtet oli Alphonse Beau de Rochas kirjeldanud juba 1861. aastal, oli Otto esimene, kel õnnestus luua toimiv praktiline mudel. Otto oli autodidakt ja kuigi tal kõrgharidust ei olnud, sai temast hiljem audoktor.

Varased aastad

Otto oli farmeri poeg. Õpipoisiaastate järel tegutses ärimehena Frankfurt am Mainis ja Kölnis. Pärast Kölni kolimist loobus ta kontoritööst ning keskendus väikeste gaasimootorite konstrueerimisele. Tema esmaseks eesmärgiks oli Étienne Lenoiri lahenduse parendamine^[1]. 1864. aastal kohtus ta insener Eugen Langeniga, kes nägi Otto arenduse potentsiaali. Kuu aja pärast rajasid nad maailma esimese mootoritehase "N.A. Otto Cie" tänapäevase DEUTZ AG eelkäija. Nende arendatud mootor võitis 1867. aasta maailmanäitusel Grand Prix^[2].

Otto oli abielus Anna Gossiga. Perre sündis seitse last. Poeg Gustav Ottost sai lennukikonstruktor.

Otto mootor

Esialgne Otto mootor oli statsionaarne. Mootori töö tsükkel oli neljataktiline. Taktiks oli kolvi üles või alla liikumine silindris:

Suunaga alla: Sisselasketakt – kivisöegaas ja õhk siseneb silindrisse,
Suunaga üles: Survetakt – kolb surub gaasi ja õhu segu kokku,
Suunaga alla: Töötakt – küttesegu süüdatakse elektri sädemega,
Suunaga üles: Väljalasketakt – põlemisel tekkinud gaasid lastakse silindrist välja.

Hiljem kohandati seda kasutamiseks vedelkütusega ning auto mootorina.

Varasemad patendid

Ajaloolaste uurimused on näidanud, et itaallased Eugenio Barsanti ja Felice Matteucci patenteerisid Londonis esimese toimiva sisepõlemismootori juba 1854. aastal (pt. Num. 1072). Peetakse võimalikuks, et Otto võis sellest osaliselt malli võtta, kuigi mingit dokumentaalset tõendit selle väite kinnituseks ei ole suudetud esitada. Neljataktilise mootori olid Ottost varem ning teineteisest sõltumatult patenteerinud ka austerlane Christian Reithmann aastal 1860 ja prantslane Alphonse Beau de Rochas aastal 1862. Christian Reithmann pöördus kohtu poole, kuna tema arvates kuulus neljataktilise mootori leiutaja au just temale. Kohtu otsusega kuulutati 1886. ja 1889. aastal nn Otto patendid Saksamaal kehtetuks. Teised riigid tegid seejärel sama ^[3].

Selleks, et Nikolaus Otto ennast edaspidigi neljataktilise mootori leiutajaks saaks pidada, tuli Otto patente omanud Deutz AG-l Reithmanniga kompromiss kokkulepe sõlmida. Selle järgi maksti Reithmannile 25 000 kuldmarka ja garanteeriti talle eluaegne pension. Deutz AG-l õnnestus leping kuni 1949. aastani salajas hoida, mil see lõpuks Reithmanni biograafi poolt raamatus avalikustati.

Felice Matteucci üritas ka protsessida, kuid tema kaebusi kohus ei rahuldanud.

Vaata ka

Neljataktiline sisepõlemismootor

Viited

↑ "Happy Centenary Otto...". Motor. 149 (3827): 41. 14. veebruar 1976.
↑ http://www.dhub.org/object/207174
↑ Chronik der Technik, Weltbild Verlag: 1997, ISBN 3-86047-134-1, lk 296

[Motor1976-1] "Happy Centenary Otto...". Motor. 149 (3827): 41. 14. veebruar 1976.

[2] ttp://www.dhub.org/object/207174

[Chronik_der_Technik-3] Chronik der Technik, Weltbild Verlag: 1997, ISBN 3-86047-134-1, lk 296

[1]

[2]

[3]

@@ 36. rida: / 36. rida: @@
 [[az:Nikolaus Otto]]
+[[id:Nikolaus Otto]]
 [[bg:Николаус Ото]]
 [[ca:Nikolaus Otto]]
@@ 42. rida: / 43. rida: @@
 [[de:Nicolaus Otto]]
 [[el:Νίκολαους Όττο]]
+[[en:Nikolaus Otto]]
 [[es:Nicolaus Otto]]
 [[eo:Nikolaus Otto]]
@@ 50. rida: / 52. rida: @@
 [[ko:니콜라우스 오토]]
 [[hr:Nicolaus August Otto]]
-[[id:Nikolaus Otto]]
 [[it:Nikolaus August Otto]]
 [[he:ניקולאוס אוטו]]
@@ 69. rida: / 70. rida: @@
 [[fi:Nicolaus Otto]]
 [[sv:Nicolaus Otto]]
+[[vi:Nikolaus Otto]]
 [[tr:Nikolaus Otto]]
 [[uk:Ніколаус Отто]]
-[[vi:Nikolaus Otto]]
 [[zh:尼古拉斯·奧托]]