Erinevus lehekülje "Tervetoon" redaktsioonide vahel

Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Lisatud 195 baiti ,  10 aasta eest
resümee puudub
{{Intervall}}
'''Tervetoon''' ehk '''täistoon''' on üldises praktilises muusikalises keelekasutuses [[suur sekund|suure sekundi]] sünonüümiks[[sünonüüm]]iks.
 
Mõiste "tervetoon" tuleneb [[Aristoxenos]]e poolt kasutusele võetud mõistest "[[toon]]". Aristoxenos kasutas mõistet "tervetoon" helikõrguse[[helikõrgus]]te intervalli[[intervall]]i mõõtühikuna[[mõõtühik]]una, tuletades sellest mõisted [[pooltoon]], [[kolmandiktoon]], [[veerandtoon]] ja üldiselt 1/n-toon ning kujutas [[konsonants|konsoneerivaid]] intervalle tervetooni [[kordne|kordsetena]]: kvart = 2½ toon, kvint = 3½ toon, oktaav = 6 toon. Samad suuruste vahekorrad kehtivad ka täna lääne muusikas valitsevas [[võrdtempereeritud kaksteisthelisüsteemishäälestus|võrdtempereeritud]] [[kaksteisthelisüsteem]]is.
 
Pythagorase[[Pythagoras]]e traditsioonis ilmneb puhta kvindi (helisageduste suhe 3:2) ning puhta kvardi (helisageduste suhe 4:3) erinevus tervetooniga (helisageduste suhe 9:8). Juba [[Eukleides]] võttis üle aristokseenliku terminoloogia, mistõttu mõiste "tervetoon" muutus mitmetähenduslikuks. Renessansi ajal hakati puhta tertsi (5:4) kasutuselevõtu tõttu tegema vahet suurel tervetoonil (9:8) ja väiksel tervetoonil (10:9) (puhas suur terts = suur tervetoon + väike tervetoon). See vahe kehtib ainul puhta häälestuse puhul, kuna erinevate temperatsioonide korral on tervetoonil taas uued proportsioonid. Enamasti elimineeritakse süntooniline komma (erinevus suure ja väikse tervetooni vahel), nii et tervetoon on kõigi tavaliste temperatsioonide kontekstis üheselt mõistetav intervall, mis tugineb definitsioonile "tervetoon = kvint - kvart".
 
Renessansi ajal hakati puhta tertsi (5:4) kasutuselevõtu tõttu tegema vahet suurel tervetoonil (9:8) ja väiksel tervetoonil (10:9) (puhas suur terts = suur tervetoon + väike tervetoon). See vahe kehtib ainul [[puhas häälestus|puhta häälestuse]] puhul, kuna erinevate temperatsioonide korral on tervetoonil taas uued proportsioonid. Enamasti elimineeritakse [[süntooniline komma]] (erinevus suure ja väikse tervetooni vahel), nii et tervetoon on kõigi tavaliste temperatsioonide kontekstis üheselt mõistetav intervall, mis tugineb definitsioonile "tervetoon = kvint - kvart".
Antiigi helisüsteemis kerkisid peale [[Philolaos]]e/Eukleidese ja Aristoxenose diatooniliste tetrakordide esile veel väga paljud erinevad diatoonilised tetrakordid, näiteks Didymose tetrakordid, mille puhul tänapäeva muusikateoreetikud räägivad suurtest ja väikestest tervetoonidest intervallide suhetega vastavalt 9:8 ja 10:9.
 
Antiigi helisüsteemis kerkisid peale [[Philolaos]]e/Eukleidese ja Aristoxenose diatooniliste tetrakordide[[tetrakord]]ide esile veel väga paljud erinevad diatoonilised tetrakordid, näiteks Didymose[[Didymos]]e tetrakordid, mille puhul tänapäeva muusikateoreetikud räägivad suurtest ja väikestest tervetoonidest intervallide suhetega vastavalt 9:8 ja 10:9.
[[Diatooniline helirida | Diatooniliste heliridade]] puhul kasutatakse astmetena vaid tervetoone ja pooltoone. Siit tulenevad sünonüümid tervetoon = suur sekund ning pooltoon = väike sekund.
 
[[Diatooniline helirida | Diatooniliste heliridade]] puhul kasutatakse [[aste|astmetena]] vaid tervetoone ja pooltoone. Siit tulenevad sünonüümid tervetoon = suur sekund ning pooltoon = väike sekund.
 
 
|}
 
Alates 19. sajandist ja eriliselt muusikalise impressionismi[[impressionism]]i puhul võimaldas [[tervetoonhelirida]] eraldada oktaavi siseselt kaks [[võrdtempereeritud heksakordihäälestus|võrdtempereeritud]] [[heksakord]]i, milles heliklassid[[heliklass]]id ei kordu.
 
Lääne mitmehäälses muusikas kasutati kuni 20.sajandi alguseni väikseima intervallina pooltooni oma variantidega. Juba antiigi muusikateoorias tunti väiksemaid intervalle. Näiteks Aristoxenos räägib komandik-, veerand-, kuuendik-, kaheksandik- ja kaheteistkümnendiktoonidest, mida tänapäeval nimetatakse [[mikrointervall]]ideks. Mikrointervalle hakkas 20.sajandil taas kasutama helilooja [[Alois Haba]].
 
Lääne mitmehäälses muusikas kasutati kuni 20. sajandi alguseni väikseima intervallina pooltooni oma variantidega. Juba antiigi muusikateoorias tunti väiksemaid intervalle. Näiteks Aristoxenos räägib komandik-, veerand-, kuuendik-, kaheksandik- ja kaheteistkümnendiktoonidest, mida tänapäeval nimetatakse [[mikrointervall]]ideks. Mikrointervalle hakkas 20. sajandil taas kasutama näiteks helilooja [[Alois Haba]]. Ida muusikas on mikrointervalle kasutatud alati.
Ida muusikas seevastu on mikrointervalle kasutatud alati.
 
[[Kategooria:Muusikateooria]]

Navigeerimismenüü