Secret Intelligence Service

SIS hoone Londonis Vauxhallis

Secret Intelligence Service (SIS, tuntud ka kui MI6) on Suurbritannia Välisministeeriumi haldusalas olev Suurbritannia luureühendusse kuuluv välisluureteenistus. Välisluure peakorteri asukoht on London, postiaadress PO Box 1300, Vauxhall Cross, 85 Albert Embankment, London SE1 7TP. FO (Media) 020 7270 3100.

Suurbritannia Salaluureteenistus on välja arenenud Suurbritannia Sõjaministeeriumi sõjaväeluure struktuuriüksusest, sellest ka algne nimetus Military Intelligence-6, ehk M1.6

1. oktoobril 1909 loodi Saksa Keisririigi poolt organiseeritava luuretegevuse vastu võitlemiseks Suurbritannia Sõjaministeeriumis Salateenistuse Büroo, mis jaotus 1910. aastal sisemise struktiirijaotuse kohaselt kaheks: sise- ja välisosakonnaks.

1916. aastal reorganiseeriti seni ühises alluvuses olnud välisluureosakond MO6 Sõjaväeluure osakonnaks, mis varsti nimetati ümber MI6-ks ja siseriiklik vastuluureosakond Sõjaväeluure osakonnaks MO-5, mis hiljem nimetati ümber MI5-ks. MI5 ehk Salateenistus iseseisvus 1925. aastal.

Peale Teist Maailmasõda muudeti Secret Intelligence Service peaminister Winston Churchilli otsusega tsiviilorganisatsiooniks-allutati välisministrile, Julgeolekuteenistus allutati aga Siseministeeriumile.

Tegevuse seaduslik alus

Suurbritannia luureorganisatsiooni tegevuse seaduslikuks aluseks on 1994. aastal vastu võetud seadus, mis defineeris SIS ülesandeks, "informatsiooni kogumine ja levitamine väljaspool Suurbritanniat välismaalaste tegevuse ja kavatsuste kohta ning erioperatsioonid rahvusliku julgeoleku huvides". Varem avalik luuretegevust reguleeriv seadusandlus Suurbritannia puudus.

Juhid ja organisatsioon

• Mansfield Cumming 1909-1923
• Hugh Sinclair 1923-1939
• Stewart Menzies 1939-1952
• John Sinclair 1953-1956
• Dick White 1956-1968
• John Rennie 1968-1973
• Maurice Oldfield 1973-1978
• Arthur Franks 1979-1982
• Colin Figures 1982-1985
• Christoper Curwen 1985-1989
• Colin McColl 1989-1994
• Sir David Spedding 1994-1999
• Richard Dearlove 1999-2004 sünd. 23. aprill 1945. lõpetanud Cambridge'i ülikooli ning tegutsenud luures 33 aastat, oli USAs SIS sideohvitser CIA juures, samuti Operatiivosakonna juhatajana.
• Sir John Scarlett 2004-
• Sir John Sawers (november 2009-

Salaluureteenistuse juhi ametinimetuseks on Chief of Secret Service, kuid ingliskeelses kirjanduses kasutatakse lühendit C või CSS.

Struktuur

Asutuses on 5 direktoraati(1998. aasta andmed):

• Halduse-ja personali Direktoraat, mis tegeleb haldusküsimustega, samuti personali valiku ja ettevalmistamisega,
• Operatiivosakond/Üleannete püstitamine ja luureinfo ettevalmistamine, saab ülesandeid ja tellimusi infokogumiseks Välis- ja Kaitseministeeriumist. Töötleb ja analüüsib saadud teavet, valmistab ette tellijatele väljaminevaid informatioonilisi kokkuvõtteid.
• Regionaalosakondade Direktoraat, mis koosneb regionaal-geograafilistest osakondadest.
• Riigivälise vastuluure ja julgeoleku Direktoraat, tegeleb välisriikide luuretegevuse tõkestamise ning oma töötajate julgeoleku tagamisega,
• Spetsiaalluure Direktoraat, tegeleb teabehanketööks vajaliku tehnikaga varustamisega,
  • Rahvusvaheliste suhete nõuniku grupp, Ameerika Ühendriikide ja teiste koostööpartnerite luureteenistustega sidepidamise grupp.

Ajalugu

Esimene kaasaegne tsentraliseeritud Suurbritannia välisluureteenistus loodi 1873. aastal, kui Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Sõjaministeeriumi Luurejaoskond, vastuluurealaseid ülesandeid täitis Sõjaministeeriumi Erijaoskond (Special Section X). Suurbritannia Sõjmerelaevastiku juhtorgani Admiraliteedi (staabi) luureorgan moodustati alles 1882. aasta detsembris. Briti laevastiku, kui saareriigi põhilise relvajõuliigi luureorgan (Sõjamerelaevastiku luurevalitsus) aga alles 1887. aastal.

1888. aastast muudeti Sõjaministeeriumi Luurejaoskond - Sõjaministeeriumi Luuredirektoraadiks.

1899. aastal enne Buuri sõda viidi läbi sõjaväeluure organite reorganiseerimine, mille käigus allutati seni Sõjaministeeriumi alluvuses olnud (Special Section X), otse kindralkortermeistrile ning nimetati I3.

I 3

• I-3(а) - "eriülesanded", ehk agentuurluure, sõjaväetsensuur, sõjavangide ülekuulamised, šifrid ja koodid ja korrespondentide ligipääsu lubamine rindele. Vaatamata laiale ülesanneteringile kuulus allosakonda 3 ohvitseri ja 1 asjaajaja;
• I-3(b) - andmete kogumine sõjakaartide koostamiseks ja muude selleks vajalike ülesannete täitmine. Allosakonnas teenis 3 ohvitseri ja 1 vanem ning 3 reaasjajajat ning 21 tehnikut;
• I-3(с) - sõjakaartide koostamine;
• I-4(d) - raamatukogu. Allosakonna ülesannete hulka kuulus luure avalikest allikatest, eelkõige välismaise ajakirjanduses avaldatust.

1904. peale Buuri sõja lõppu toimunud muudatusi sõjaväesüsteemis reorganiseeriti Luuredirektoorium Sõjaoperatioonide Direktoraadi Luurejaoskonnaks ning aastail 1904-1914 kandsid nimetuses tähekombinatsiooni MO (Military Operations). See nimetus säilis ka peale peale Sõjaoperatsioonide Direktooriumi nimevahetust Operatiiv- ja luuredirektooriumiks.

I3 liitmisel Sõjaliste operatsioonide Direktooriumiga sai allüksus uue nimetuse MO3, kuid kooseisust jäid välja 2 sõjakaartidega tegelenud allosakonda.

1906 aastal läbiviidud ümberkorralduste käigus muudeti allüksuse allosakondade nummerdust:

• МО-1, tegeles üldstrateegiliste küsimustega;
• МО-2, luure Saksa Keisririigis, Hollandis, Austria-Ungari keisririigis, Hispaanias, Portugalis, Kreekas, Lähis-Idas, Ameerika Ühendriikides, Kesk- ja Lõuna-Ameerikas, Balkanimaades ja Aafrikas;
• МО-3, luure Venemaa Keisririigis, Prantsusmaal, Belgias, Kaug-Idas ja Skandinaaviamaades;
• МО-4, topograafiline luure, potensiaalsete sõjategevuspiirkondade kaartide koostamine ja väljaandmine;
• МО-5, Special Section, endine Section X- tsensuur, sidevahendite kontroll, vastuluure keskne juhtimine;
• МО-6, informatsiooni kogumine ja luureinformatsiooni levitamine.

Secret Intelligence Service pärast Esimest maailmasõda

Pärast Esimest maailmasõda toimunud sõjaväe ja sõjaväekulutuste kokkuhoidu reorganiseeriti ja koondati Suurbritannia luureasutused ühisesse organisatsiooni: endine Admiraliteedi Luureosakonna dešifreerimisteenistus/Valitsuse koodide ja šifrite kool 1923. aastal, välisministeeriumi poliitilise luure osakond (1921).

1921. aastal viidi läbi organisatsiooni struktuuri korrastamine, mille tagajärjel moodustati 4 piirkondlikku osakonda G1, G2, G3, G4 ja 1929. aastal neli Kommunikatsioonisektorit (Circulating Sections) välisministeeriumiga, sõjaväega Military MI-1C, (mis hiljem 1925. aastal eraldus MI-6-na), sõjalaevastikuga Naval NI-1C ja lennuväega Air AI-1C.

1930-ndate aastate lõpus täiendati organisatsioooni ning kujunes välja organisatsioon:

Section I, (piirkondlikud osakonnad) Section II, Section III, Section IV,

Section V, vastuluure, Section VI, majandusluure (Industrial intelligence), Section VII, finantsluure (Financial intelligence), Section VIII, kommunikatsioon teiste luureühenduse liikmete ja riigiasutustega, Section IX, šifrid ja koodid, Section X, ajakirjandus ja press.

Välisfiliaalid ja residentuurid pärast Esimest maailmasõda

Enne kahe maailmasõja vahel moodustasid Suurbritannia välisluure välisesindused: legaalsed residentuurid, mis tegutsesid Suurbritannia diplomaatiliste esinduste juures asuvate passikontrollliametnike juhtimisel (avalik saladus) ning Euroopas illegaalsed residentuurid (Section-Z (Z Organization)), mida juhendas kolonel Claude Dansey (Z-1). Välisfiliaalide juhtimiskeskus asus eraldi välisluure keskaparaadist Bush House, Aldwych, London WC2.

Secret Intelligence Service Teises maailmasõjas

Teise maailmasõja alguses määrtai SIS-i juhiks Stewart Menzies, kes viis läbi luureteenistuse struktuuris reorganiseerimised, mille tulemusena moodustas kaks eraldiseisvat põhiosakonda.

• Välisluure keskaparaat Y Peakorter (Y Headquarters), milles allosakonnad:
  • Poliitiline sektsioon (Kaldkiri), mille juhid oli Malcolm Woolcombe ja David Footman, sõjaväesektsiooni juht oli major Hatton-Hall;
  • Sõjamereväeluure sektsioon, mille juhid olid: kapten Russell ja kommandor Christopher Arnold-Foster RN;
  • Õhuväe sektsioon, mille juht oli Wing-Commander Fred Winterbotham;
  • Vastuluure sektsioon, mille juht oli kolonel Valentine Vivian;
  • Majandussektsioon, mille juht oli külg-admiral Charles Limpenny DSo, RN;
  • Finantssektsioon, mille juht oli Percy Sykes;
  • Eriside üksus (Special Communications), mille juht oli brigadir Richard Gambier-Parry, raadiosideks luureagentide ja -gruppidega. Asukoht Whaddoni küla;
  • Šifreerimissektsioon, mille juht oli kolonel Walter Jefferys;
  • Pressisektsioon, mille juht oli Raymond Henniker-Heaton.
  • Teabehankesektsioon (Production 'P' Sections):

P1 Prantsusmaa P1a Prantsuse Põhja-Aafrika P1b okupeeritud Prantsusmaa osa P1c mitteokupeeritud Prantsusmaa osa Vaba Prantsusmaa, sidemed Prantsuse BCRAga P2 Ibeeria P4 Itaalia

P5 Poola, sidemed Armia Krajowa 5. Bürooga ja P6 Saksamaa ja Tšehhi sidemed P7 Belgia P8 Holland P9 Norra, Fääri saared ja Island P13 Balti riigid P15 Sõjavangid, koos MI5 allosakonna MI9ga P19 Fotoarhiiv ja -kartoteek, huvipakkuvatest objektidest ning piirkondadaest

• 1938-1940, Diversioonisektor, mis hiljem liideti Majandussõjaministeeriumi Erioperatsiooonide üksusega Special Operations Executive/(SOE);
• YP Välisjaamad (YP Overseas Stations).
  • SIS juures tegutses ka sideohvitseride teenistus Inter-Service Liaison Departments: Inter-Service Liaison Departments for the Middle East ISLD(ME) ja Inter-Service Liaison Departments for Far East ISLD(FE).

Välisfiliaalid ja residentuurid Teises maailmasõjas

Pärast Euroopa mandril II MS algust ning Saksamaa ja NSV Liidu poolseid vallutusi, kaotas SIS enamiku legaalseid residentuure madri-Euroopas: Pariisis, Brüsselis, Haagis, Prahas, Varssavis, Bukarestis ja Berliinis, Oslos. Suurima kaotuse osaliseks sai välisluure pärast Saksamaa sõjalise vastuluure Abwehr ja SD poolt läbiviidud operatsiooni, mille tulemusena vahistati Venlos SIS Hollandi legaalse ja illegaalse residentuuri juhid: kapten Sigismund Payne-Best (Z) ja SIS esindusest major Richard Stevens, kes ülekuulamisel Saksamaal paljastasid Briti luurevõrgustiku Madalmaades. Pärast Talvesõja algust Soome ja NSV Liidu vahel evakueeriti Helsingi residentuur (Helsinki Station) Rootsi Stockholmi ning Suurbritannia oli "sunnitud" likvideerima välisesindused Tallinnas ja Riias. Suurbritannia välisesindusete evakueerimine likvideeris ka senitegutsenud välisluure kattevarjuks olnud - välisesinduste juures tegutsenud Passikontrolli bürood. SIS-ile jäid vaid välisesindused neutraalsetes riikides: Rootsis - Stockholmis; Portugalis - Lissabonis ja Šveitsis - Bernis.

major Frank Foley, Berliini tugijaama (Station) ülem;

Agent Knopf

Paul Rosbaud, koodnimi Griffin

Secret Intelligence Service pärast Teist maailmasõda

Pärast Teise maailmasõja lõppu, külma sõja algust ning likvideeritud SOE üksuste liitmist SIS-iga muudeti ka SIS keskaparaadi ülesehitust, moodustati (Directorate of Production):

• DP1 Controller Northern Area CAN, Nõukogude blokk ja Skandinaaviamaad;
• DP1 Controller Western Area CWA, Hispaania, Prantsusmaa ja Põhja-Aafrika;
• DP1 Controller Eastern Area CEA, Saksamaa LV, Šveits ja Austria;
• DP2 Controller Middle East CME, Kesk-Ida riigid;
• DP3 Controller Far East CFE, Kaug-Ida riigid;
• DP4 Controller London Station, London

Directorate of Requirements: (kommunikatsioon teiste riigiasutuste ja teabehankeorganisatsioonidega)

• R1 Political Section,
• R2 Military Section,
• R3 Naval Section,
• R4 Air Section,
• R5 vastuluure, kuhu ühendati endised V ja IX sektor. 1964. aastal moodustati neile liidetud Julgeoleku ja järelvalveinspektsioonist Julgeoleku ja vastuluure Direktoraat (Directorate of Counter-Intelligence and Security).
• R6 majandusluure,
• R7 sõjatingimustes teaduslik-tehniline luure
• R8 koostöö Suurbritannia signaalluur ja dešifreerimisasutuse - Valitsusside Peakorteriga;
• R9 (Scientific Intelligence)

• Directorate of Administration and Finance

1968. aastal toimunud organisatsiooni muudatused lihtsustasid ülesehitust veelgi:

• DP1 Lääne-Europe,
• DP2 [Kesk-Ida]] ja Aafrika riigid,
• DP3 Kaug-Ida ja Ameerika riigid,
• DP4 London Station.

1978-1979. aastatel toimud muudatuste käigus muudeti Requirement and Production Directorates ülesehitust, mis põhines järgnevalt kuuel põhiosakonnal:

• C1 London Station,
• C2 Kesk-Ida riigid;
• C3 Kaug-Ida riigid;
• C4 Läänemaailm;
• C5 Nõukogude blokk;
• C6 Aafrika.

Secret Intelligence Service ja Venemaa Keisririik

• -1870-, Briti sõjaväeatašee Peterburis (British military attaché in St Petersburg, Lieutenant-Colonel) Frederick Wellesley;
• 1911, Briti sõjaväeatašee Peterburis Sir Alfred William Fortescue Knox
• -1918, Suurbritannia sõjalise atašee kohusetäitja kapten Francis Newton Allan Cromie

Secret Intelligence Service ja NSV Liit

• 1962. aastal, peeti Moskvas kinni GRU kõrge ohvitser Oleg Penkovski ja Tšehhoslovakkias Penkovski materjalide edasitoimetaja ja kontaktisik Greville M. Wynne;
• 1979. aastal, peeti kinni Leningradis sõjaväeatašee abi Lieutenant-Commander Aubone Pyke, kahtlustatuna sõjaliste objektide fotografeerimises;

Secret Intelligence Service ja Eesti

• Ernest Boyce,
• Paul Dukes, "ST-25";
• Augustus Agar
• Passiosakonna ülem ja ühtlasi SISi resident Eestis kolonelleitnant Ronald Forbes Meiklejohn
• Harold Gibson ja Viktor Bogomolets
• Ronald Seth
• Pablo Miller
• 1992. aastal toimetati MI-6 töötajate poolt läbi Tallinna Soome MI-6 salajast kaastööd teinud (elektroonilise luure ja välisriikide koodide dešifreerimisega tegelenud NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee 16. Valitsuse kaastöötaja) Viktor Makarov, kes pärast paljastamist ning karistuse kandmist vabastati amnestiaga ning põgenes Venemaalt läbi Läti-Eesti-Soome Suurbritanniasse;
• 1992. pöördus Tallinna Suurbritannia saatkonda NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee Esimese peavalitsuse arhivaar major Vassili Mitrohhin, kes pakkus NSV Liidu välisluure arhiivis töötamise ajal (aastatel 1972–1984) riiklike saladusi sisaldavate dokumentide koopiaid, mis kajastasid NSV Liidu välisluure salaoperatsioone ja salajast kaastööd teinud isikute andmeid;
• 1996. aastal vahistatud ning Venemaa Föderatsiooni Julgeolekuteenistus poolt salajases koostöös MI-6 süüdistatud Platon Obuhhoviga kohtus tema agendijuht-luureohvitser Spencer, vastavalt endise MI-6 töötaja Richard Tomlinson andmetele "neutraalsel pinnal" väljaspool Venemaad Tallinnas;
• 2000. aasta märtsis peeti Venemaal Peterburis kinni Venemaa Föderatsiooni Julgeolekuteenistuse poolt Peterburi sõjatehases töötav Venemaa Föderatsiooni Kaitseministeeriumi polkovnik Sergei Skripal, kes vastavalt Venemaal avaldatatud andmetele oli 1999. aastal värvatud Eestis Tallinnas asunud Suurbritannia Välisluureteenistuse residendi Pablo Milleri poolt. Skripal mõisteti süüdi spionaažis Suurbritannia kasuks ning mõisteti karistuseks - vabaduskaotus 13 aastat;
• 2000. aaasta juunikuus tegi endine Venemaa julgeolekuteenistuse töötaja Vjatšeslav Žarkov avalduse, et Suurbritannia Eesti saatkonna I sekretär Pablo Miller, kes kasutas varjunimesi - "Paul" ja "Antonio Alvares de Idalgo" proovis teda värvata salajasele kaastööle Suurbritannia luurega Venemaa kohta käiva majandusinfo kogumiseks;
• Vastavalt Venemaal avaldatud andmetele kahtlustas Venemaa Föderatsiooni Julgeolekuteenistus Pablo Millerit ka Venemaa Föderatsiooni FSB Piiriteenistuse ohvitseri Valeri Ojamäe, (kes mõisteti 7 aastaks vangistusse spionaaži eest) värbamises ning koostöös temaga Venemaa vastases spionaažis;
• Eesti Ekspress, 18.09.2008, Vene eriteenistused peavad Eestit Briti luure tugipunktiks"
• Eesti Päevaleht, 24. märts 2000, Vene luure avaldas Briti-Eesti spiooni värbaja nime

Kirjandust

• Dukes, Paul. ST 25 lugu:Briti salaluure teenistuses punasel Venemaal. Tallinn: Grenader, 2008 ISBN 9789949448173
• Augustus Agar, Balti episood. Briti salateenistuse tegevus Venemaa vetes. Olion 2004, ISBN: 9985663861
• Ronald Seth, "Langevarjurina Eestis", 1957 Estoprint, [1]
• Richard Tomlinson, The Big Breach; From Top Secret to Maximum Security, 2001,
• Stephen Dorril, MI6: Inside the Covert World of Her Majesty's Secret Intelligence Service, Chatper 35:Uncensored, ingliskeelne kirjeldus luureametnike ettevalmistusprotsessist ja tööst, mille avaldamine oli keelatud SB valitsuse poolt;

Välislingid

• Secret Intelligence Service'i koduleht

KIrjandus

• Harry Hinsley, British Intelligence in the Second World War (London, 1979–90).

Vaata ka

• Sõjamerelaevastiku luurevalitsus
• Security Service
• Special Operations Executive
• Government Communications Headquarters
• Tomlinsoni nimekiri, on 1999. aastal endise MI-6 töötaja Richard Tomlinson poolt töötamise ajal MI-6-s, teatavaks saanud Suurbritannia välisluurega kaastööd teinud ning koosseisuliste ametnike nimekiri.