Digitelevisioon: erinevus redaktsioonide vahel
Resümee puudub |
|||
| 8. rida: | 8. rida: | ||
Digitelevisioon toetab palju erinevaid {{kas|pildivorminguid}}, mis on defineeritud suuruse, kuvasuhte ja ülerealaotuse kaudu. Vormingud võib üldiselt jagada kahte rühma: [[HDTV]] ja [[SDTV]]. |
Digitelevisioon toetab palju erinevaid {{kas|pildivorminguid}}, mis on defineeritud suuruse, kuvasuhte ja ülerealaotuse kaudu. Vormingud võib üldiselt jagada kahte rühma: [[HDTV]] ja [[SDTV]]. |
||
[[Kõrglahutusega televisioon]] (HDTV) on üks paljudest vormingutest, mida saab edastada üle digitelevisiooni. See kasutab erinevaid vorminguid, nende hulgas 1280×720 pikslit progressiivse skaneerimise režiimis (lühendatult 720p) või 1920×1080 pikslit ülerealaotuse režiimis (1080i). Kõik need vormingud kasutavad 16:9 kuvasuhet. (Mõned telerid on võimelised vastu võtma HD resolutsiooni 1920×1080 sagedusel 60 Hz progressiivse skaneerimise režiimis – tuntud ka kui 1080p.) HDTVd ei saa edastada üle analoogkanalite. |
[[Kõrglahutusega televisioon]] (HDTV) on üks paljudest vormingutest, mida saab edastada üle digitelevisiooni. See kasutab erinevaid vorminguid, nende hulgas 1280×720 pikslit progressiivse skaneerimise režiimis (lühendatult [[720p]]) või 1920×1080 pikslit ülerealaotuse režiimis ([[1080i]]). Kõik need vormingud kasutavad 16:9 kuvasuhet. (Mõned telerid on võimelised vastu võtma HD resolutsiooni 1920×1080 sagedusel 60 Hz progressiivse skaneerimise režiimis – tuntud ka kui [[1080p]].) HDTVd ei saa edastada üle analoogkanalite. |
||
Samas võib tavaeraldusega TV (SDTV) kasutada paljusid erinevaid vorminguid ja erinevaid kuvasuhteid sõltuvalt kasutatavast tehnoloogiast. Kuna DTV kanali signaali on lubatud jagada alamkanaliteks, võib edastaja valida, kas saata välja ühte HDTV signaali või mitut tavaeraldusega digitaalset alamkanalit. See võib olla korraldatud automaatselt, kasutades statistilist [[multiplekser]]it. Mõnede rakenduste pildi resolutsioon võib olla kaudsemalt piiratud ribalaiusega. Näiteks DVB-Ts saavad edastajad valida mitme erineva ümbersuunamise skeemi vahel, andes neile võimaluse vähendada ülekande [[bitikiirus]]t ja teha vastuvõtt lihtsamaks kaugemal asuvatele või mobiilsetele vaatajatele. |
Samas võib tavaeraldusega TV (SDTV) kasutada paljusid erinevaid vorminguid ja erinevaid kuvasuhteid sõltuvalt kasutatavast tehnoloogiast. Kuna DTV kanali signaali on lubatud jagada alamkanaliteks, võib edastaja valida, kas saata välja ühte HDTV signaali või mitut tavaeraldusega digitaalset alamkanalit. See võib olla korraldatud automaatselt, kasutades statistilist [[multiplekser]]it. Mõnede rakenduste pildi resolutsioon võib olla kaudsemalt piiratud ribalaiusega. Näiteks DVB-Ts saavad edastajad valida mitme erineva ümbersuunamise skeemi vahel, andes neile võimaluse vähendada ülekande [[bitikiirus]]t ja teha vastuvõtt lihtsamaks kaugemal asuvatele või mobiilsetele vaatajatele. |
||
Redaktsioon: 28. jaanuar 2011, kell 11:44
Digitelevisioon ehk digitaalne televisioon (lühendatult DTV või digi-TV) on heli ja video edastamise viis kasutades diskreetsignaali, erinevalt analoogtelevisioonist, mis kasutab analoogsignaali.
Digitaaltelevisioon on asendamas analoogtelevisiooni mitmes arenenud riigis.[viide?]
Tehniline info
Vormingud ja ribalaius
Digitelevisioon toetab palju erinevaid pildivorminguid[küsitav], mis on defineeritud suuruse, kuvasuhte ja ülerealaotuse kaudu. Vormingud võib üldiselt jagada kahte rühma: HDTV ja SDTV.
Kõrglahutusega televisioon (HDTV) on üks paljudest vormingutest, mida saab edastada üle digitelevisiooni. See kasutab erinevaid vorminguid, nende hulgas 1280×720 pikslit progressiivse skaneerimise režiimis (lühendatult 720p) või 1920×1080 pikslit ülerealaotuse režiimis (1080i). Kõik need vormingud kasutavad 16:9 kuvasuhet. (Mõned telerid on võimelised vastu võtma HD resolutsiooni 1920×1080 sagedusel 60 Hz progressiivse skaneerimise režiimis – tuntud ka kui 1080p.) HDTVd ei saa edastada üle analoogkanalite.
Samas võib tavaeraldusega TV (SDTV) kasutada paljusid erinevaid vorminguid ja erinevaid kuvasuhteid sõltuvalt kasutatavast tehnoloogiast. Kuna DTV kanali signaali on lubatud jagada alamkanaliteks, võib edastaja valida, kas saata välja ühte HDTV signaali või mitut tavaeraldusega digitaalset alamkanalit. See võib olla korraldatud automaatselt, kasutades statistilist multiplekserit. Mõnede rakenduste pildi resolutsioon võib olla kaudsemalt piiratud ribalaiusega. Näiteks DVB-Ts saavad edastajad valida mitme erineva ümbersuunamise skeemi vahel, andes neile võimaluse vähendada ülekande bitikiirust ja teha vastuvõtt lihtsamaks kaugemal asuvatele või mobiilsetele vaatajatele.
Vastuvõtt
On mitmeid erinevaid võimalusi digitaaltelevisiooni vastuvõtmiseks. Üks vanimaid DTV (ja tava TV) vastuvõtmise viise on antenni kasutamine. Nii tuntakse maapealset digitaaltelevisiooni (DTT), sellega on vaatajad piiratud kanalitega, mida antenn üles leiab. Signaali kvaliteet on muutlik. Teised viisid on välja töötatud digitaaltelevisiooni vastuvõtmiseks. Kõige tuttavamad on digitaalne kaabel-TV ja digitaalne satelliit-TV. Standardid, nagu näiteks DMB ja DVB-H, on välja töötatud, et võimaldada pihuseadmetel, näiteks mobiiltelefonidel, vastu võtta TV signaale. Teine võimalus on IPTV, mis on TV signaali edastamine IP kaudu, tuginedes DSLile või optilisele kaablile. Viimaks, alternatiivne võimalus digitaaltelevisiooni vastuvõtmiseks on läbi avaliku Interneti. Näiteks on olemas P2P Interneti televisiooni tarkvara, mida saab kasutada, et vaadata telekanaleid arvutist. Mõned signaalid on krüpteeritud ja neile kehtivad erilised kasutamistingimused (näiteks „ei tohi salvestada“ ). Krüpteerituid kanaleid saab vaadata eemaldatava kiipkaardiga. Digitaaltelevisiooni signaalid ei tohi segada üksteist ja samuti peavad nad eksisteerima kõrvuti analoogtelevisiooniga kuni selle kaotamiseni. Digitaaltelevisioon on tolerantsem häirete suhtes kui analoogtelevisioon.
Üleminek analoogtelevisioonilt digitaaltelevisioonile
DTVl on mitmeid eeliseid analoogtelevisiooni ees. Kõige olulisem neist on see, et digikanalid kasutavad väiksemat ribalaiust ja ribalaiuse vajadused on pidevalt muutuvad vastavalt pildi kvaliteedile. See tähendab, et digitaaltelevisiooni edastajad suudavad edastada nii rohkem kanaleid samas ruumis, kõrgeraldusega pilti kui ka muid interaktiivseid teenuseid. DTV võimaldab ka eriteenuseid, näiteks multipleksimist (rohkem kui üks programm samal kanalil), elektroonilist telekava ning täiendavaid keeli (kõne või subtiitrid). Koos televisiooniga lisateenuste müük võib pakkuda täiendavat tuluallikat. Digitaalsignaalid reageerivad häiretele teistmoodi kui analoogsignaalid. Näiteks, tüüpiline probleem analoogtelevisiooni puhul on kummituslikud pildid, nõrgast signaalist tingitud müra ja palju muid potentsiaalseid probleeme, mis vähendavad pildi ja heli kvaliteeti, kuigi programm ise võib olla veel vaadatav. Digi-TVga on audio ja video sünkroniseeritud digitaalselt, seega peab signaali edastamine olema peaaegu täiuslik, muidu on nii heli kui pilt kasutamatud.
Mõju olemasolevatele analoogtehnoloogiatele
Analoogtelevisiooni väljalülitamine muudab digituunerita televiisori kasutuks, kui seda ei ühendata välise digituuneri külge. Analoogteleviisorile saab lisada välise konverteri digitaalsete signaalide vastuvõtmiseks.
Viletsa levi mõjud
Muutused signaali levis tulenevad erinevatest faktoritest, nagu näiteks vananev antenn või muutlik ilm. Digi-TV on täielikult dekodeeritav kuni vastuvõttev seade hakkab võtma vastu liialt müra või kui signaal on dekodeerimiseks liiga nõrk. Mõned seadmed näitavad moonutatud pilti suure müraga, samas kui teised seadmed võivad minna perfektse pildi pealt täeliku pildituseni. See nähtus on tuntud kui digitaalne kalju efekt (digital cliff effect). Saatjatest kaugemates kohtades, kus analoogsignaalid on nõrgad, ent kasutatavad, võivad digitaalsed signaalid olla kas täiuslikud või täiesti kättesaamatud. Piirkondades, kus edastavad antennid on mägede otsas, võivad saatjale liiga lähedal olevad vaatajad leida, et signaal on halb või puudulik, sest signaal liigub neist üle. Kõrgemate sageduste kasutamine suurendab neid probleeme, eriti juhtudel, kui puudub otsevaade vastuvõtjalt saatjale.
Keskkonnaga seotud probleemid
Uue analoogvastuvõtjatega mitteühilduva edastamistehnoloogia kasutuselevõtt on tekitanud probleemi. Kuigi mõned vananenud analoogvastuvõtjad saaks varustada muunduriga, visatakse paljud neist lihtsalt minema[1]. Vastuvõtjad sisaldavad paljusid mürgiseid materjale, nagu näiteks pliid ja ka väiksemas koguses baariumi, kaadmiumi ja kroomi[2]. Klaasist elektronkiiretorud sisaldavad keskmiselt 3,62 kg pliid[3]. Pliil on pikaajaline negatiivne mõju keskkonnale [4]. Klaasümbrist saaks taaskasutada. Teised vastuvõtja osad võivad samuti ohtlikke jäätmeid sisaldada. Jäätmekäitlusseadused on piirkonniti erinevad. Mõnedel juhtudel keelduvad second-hand kauplused töötavat värviteleviisori vastuvõtjat edasimüügiks vastu võtmast, sest müümata jäänud televiisorite käsitlemise hind on tõusnud. Mõned kauplused, mis võtavad endiselt vastu neile annetatud televiisoreid, on teatanud, et märkimisväärselt rohkem tuuakse neile heas seisukorras televiisoreid selle tõttu, et kasutajad eeldasid, et need ei tööta pärast DTVle üleminekut[5].
Viited
- ↑ DTV_PLAN_Dec08-e.pdf. 2009-11-02. Campaigners highlight 'toxic TVs', Maggie Shiels, BBC News, 9-01-2009
- ↑ Old Toxic TVs Cause Problems, USA TODAY, January 27, 2009
- ↑ Campaigners highlight 'toxic TVs', Maggie Shiels, BBC News, 9 January 2009
- ↑ Poon, C.S. (2008). "Management of CRT glass from discarded computer monitors and TV sets". Waste Management 28 (9): 1499–1499. doi:10.1016/j.wasman.2008.06.001. PMID 18571917. http://ewasteguide.info/biblio/management-cr. Retrieved 2009-09-29. "number of studies have demonstrated that the neck and funnel glasses of CRT are hazardous wastes, while the panel glass exhibits little toxicity.".
- ↑ Many people throwing out perfectly good TVs over digital confusion, Daniel Vasquez, Sun-Sentinel, Florida, January 19, 2009