Edwin van der Sar

Edwin van der Sar

[[Pilt:|frameless|]]
Isikuandmed
Sünniaeg	29. oktoober 1970
Sünnikoht	Voorhout, Holland
Pikkus	197 cm
Positsioon	Väravavaht
Klubiandmed
Koduklubi	Manchester United
Särginumber	1

Edwin van der Sar (sündinud 29. oktoobril 1970) on hollandi jalgpallur, kes mängib väravavahina Manchester Unitedis.

Van der Sar alustas karjääri Ajaxis ning jäi sinna üheksaks hooajaks. Seejärel lahkus ta Itaalia klubisse Juventus. Hiljem mängis ta Inglismaal, algul Fulhamis ning siis Manchester Unitedis.

Ta on üks vähestest jalgpalluritest, kes on võitnud Meistrite Liiga kahe erineva klubiga: Ajaxiga 1995 ning Manchester Unitediga 2008. aastal. Ta on Ajaxiga võitnud ka UEFA karika 1992. aastal. Van der Sar nimetati 1995. ja 2009. aastal Euroopa parimaks väravavahiks aastal.

Klubikarjäär

Ajax

Sündinud Voorhoutis, alustas Van der Sar oma karjääri koduklubis Foreholte ja siis vv Noordwijkis. Ta sõlmis lepingu Ajaxiga, kui teda näidati peatreener Louis van Gaal'ile. Ta jäi sinna üsnagi kauaks ajaks, võites 1991–92 UEFA karika ja 1994–95 UEFA Meistrite Liiga ning ka 1995 parima Euroopa väravavahi tiitli. Ta oli väravas ka 1996 UEFA Meistrite Liiga finaalis, kuid pidi leppima hõbemedaliga, sest Ajax kaotas Juventusele penaltiseerias. Kokku mängis ta Ajax'i eest 226 mängus ning realiseeris ka penalti 8-1 võidus De Graafschap'i üle 1997–98 hooajal.

Juventus

1999. aastal lahkus Van der Sar Itaalia klubisse Juventus, kus mängis kokku 66 liigamängus. Temast sai esimene mitte-itaallane, kes kunagi Torino klubi väravat kaitsnud.

Fulham

Kuna Van der Sar ei soovinud varumeeste pingil Juventuse eest mängida, kolis ta 2001. aastal Inglismaale, kus sõlmis lepingu Premier League'i klubiga Fulham umbes 7.1 miljoni naela eest. Ta sõlmis 4-aastase lepingu ning tegi kokku 127 liigamängu.

Manchester United

Van der Sar lahkus Manchester United'isse 10. juunil 2005 summa eest, milleks oli väidetavalt 2 miljonit naela. Manchester United'i peatreener söör Alex Ferguson pidas teda parimaks väravavahiks pärast Peter Schmeichel'it, kes oli Unitedi eest mänginud.

5. mail 2007 aitas tema penaltitõrje Manchester United'i 1–0 võiduni Manchester City üle. Järgmisel päeval võideti Premier League, kui Chelsea'l ei õnnestunud võita Arsenal'i ning United võitis oma üheksanda liigatiitli ning Van der Sar oma esimese. Ta nimetati ka PFA aastamängijaks 2006–07 hooajal. 3 kuud hiljem tõrjus Van der Sar kolm järjestikust penaltit penaltiseerias Manchester United'i võidus Chelsea üle FA Community Shield'is pärast normaalaja seisu 1-1.

2007–08 hooaeg oli vaieldamatult Van der Sar'i parim ning tal oli väga palju suurepäraseid tõrjeid hooaja vältel, hoolimata kubemevigastusest. Liiga viimases mängus aitas ta United'i 2–0 võiduni Wigan Athletic'u vastu ning kindlustas teise järjestikuse liigakarika. Hooaja viimasel päeval alistati UEFA Meistrite Liiga finaalis Chelsea pärast normaalaega ja lisaaega penaltiseerias 6–5, kui Van der Sar tõrjus Nicolas Anelka penalti.

Van der Sar sõlmis 12. detsembril 2008 ühe-aastase lepingupikenduse Manchester United'iga, hoides teda United'i ridades −10 hooaja lõpuni.

27. jaanuaril 2009 aitas Van der Sar Manchester United'i uue klubi ja Premier League'i rekordini, kui hoidis oma väravat puhtana järjest 11 mängu (1311 minutit), alates 15. novembrist 2008 kuni 18. veebruarini 2009. Samal hooajal võitis ta ka Barclays Golden Glove'i (Kuldne kinnas). Kuid ta ei võitnud oma kolmandat Meistrite Liiga kuldmedalit, sest finaalis kaotati Barcelonale 2–0. Sellest hoolimata võitis ta parima Euroopa väravavahi tiitli karjääri jooksul teist korda.

Van der Sar vigastas 2009. aasta suvel Audi karika finaalis oma sõrme ning pidi selle tõttu vahele jätma 12 mängu United'i 2009–10 hooaja algusest. 6. oktoobril 2009 naases ta väljakule, ent esialgu reservmeeskonna eest Evertoni vastu. 17. oktoobril tuli ta aga põhikoosseisu eest tagasi ning mängis United'i 2–1 võidus Boltoni vastu. 21. novembril sai ta aga uuesti vigastada ning jäi 12 mänguks väljakult eemale; samal ajal oli ta naisel ka ajuinsult vahetult enne jõule. 16. jaanuaril 2010 aga tuli ta platsile tagasi 3–0 võidus Burnley üle.

Van der Sar sõlmis ühe-aastase lepingupikenduse Manchester United'iga 26. veebruaril 2010, mis hoiab teda United'i ridades 2010–11 hooaja lõpuni.

Koondisekarjäär

Van der Sar kuulus Hollandi 1994. aasta maailmakarika koosseisu, kuid ei pääsenud mängima. Ta pidi ootama oma debüüti kuni 7. juunini 1995, kui mängiti Valgevene vastu. Euro 2004 veerandfinaalis Rootsi vastu tõrjus Van der Sar Olof Mellbergi penalti ning Holland pääses poolfinaali (penaltitega 5–4), kus kaotati Portugalile. Enne 2006. aasta maailmakarika alagrupi mängu Elevandiluuranniku vastu polnud Van der Sar lasknud enda väravasse palli üheksas järjestikuses mängus.

Oma 37. sünnipäeval ütles Van der Sar intervjuus, et plaanib koondisekarjääri lõpetada pärast Euro 2008-t. Ta kandis kaptenipaela Hollandi −0 võidus Itaalia üle 9. juunil 2008 ning ka 13. juunil 4–1 võidus Prantsusmaa vastu. Arvati, et pärast 3–1 kaotust Venemaale 21. juunil, jäi see mäng Van der Sar'ile viimaseks mänguks koondise eest. 3. oktoobril nõustus ta aga koondise peatreeneri Bert van Marwijk'i palvel siiski kvalifikatsioonimängudes osalema Islandi ja Norra vastu, kuna väravavahid Maarten Stekelenburg ja Henk Timmer olid vigastatud. Van der Sar hoidis oma värava mõlemas mängus puutumatuna ning Holland võitis mõlemad mängud 2–0 ja 1–0. Van der Sar on esindanud Hollandi koondist 130 korral, mis teeb temast riiki enim esindanud mängijaks.

Isiklikku

Van der Sar abiellus Annemarie van Kesteren'iga 20. mail 2006. Neil on kaks last: poeg Joe ja tütar Lynn. Detsembris 2009 viidi Annemarie haiglasse, kuna tal oli ajuinsult. Nüüd on ta aga sellest täielikult taastunud.

Saavutused

• 1992 UEFA Karikas
• 1995 Euroopa Superkarikas
• 1995, 2008 Maailma klubide Karikas
• 1995, 2008 Meistrite liiga
• Hollandi meister 1990, 1994, 1995, 1996, 1998
• Hollandi Superkarikas 1993, 1994, 1995
• Hollandi aasta väravavaht 1994, 1995, 1996, 1997
• Inglise meistriliiga 2007, 2008, 2009
• Inglise liigakarikas 2006
• FA Community Shield 2007, 2008, 2010