Aleksandr Ivanov (maalikunstnik)

Aleksandr Andrejevitš Ivanov (vene Александр Андреевич Иванов; 28. juuli (vana kalendri järgi 16. juuli) 1806 Peterburi – 15. juuli (vana kalendri järgi 3. juuli) 1858 Peterburi) oli vene maalikunstnik, kes on tuntud eelkõige mütoloogiliste ja religioossete maalide autorina. Tema tööde seas on ka portreesid ja maastikumaale.

Tema kuulsaim teos on Johannese evangeeliumi esimese peatüki sündmustele tuginev õlimaal "Kristuse ilmumine rahvale" (1837–1857), mida säilitatakse Moskvas Tretjakovi galeriis.

Ivanovi varasemas loomingus on näha eelkõige akademismi ja romantismi mõjusid, hilisemad teosed on maalitud neoklassitsistlikus stiilis ning on mõjutanud vene realistliku maalikunsti arengut.

Suurema osa tema töödest moodustavad õlimaalid, kuid on ka akvarelle ja pliiatsijoonistusi.

Elulugu

Lapsepõlv ja noorus

Aleksandr Ivanov sündis Peterburis kunstniku ja kunstiteadlase Andrei Ivanovitš Ivanovi perekonnas. Lisaks Aleksandrile kasvas peres kolm õde ja kaks venda, kellest üks suri lapsena.

Juba varases lapsepõlves paistis Aleksandr silma kunstiande poolest. Kui ta asus 1817. aastal 11-aastasena õppima Peterburi keiserlikku kunstiakadeemiasse, olid tema kodutööd nii head, et õpetajad pidasid sageli nende tegelikuks autoriks poisi isa. Kuivõrd akadeemia ja selle juures asuv pansion olid kuulsad lõdva moraali ja õpilastevahelise vägivalla poolest, ei usaldanud professor Ivanov oma poega täielikult akadeemia hoolde: kunstitunde võttis noor Aleksandr küll akadeemias, kuid elas kodus, kus muid õppeaineid andsid talle koduõpetajad.

Ta oli vaikne ja mitte eriti seltsiv poiss, seetõttu tal oma kaasõpilaste seas sõpru ei olnud. Eelpool mainitud põhjustel ei soosinud selliste sõprussuhete tekkimist ka isa Andrei. Isa oli väga religioosne ja tundeline inimene ning ilmselt mõjutasid need omadused ka poja hilisemat elukäiku.

Tema õppetööd akadeemias hinnati kahe hõbemedaliga, 1824. aastal sai ta aga väikese kuldmedali oma esimese suurema maali eest. See oli antiikmütoloogial põhinev, vastavalt etteantud teemale maalitud teos "Priamos Achilleuse juures Hektori surnukeha nõutamas".

1827. aastal pälvis ta suure kuldmedali ja XIV klassi kunstniku nimetuse piibliteemalise maali "Joosep seletab vangihoones vaarao hoovkondlaste unenäod" eest. See staatus andis talle õiguse sõita edaspidi tegelema kunstiga välismaale.

Aleksandr Ivanov lõpetas kunstiakadeemia 1830. aastal. Tema lõputööks sai maal "Bellerophontes suundub jahtima kimääri", mille ta maalis tema õpinguid toetanud ühingu tellimusel.

Esimesed Itaalia-aastad

Kevadel 1830 suundus Aleksandr Ivanov välismaale. Peatunud lühiajaliselt Saksamaal Dresdenis, reisis ta edasi Itaaliasse. 1831. aastal asus ta elama Roomasse vene kunstnike kolooniasse, kus keskendus peamiselt maalimisele. Siiski külastas ta esimestel aastatel ka üht sealse vene kultuurielu keskust, 1829. aastal Roomasse kolinud vürstinna Zinaida Volkonskaja salongi ja suhtles aktiivselt oma kaasõpilastega akadeemia päevilt, elades üsna lõbusat elu. Paljusid pikantseid detaile kirjeldas ta kirjavahetuses kunstnik Grigori Laptšenkoga, kellel lasi hiljem aga oma kirjad põletada.

"Ülestõusnud Kristuse ilmumine Maarja Magdaleenale"

Rooma perioodist on pärit mitmed joonistused ja maalid, mida säilitatakse tänaseni Rooma muuseumites ja galeriides. Jätkuvalt võlusid teda sel perioodil antiikmütoloogia ja Vana Testamendi lood. Üks Ivanovi esimesi töid Roomas oli Michelangelo "Inimese loomise" kopeerimine. Perioodi suurteoseks kujunes aastatel 1831–1834 maalitud "Apollo, Hyakinthos ja Kyparis musitseerimas".

Rooma perioodi teisel-kolmandal aastal muutus Ivanovi elustiil oluliselt. Ta tõmbus enesesse ja muutus üha religioossemaks, hakates tundma ka kunstilises plaanis süvendatud huvi evangeeliumi temaatika vastu. Ühes oma kirjas 1833. aastast teatab ta kavatsusest luua maal Messiase ilmumisest inimestele, mis võttis tema jaoks kokku evangeeliumite sõnumi.

Aleksandr Ivanovi üheks esimeseks Uue Testamendi sündmusi käsitlevaks teoseks on aastatel 1834–1836 maalitud "Ülestõusnud Kristuse ilmumine Maarja Magdaleenale". See pilt osutus populaarseks nii Itaalias kui Venemaal ja 1836. aastal omistati talle selle eest Peterburis akadeemiku tiitel.

"Kristuse ilmumine rahvale"

1835. aastal asus Ivanov maalima oma suurteost, milleks ta oli valmistunud kaks aastat. See kandis pealkirja "Kristuse ilmumine rahvale". Esimene lõuend, millele ta maalima hakkas, ei olnud aga tema arvates piisavalt suur (172x147 cm). Nii heitis ta kaks aastat hiljem tehtud töö kõrvale ja hakkas 1837 sama tööd eelmisest oluliselt suuremale lõuendile (540x750 cm) maalima. Selle idee teostamisele kulutas ta kakskümmend aastat. Ivanov maalis oma elutöö Roomas ja kasutas peamiselt itaallastest modelle. Maalimise ajal tegi ta 258 eskiisi.

"Kristuse ilmumine rahvale"

Maalimise ajal 1838. aastal tutvus ta samuti sel ajal Itaalias elanud kirjaniku Nikolai Gogoliga, kellest sai kauaks tema ainus vestluskaaslane ja tema usuelu oluline mõjutaja. Gogoli tagasipöördumise järel Venemaale 1847. aastal pidasid nad mitu aastat kirjavahetust ja nende suhtlus katkes alles 1851. aastal. Oma suurteose kõrvalt maalis Ivanov 1841. aastal ka kaks kirjaniku portreed. Gogolit on kujutatud ka Kristuse ilmumise maalil ühena kaldal värisevatest suplejatest.

"Kristuse ilmumise" maalimine muutis kunstnikku oluliselt. Tõsiusklikust Ivanovist sai maalimise protsessi lõpus veendunud ateist; soov anda edasi evangeeliumi sõnumit asendus kuulsusjanu ja auahnusega. Ivanov unistas kuulsusest, mida maal õukonna silmis talle toob. Kirjavahetuses nimetas ta ennast "inimkonna valgustajaks".

Tegelikult ei saanud maal Ivanovi eluajal populaarseks ja sellele pöörati teenimatult vähe tähelepanu. Selle tõeline väärtus avastati alles hilisemate põlvkondade poolt ja tänapäeval on Ivanov tuntud peamiselt just selle ühe maali autorina.

Viimased eluaastad

Aleksandr Ivanov lõpetas "Kristuse ilmumise rahvale" maalimise 1857. aastal ja alustas ettevalmistusi Venemaale tagasipöördumiseks. Roomas oli ta elanud stipendiumirahadest, mis olid algselt mõeldud vaid neljaks aastaks, kuid mida tal oli õnnestunud oma suurteost ettekäändeks tuues pikendada ligi kolmekümne aasta peale. Nüüdseks oli tema toetajate kannatus katkenud.

Aleksandr Ivanovi hauamonument

Enne Venemaale tagasipöördumist külastas ta 1857 Londonit, kus kohtus oma kirjasõbra Aleksandr Herzeniga. Ta oli Herzenile kirjutanud, et lõpetades oma elutöö maalimise, "oli ta kaotanud usu, mis kergendas tema tööd". Herzenilt palus ta abi oma elule ja loomingule uue suuna leidmisel, sest "maalida ilma usuta religioosseid maale on moraalitu, see on patt..."

Mais 1858 naasis kunstnik koos oma maaliga Peterburgi. "Kristuse ilmumine rahvale" koos kõigi eskiisidega pandi välja algul Talvepalees, seejärel aga ühes keiserliku kunstiakadeemia saalidest, kuid nagu eelpool mainitud, osutus vastuvõtt ootamatult jahedaks. Kuigi kunstiliselt laitmatu, ei köitnud kunstniku idee ega maali süžee tolleaegset ühiskonda, ei vastanud nende maitsele ega huvidele.

Ta soovis müüa maali keiser Aleksander II, kuid ei jäänud rahule pakutud hinnaga – 10 000 rubla kohe kätte ja lisaks 2000 rubla pensionit igal aastal kuni elu lõpuni. Kui ta lõpuks otsustas pakkumisega nõustuda, teatati talle, et tema vastus venis liiga kaua ja nüüd on tema pildi saatuse üle otsustamine antud ministrite pädevusse.

Kunstnik oli selleks ajaks juba pöördumatult haige. Ta suri kolm päeva hiljem oma kodus koolerasse, jõudmata ministrite otsust ära oodata. Aleksandr Ivanov maeti Peterburi Aleksander Nevski kloostri Tihvini kalmistule.

"Kristuse ilmumine rahvale" läks tema surma järel ikkagi keisri valdusesse, kes kinkis selle omakorda edasi Rumjantsevi muuseumile. Kui Rumjantsevi muuseum reorganiseeriti ja selle varud teiste institutsioonide vahel laiali jagati, sattus maal Moskvasse Tretjakovi galeriisse, kus sellega saab tutvuda ka kaasajal.

Looming

Siin on loetletud kronoloogilises järjekorras Aleksandr Ivanovi tuntuimad teosed:

• "Priamos Achilleuse juures Hektori surnukeha nõutamas" (1824)
• "Joosep seletab vangihoones vaarao hoovkondlaste unenäod" (1827)
• "Bellerophontes suundub jahtima kimääri" (1830)
• "Apollo, Hyakinthos ja Kyparis musitseerimas" (1831–1834)
• "Ülestõusnud Kristuse ilmumine Maarja Magdaleenale" (1834–1836)
• "Kristuse ilmumine rahvale" (ka "Messiase ilmumine rahvale"; 1837–1857)
• "Peigmees pruudile kõrvarõngaid ostmas" (1838)
• Nikolai Gogoli portreed (1841)
• "Kolm alasti poissi" (1848–1852)

Isiklik elu

Aleksandr Ivanov pühendas kogu oma elu maalimisele ja tema isiklikust elust on teada vähe märkimisväärset. Ta elas ja suri vallalisena.

Akadeemia lõpuaastatel oli tal 21-aastasena lühiajaline suhe oma muusikaõpetaja tütrega ja kuigi ta ise hiljem tunnistas, et ta neiusse armunud ei olnud, plaanis ta temaga abielluda. Isa Andrei oli aga poja plaanidele kindlalt vastu ja nõudis, et too keskenduks maalikunstile. Poeg järgis isa nõuannet ja hülgas oma väljavalitu.

Hilisemal eluperioodil unistas ta abiellumisest mõne võimukandja tütrega. Iseäranis tundis ta huvi krahvinna Marija Apraksina vastu, kellega nad lühiajaliselt suhtlesid, kuid ka see abielu teoks ei saanud.

Kasutatud kirjandus

• Кирсанов, Владимир. 69. Русские геи, лесбиянки, бисексуалы и транссексуалы. Москва: Ганимед, 2005. ISBN 5-902333-04-0
• Шикман, Анатолий. Деятели отечественной истории. А-К : биографический словарь-справочник. Москва : АСТ, 1997.

Välislingid

• ArtOnline.ru: Иванов Александр Андреевич (elust ja loomingust vene keeles)
• Хронос: Иванов Александр Андреевич (valik lühibiograafiaid vene keeles)