Elektronmuusika

Elektrooniline muusika (elektronmuusika) sai oma peamise vormi 1950-ndatel aastatel, mil muusikud nagu Karlheinz Stockhausen ja John Cage hakkasid kaherealiseid helilinte ise kääridega lõikama, saadud tükkide järjekorda muutma, neid tagurpidi(reverse) asetama ja siis uuesti tervikteoseks vormima, mis tegelikult tähendas lintide ühendamist tervikuks teibi ja liimi abil.

Selline muusikalooming kõlab 21. sajandil tavakuulaja jaoks kaootilise ja ebamäärasena. Tegelikult on ka see muusika täpselt välja arvestatud(matemaatiliselt), süsteemne, ilma ühegi läbimõtlemata helita. Kehtivad samad reeglid, mis klassikalises muusikas, kuid on omanäoline, sest siin on muusikariistadeks elektriga töötavad vahendid.

Akadeemilises muusikas on aja jooksul välja kujunenud kaks mõistet, mis kirjeldavad elektronmuusikat ja määravad selle olemuse:

• "Konkreetne muusika" valmib olemasolevatest helidest.
• "Elektrooniline muusika" tekib iseloodud helidest.

Järeldus: kui muusik loob teose süntesaatoril, kasutades selles salvestatud helisid, siis see ei ole elektrooniline muusika, sest helid peaksid sellisel juhul olema ise sisse programmeeritud, kasutades kas matemaatilisi valemeid või püüdes genereerida helisid hoopis millegist muust(ajalehe krabin, inimhääl, tuulekohin, raadiost kostuv sahin).

Elektronmuusika suurkujud ja nende teosed:

• Karlheinz Stockhausen

1. Etude, musique concrete(Konkreetne etüüd) 3:35 1952
2. Studie I, elektronmuusika. 10:00 min.1953
3. Studie II, elektronmuusika. 3:50 min. 1954
4. Gesang der Jünglinge (elektroonika ja salvestatud poiste hääled) 13:40. 1955-1956
5. Kontakte (klaver, löökriistad, elektroonilised helid) 35:15 min. 1959-1969

• John Cage

1. Water Music (klaver, raadio, viled, vee konteinerid, kaardipakk) keskmine kestus 7 minutit. 1952
2. Speech (5 raaadiot, reporter) 1955

Välislingid

• Ishkur`s Guide to Electronic Music