Vallakool: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Viu (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
Resümee puudub
1. rida: 1. rida:
{{See artikkel|räägib luteri usu vallakoolist; talurahvakoolideks nimetati ka [[õigeusu talurahvakool]]e}}
'''Vallakool''' (teiste nimedega: luteri usu vallakool, külakool, talurahvakool) oli [[19. sajand]]i algusest kuni [[1920]]. aastani [[Eesti]]s tegutsenud esimese (madalama) astme talurahvakool, mida peeti ülal [[vallakogukond|vallakogukonna]] kulul. 1920. aasta "[[Avalikkude algkoolide seadus]]ega" muudeti vallakoolid [[algkool]]ideks.
'''Vallakool''' (teiste nimedega: luteri usu vallakool, külakool, talurahvakool) oli [[19. sajand]]i algusest kuni [[1920]]. aastani [[Eesti]]s tegutsenud esimese (madalama) astme talurahvakool, mida peeti ülal [[vallakogukond|vallakogukonna]] kulul. 1920. aasta "[[Avalikkude algkoolide seadus]]ega" muudeti vallakoolid [[algkool]]ideks.



Redaktsioon: 5. jaanuar 2011, kell 14:58

 See artikkel räägib luteri usu vallakoolist; talurahvakoolideks nimetati ka õigeusu talurahvakoole

Vallakool (teiste nimedega: luteri usu vallakool, külakool, talurahvakool) oli 19. sajandi algusest kuni 1920. aastani Eestis tegutsenud esimese (madalama) astme talurahvakool, mida peeti ülal vallakogukonna kulul. 1920. aasta "Avalikkude algkoolide seadusega" muudeti vallakoolid algkoolideks.

Koolide juhtimisorganid

Eestimaa 1816. aasta talurahvaseadus ja Liivimaa 1819. aasta talurahvaseadus pani vallakoolide asutamise ja ülalpidamise kohustuse talurahvakogukondadele, kes pidi asutama ühe kooli iga 1000 liikme kohta Eestimaal ja iga 500 meesliikme kohta Liivimaal. Saaremaal pidi 1844. aastast alates kooli asutama iga vald, kus oli üle 100 meeshinge. Eestimaa kubermangu 1856. aasta talurahvaseadus nõudis Põhja-Eestisse vallakooli asutamise iga 300 mõlemast soost hinge kohta.

Vallakoolide võrk kujunes lõplikult välja Lõuna-Eestis 1850. aastatel ja Põhja-Eestis 1870. aastatel. Kuni 1838. aastale allusid luteri usu talurahvakoolid formaalselt Tartu õpperingkonna kuraatorile. Alates 1838. aastast allutati kõik talurahvakoolid rüütelkondade ja konsistooriumide juhtimisele. Kõrgemal tasandil kuulusid talurahvakoolid siseministeeriumi haldusalasse.

1840. aastal loodi Liivimaal talurahvakoolide valitsemiseks ülemmaakoolivalitsus ja igas maakonnas kreisi maakoolivalitsus. Kooliomavalitsuse madalamaks astmeks oli kihelkonna koolivalitsus. Vallakoolid tunnistati kiriklikeks asutusteks. Saaremaal allusid talurahvakoolid alates 1840. aastast provintsi koolikolleegium. Põhja-Eestis loodi 1856. aastal Eestimaa kubermangu ülem-maakoolikomisjon, 1875. aastal kreisi koolikomisjonid ja 1867. aastal kihelkonna koolikomisjonid.

Venestamise käigus allutati vallakoolid alates 1885. aastast Venemaa rahvahariduse ministeeriumile. Alates 1887. aastast hakkas vallakoole maakondades juhtima rahvakoolide inspektor ja kubermangudes rahvakoolide direktor.[1]

Koolide arv

Vallakoolide üldarv (koos mõisakoolidega) Eestis oli 1834. aastal 580, 1852. aastal 784 ja 1887. aastal 1238. Alates 1880. aastate lõpust hakkas vallakoolide arv vähenema. 1911. aasta ülevenemaalise algkoolide loenduse andmeil oli Eestis 965 vallakooli 33232 õpilasega.[2]

Õppeaeg

Laste koolikohustus algas kümnendast eluaastast. Koolis käies või koduõpetuse teel tuli omandada lugemisoskus ja katekismuse tundmine. Koolitööd ja koduõpetust kontrollis kirikuõpetaja. Alates 19. sajandi viimasest veerandist oli vallakool üheklassiline ja kolme jaoga, õppetöö pidi kestma kolm talve ja oli 10–13 aasta vanustele lastele kohustuslik.

Vallakooli lõpetamine andis õiguse õpingute jätkamiseks luteri usu kihelkonnakoolis või mõnes muus teise astme koolis. Kes õpinguid ei jätkanud, pidid kuni leeriminekuni käima kord kuus vahekoolis õpitut kordamas.[3]

Õppeained

19. sajandi esimesel poolel olid vallakoolide õppekavas lugemine, katekismus ja kirikulaul. 19. sajandi keskpaigast algas ka kirjutamise, arvutamise ja piiblilugemise õpetamine. 1870. aastatel lisandusid geograafia ja vene keel. Kuni venestamisreformideni oli õppekeeleks eesti keel. Edaspidi võis vallakoolis eesti keeles õppida vaid kahel esimesel õppeaastal. Alates kolmandast kooliaastast tuli kõiki aineid (v.a. emakeel, usuõpetus ja luterlastele kirikulaul) õpetada vene keeles. 1917. aasta sügisest alustasid kõik vallakoolid eestikeelset õppetööd.[4]

Kirjandus

  • Haridusinstitutsioonid Eestis keskajast kuni 1917. aastani. Koostanud Allan Liim. Tartu: Rahvusarhiiv, 1999.
  • Eesti kooli ajalugu. 1. köide. 13. sajandist 1860. aastateni. Peatoimetaja F. Eisen, tegevtoimetaja E. Laul. Tallinn: Valgus, 1989.
  • Elango, A., Laul, E., Liim, A., Sirk, V. Eesti kooli ajalugu. 2. köide. 1860. aastaist 1917. aastani. Koostaja ja toimetaja Endel Laul, toimetaja Veronika Varik. Tallinn: Teaduste Akadeemia kirjastus, 2010.

Viited

  1. Liim, A. Luteri usu vallakool. – Haridusinstitutsioonid Eestis keskajast kuni 1917. aastani. Koostanud Allan Liim. Tartu: Rahvusarhiiv, 1999, lk 114–116.
  2. Liim, A. Luteri usu vallakool. – Haridusinstitutsioonid Eestis keskajast kuni 1917. aastani. Koostanud Allan Liim. Tartu: Rahvusarhiiv, 1999, lk 116.
  3. Liim, A. Luteri usu vallakool. – Haridusinstitutsioonid Eestis keskajast kuni 1917. aastani. Koostanud Allan Liim. Tartu: Rahvusarhiiv, 1999, lk 115–116.
  4. Liim, A. Luteri usu vallakool. – Haridusinstitutsioonid Eestis keskajast kuni 1917. aastani. Koostanud Allan Liim. Tartu: Rahvusarhiiv, 1999, lk 115–116.

Välislingid