Rüütlimõis: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

Reasisene

Redaktsioon: 26. märts 2006, kell 18:30

Rüütlimõis oli algselt rüütlile kuulunud läänimõis. Alates 1783. aastast oli rüütlimõis eramõis, mida tohtis omada ainult kohaliku rüütelkonda immatrikuleeritud aadliseisuses isik. Rüütlimõisade omanikud olid kuni 1917. aastani Baltimaades seisuliku omavalitsuskorralduse aluseks.

Rüütlimõisaks loeti mõisa, mille suurus Eestimaal oli 450 tiinu, sellest 150 tiinu põllumaad ning lisaks heina– ja karjamaa, Liivimaal 300 tiinu ja 100 tiinu põllumaad, Saaremaal 162 tiinu ja 54 tiinu põllumaad.

Rüütlimõisal võisid olla majanduslikult iseseisvad ja rüütlimõisa nõuetele vastavd allüksused, nõndanimetatud kõrvalmõisad (Beigut) ja karjamõisad (Hoflage) kui kaugemad eraldiasuvad majapidamised. Kõrvalmõis andis mõisaomanikule täiendava tulu ja lisahääle maapäeval.

Mitteaadlik sai õiguse rüütlimõisa osta Kuramaal ja Liivimaal 1866. aastal, Eestimaal 1869.

Hoidmaks mõisa suguvõsa käes, moodustasid suuremate mõisade omanikud 18. sajandi keskpaiku nõndanimetatud suguvõsamõisaid ehk fideikomisse (Adliges Güterfamilienfideicomiβ), mida ei tohtinud müüa ega koormata muul viisil ja mida pärandati suguvõsa meesliini pidi majoraadi põhimõttel.

Eestis aladel moodustati umbes 109 suguvõsamõisa. Nendes oli keeruline talusid päriseks osta.

Rüütlimõisa omanikul oli oma mõisa territooriumil kohtu– ja politseivõim, patronaat ja maksuvabadus, ainuõigus pidadaveskit ja kõrtsi, viina põletada, õlut pruulida ja jahti pidada. Samas oli mõisaomanik kohustatud osa võtma maapäevast ja täitma valitud või määratud omavalitsusameteid.

Mõisaomaniku politseivõim kitsenes pärast vallakohtute moodustamist vastavalt 1802–1804. aasta talurahvaseadusele. 1865. aastal kadus mõisnikel kodukariõigus. 1866. aasta kogukonnaseadus piiras mõisnike politseivõimu veelgi ja 1888. aasta politseireformi seadus kaotas selle täielikult. 1871 kadus mõisnike ainuõigus veskipidamisele, 1900 viinapõletamisele ja 1916 jahipidamisele.

Rüütlimõisad olid kuni 1881. aastani vabastatud maamaksust, muudest otsestest maksudest ja majutuskohustusest: nad maksid ainult kohalikke ja kirikumakse.

Rüütlimõisad kaotati Venemaal maadekreediga 9. novembril 1917. Esimese maailmasõja ajal 1918 Baltimaades Saksa okupatsiooni ajal mõisnike õigused ennistati. Mõisad riigistati maaseadusega Eestis 10. oktoobril 1919 ja Lätis 1920. aastal.

Saksamaal eksiseerisid rüütlimõisad 1945. aastani.

@@ 1. rida: / 1. rida: @@
+'''Rüütlimõis''' oli algselt [[Rüütel|rüütlile]] kuulunud [[läänimõis]]. Alates [[1783]]. aastast oli rüütlimõis [[eramõis]], mida tohtis omada ainult kohaliku [[rüütelkond]]a immatrikuleeritud aadliseisuses isik. Rüütlimõisade omanikud olid kuni [[1917]]. aastani [[Baltimaad]]es seisuliku omavalitsuskorralduse aluseks.
-{{toimeta}}
+Rüütlimõisaks loeti [[mõis]]a, mille suurus [[Eestimaa]]l oli 450 [[tiin]]u, sellest 150 tiinu [[põllumaa]]d ning lisaks [[Heinamaa|heina–]] ja [[karjamaa]], [[Liivimaa]]l 300 tiinu ja 100 tiinu põllumaad, [[Saaremaa]]l 162 tiinu ja 54 tiinu põllumaad.
-'''Rüütlimõis''' algselt [[Rüütel|rüütli]] ([[Aadel|aadli]]) seisuses olevale isikule kuulunud [[läänimõis]]. Alates [[1783]]. aastast [[eramõis]], mida tohtis [[mõis]]ana omada ainult kohaliku [[rüütelkond]]a immatrikuleeritud aadliseisuses isik. Rüütlimõisate omanikud olid kuni [[1917]]. aastani [[Baltimaad]]es seisuliku omavalitsuskorralduse aluseks.
+Rüütlimõisal võisid olla majanduslikult iseseisvad ja rüütlimõisa nõuetele vastavd allüksused, nõndanimetatud [[kõrvalmõis]]ad (''Beigut'') ja [[karjamõis]]ad (''Hoflage'') kui kaugemad eraldiasuvad majapidamised. Kõrvalmõis andis mõisaomanikule täiendava tulu ja lisahääle maapäeval.
-Rüütlimõisaks loeti mõisa, mille suurus [[Eestimaa]]l oli 450 [[tiin]]u sellest 150 tiinu mõisa [[põllumaa]]d ning lisaks [[Heinamaa|heina–]] ja [[karjamaa]]. [[Liivimaa]]l 300 tiinu ja 100 tiinu põllumaad. [[Saaremaa]]l 162 tiinu, millest 54 tiinu pidi olema põllumaad.
+Mitteaadlik sai õiguse rüütlimõisa osta [[Kuramaa]]l ja Liivimaal [[1866]]. aastal, Eestimaal [[1869]].
-Rüütlimõisal võisid olla majanduslikult iseseisvad ja rüütlimõisa nõuetele vastavd allüksused, nõndanimetatud [[kõrvalmõis]]ad (''Beigut'') ja [[karjamõis]]ad (''Hoflage''), kui kaugemal eraldiasuv majapidamine. Kõrvalmõis andis mõisaomanikule täiendava tulu ja lisahääle maapäeval.
+Hoidmaks mõisa suguvõsa käes, moodustasid suuremate mõisade omanikud [[18. sajand]]i keskpaiku nõndanimetatud suguvõsamõisaid ehk fideikomisse (''Adliges Güterfamilienfideicomiβ''), mida ei tohtinud müüa ega koormata muul viisil ja mida pärandati suguvõsa meesliini pidi [[majoraat|majoraadi]] põhimõttel.
-Mitte aadlik sai õiguse rüütlimõisa osta alates [[1866]]. aastast [[Kuramaa]]l ja Liivimaal, Eestimaal aastast [[1869]].
+Eestis aladel moodustati umbes 109 suguvõsamõisa. Nendes oli keeruline talusid päriseks osta.
-Hoidmaks mõisa suguvõsa käes, moodustasid suuremate mõisade omanikud 18. sajandi keskpaiku nõndanimetatud suguvõsamõisad ehk fideikomisse (''Adliges Güterfamilienfideicomiβ''), mida ei tohtinud müüa ega koormata muul viisil ja mida pärandati suguvõsa meesliini pidi [[majoraad]]i põhimõttel.
+Rüütlimõisa omanikul oli oma mõisa territooriumil kohtu– ja politseivõim, patronaat ja maksuvabadus, ainuõigus pidada[[veski]]t ja [[kõrts]]i, [[viin]]a põletada, [[õlu]]t pruulida ja jahti pidada. Samas oli [[Mõisnik|mõisaomanik]] kohustatud osa võtma [[maapäev]]ast ja täitma valitud või määratud omavalitsusameteid.
-Eestis aladel moodustati umbes 109 suguvõsamõisa.  Nendes mõisates oli keeruline talusid päriseks osta.
+Mõisaomaniku politseivõim kitsenes pärast [[Vallakohus|vallakohtute]] moodustamist vastavalt [[1802]]–[[1804]]. aasta [[Eestimaa talurahvaseadused|talurahvaseadusele]]. [[1865]]. aastal kadus mõisnikel [[kodukariõigus]]. 1866. aasta [[kogukonnaseadus]] piiras mõisnike politseivõimu veelgi ja [[1888]]. aasta [[politseireformi seadus]] kaotas selle täielikult. [[1871]] kadus mõisnike ainuõigus veskipidamisele, [[1900]] viinapõletamisele ja [[1916]] jahipidamisele.
-Rüütlimõisa omanikul oli oma mõisa territooriumil kohtu– ja politseivõim, patronaat ja maksuvabadus, nagu ka ainuõigus pidada[[veski]]t ja [[kõrts]]i, viina põletada ning õllet pruulida samuti jahiti pidada. Samas oli [[Mõisnik|mõisaomanik]] kohustatud osa võtma [[maapäev]]ast ja täitma valitud või määratud omavalitsusameteid.
+Rüütlimõisad olid kuni [[1881]]. aastani vabastatud [[maamaks]]ust, muudest otsestest maksudest ja [[majutuskohustus]]est: nad maksid ainult kohalikke ja kirikumakse.
-Mõisaomaniku politseivõim kitsenes peale [[Vallakohus|vallakohtute]] moodustamist vastavalt [[1802]]–[[1804]]. aasta [[Eestimaa talurahvaseadused|talurahvaseadusele]]. [[1865]]. aastal kadus mõisnikel kodukari õigus. 1866. aasta [[kogukonnaseadus]] mõisnike piiras politseivõimu veelgi ja [[1888]]. aasta [[politseireformi seadus]] kaotas selle täielikult.
+Rüütlimõisad kaotati Venemaal [[Maadekreet|maadekreediga]] [[9. november|9. novembril]] [[1917]]. [[Esimene maailmasõda|Esimese maailmasõja]] ajal [[1918]] Baltimaades Saksa okupatsiooni ajal mõisnike õigused ennistati. Mõisad riigistati maaseadusega [[Eesti]]s [[10. oktoober|10. oktoobril]] [[1919]] ja [[Läti]]s [[1920]]. aastal.
-[[1871]]. kadus mõisnike ainuõigus veskipidamisele, [[1900]]. viinapõletamisele ja [[1916]]. jahipidamisele.
-Rüütlimõisad olid kuni [[1881]]. aastani vabastatud [[maamaks]]ust, muudest otsestest maksudest ja [[majutuskohustus]]est. Rüütlimõisad maksid 1881. aastani ainult kiriku ja kohalike makse.
-Rüütlimõisad kaotati Venemaal [[Maadekreet|maadekreediga]] 9. novembril [[1917]]. aastal. [[Esimene maailmasõda|Esimese maailmasõja]] ajal [[1918]]. aastal Baltimaades Saksa okupatsiooni ajal mõisnike õigused ennistati. [[10. oktoober|10. oktoobri]] [[1919]]. aasta maaseadusega  Eestis  ja [[1920]]. aasta maaseadusega Lätis mõisad riigistati.
 Saksamaal eksiseerisid rüütlimõisad [[1945]]. aastani.
 [[Kategooria:Eesti ajalugu]]