Näärivana

Näärivana oli ENSV-s aastavahetuse rituaalne kingitooja, kes asendas jõuluvana. Näärivanaga püüdis Nõukogude võim jõulude kui usupüha tähistamist välja juurida ja nääride tähistamisega asendada.

Näärivana on enamasti prillide ja pika valge habemega vana mees, kes kannab punaseid rõivad, sh maani ulatuvat mantlit ja pikka punast mütsi, mis on valgete ääristega. Ta saabub traditsiooniliselt kodudesse, lasteaedadesse, koolidesse, ametiasutustesse jne kinke tooma 31. detsembril, kasutades liiklusvahendiks põhjapõdrarakendit või sõidab saanil, mida veavad hobused. Kuna nääripidusid peetakse sageli ka muudel kuupäevadel kui 31. detsembril, siis võib näärivanasid kohata ka juba nädal või paar enne aastavahetust.

Kingitused on näärivanal kaasas suure kotiga, vööl võib olla ka vits. Kingitusi jagab ta nimeliselt kunstilise etteaste alusel, enamasti loetakse näärivanale luuletusi, aga ka lauldakse või tehakse vaatemängulisi kehalisi harjutusi. Vits on näärivanal kaasas pahade laste karistamiseks, kuigi seda tänapäeval peaaegu kunagi ei juhtu.

Näärivana käib kinke jagamas üksi, päkapikud nääriõhtul kinkide toomisega ei tegele, nõukogude ajal käis vene traditsiooni järgides näärivanaga abiliseks kaasas Lumehelbeke (snegurotška).

Eestis eelistatakse tänapäeval näärivanale ja nääripeole jõuluvana ja jõulupidusid. Näärivana peetakse nõukogude aja igandiks.

Vaata ka

• Näärid
• Jõuluvana
• Päkapikk