Kiirendatud graafikaport

Pruun AGP-port emaplaadi ülemises servas

Kiirendatud graafikaport (inglise keeles Accelerated Graphics Port, AGP) on Inteli välja töötatud kiire port, mis on ette nähtud ainult kuvaadapteri (videokaardi) tarbeks.

Kiirendatud graafikaport tagab otseühenduse videokaardi ja mälu vahel. Emaplaadil on ainult üks AGP pesa. AGP tuli aeglasema PCI-põhise adapteri asemele ja ühtlasi vabastas ühe PCI pesa, mida saab nüüd kasutada mõne muu välisseadme ühendamiseks. Pruuni värvi AGP pesa on veidi lühem kui valget värvi PCI pesa ja algab mõni sentimeetri võrra kaugemal emaplaadi servast.

Windows toetab AGP-d alates 1997. aastast: Windows 95 alates versioonist 4.00.950B ja Windows NT alates versiooni Windows 4.0 3. uuenduspaketist. Linuxile lisati AGP toetus alles 1999.

Alates 2004 hakkas AGP siini välja vahetama PCI Expressi siin. 2009. aasta seisuga toodetakse AGP toetusega emaplaate endiselt, aga turgu domineerib juba PCI Express.

Eelised PCI ees

Kuna arvutid muutusid üha rohkem graafikale orienteerituks hakkasid järgmise põlvkonna graafika adapterid PCI piire laiendama. See tõi kaasa "siinile" orienteeritud graafika adapteri AGP väljaarendamise.

Esmane AGP eelis PCI ees on, et see ta pakub eraldi ühendust pesa ja protsessori vahel, selle asemel, et jagada PCI siini. Lisaks konkurentsile siini pärast võimaldab otseühendus protsessoriga suuremaid taktsagedusi. AGP kasutab ka külgriba adresseerimist, mis tähendab, et aadress ja andmesiinid on eraldatud, seega aadressi informatsiooni saamiseks pole vaja lugeda tervet paketti. See saadakse lisades kaheksa lisa 8-bitist siini, mis lubab graafika kontrolleril väljastada uue AGP andmetaotlused ja käsud samal ajal, kui muud AGP andmed liiguvad läbi 32 aadressi / andmete (AD) pealiinide. Selle tulemuseks on AGP paranenud andmete läbilaskevõime.

Tekstuuri laadimisel peab PCI videokaart kopeerima tekstuurid süsteemi RAM-ist videokaardi kaadripuhvrisse, samas AGP kaart on võimeline lugema tekstuurid otse RAM-ist kasutades Graafika Aadresside Remappimise Tabelit (inglise keeles Graphics Address Remapping Table, GART). GART jaotab põhimälu osadeks selliselt, nagu seda on vaja tekstuur salvestamiseks, võimaldades graafikakaardil pöörduda nende poole otse. Maksimaalne AGP-le kättesaadav süsteemimälu on kindlaks määratud kui AGP apertuur.

Kaks peamist põhjust, miks ikka on toodetud graafika kaarte PCI liidesega, on esiteks see, et neid saab kasutada peaaegu kõikides personaalarvutites, sest kuigi mõned sisseehitatud graafikaadapteritega emaplaatidel puudub AGP pesa, leidub vaid vähesid lauaarvuteid, kui üldse, millel puudub PCI pesa. Teiseks, kasutajale sobiv operatsioonisüsteem on võimeline kasutama mitut PCI videokaardi (või mitut PCI graafikakaarti koos ühe AGP kaart) samaaegselt selleks, et anda palju erinevaid video väljundid (mitme ekraani kasutamine). See on peaaegu võimatu AGP 1.0 ja AGP 2.0 kaartidega, sest nad ei toeta rohkem kui ühte AGP Masterit (videokaart) koos ühe AGP Targetiga (kiibistiku liides). AGP 3.0 ei toeta rohkem kui ühte AGP Masterit AGP Targeti kohta, kuid siiski mõned personaalarvuti emaplaadid on varustatud rohkem kui ühe AGP pesaga. Mõned server-klassi arvutid toetavad mitut AGP pesa ühes süsteemis: HP AlphaServer GS1280 kuni 6 AGP pesa, AlphaServer ES80 kuni 4 AGP pesa ja AlphaServer ES47 kuni 2 AGP pesa.

Ajalugu

Esimene AGP pesa ilmus x86-ga ühilduvale emaplaadile põhinedes Socket 7 Intel P5 Pentium ja Slot 1 P6 Pentium II protsessoritel. Intel tutvustas AGP toetust i440LX Slot 1 kiibistikul 26. augustil 1997 ja koheselt järgnesid ka tooted teistelt suurematelt emaplaadi tarnijatelt.

Esimesed AGP toega Socket 7 kiibistikud olid VIA Apollo VP3, SIS 5591/5592 ja ALI Aladdin V. Intel ei väljastanud kunagi AGP toega varustatud Socket 7 kiibistiku. FIC näitas esimest Socket 7 AGP emaplaati novembris, milleks oli 1997 FIC PA 2012, mis põhines VIA Apollo VP3 kiibistikul, millele järgnes väga kiiresti EPOX P55-VP3, mis samti põhineb VIA VP3 kiibistikul, mis oli esimene turul. Varajased AGP toega video kiibistik Rendition Vérité V2200, 3DFX Voodoo Banshee , Nvidia RIVA 128 , 3Dlabs PERMEDIA 2, Intel i740 , ATI Rage seeria , Matrox Millennium II ja S3 Virge GX / 2 . Mõned varaseid AGP emaplaadid kasutasid PCI-le ümber ehitatud graafikaprotsessoreid ja olid lihtsasti ühendatavad AGP-ga. Seega kaardid saavad vähe kasu uuest siinist, mille ainsaks uuenduseks oli 66 Mhz taktsagedusega siin, mille tulemusena kahekordistus ribalaius üle PCI, ja siini ainuõiguse. Selliste kaartide näideteks on Voodoo Banshee, Vérité V2200, Millennium II ja S3 Virge GX / 2. Inteli i740 oli kavandatud nii, et kasutada ära uusi AGP funktsioone. See oli disainitud nii, et tekstuure hoiti ainult AGP mälus, muutes emaplaadid PCI versiooniga raskesti kasutatavaks (kohaliku emaplaadi mälu pidi emuleerima AGP mälu).

AGP versioonid

Inteli esimene, 1997 välja tulnud AGP versioon 1.0 sisaldas kiiruseid 1x ja 2x. AGP 2.0 lisas kiiruse 4x ja 3.0 kiiruse 8x.

AGP kasutab 32-bitist siini ja töötab sagedusel 66 MHz.

• AGP 1x maksimaalne andmeedastuskiirus on 266 MB/s; pinge 3,3 V
• AGP 2x maksimaalne andmeedastuskiirus on 533 MB/s; pinge 3,3 V
• AGP 4x maksimaalne andmeedastuskiirus on 1066 MB/s; pinge 1,5 V
• AGP 8x maksimaalne andmeedastuskiirus on 2133 MB/s; pinge 0,8 V