Veeõitseng

Veeõitseng ühes Hiina küla jões

Veeõitseng (ka veeõitsemine, vee õitseng, õitseng) on mikroorganismide (tavaliselt vetikate) ajutine vohamine veekogus. Vanemas kirjanduses kasutatakse ka sageli mõistet "vetikate õitsemine", mis on aga sisuliselt vale, sest vetikatel pole õisi: nad ei õitse.

Veeõitsengud võivad ilmneda nii mage-, riimveelistes kui ka soolase veega veekogudes. Tavaliselt põhjustab veekogu õitsengut üks fütoplanktoni liik. Veeõitsenguga kaasneb sageli vee värvuse muutus, sageli muutub vesi kas hägusroheliseks, sinakasroheliseks, pruuniks või punakaks – see sõltub vohavast liigist ja järverežiimist. Veeõitseng põhjustab veekogus hapnikuvaeguse, mudastumise ja eutrofeerumise. Kõige tavalisemad veeõitsengu põhjustajad on sinivetikad ehk tsüanobakterid, kes tegelikult on küll bakterid.

Ehkki puudub üldtunnustatud veeõitsengu määramispiir, siis tavaliselt on tegu veeõitsenguga, kui milliliitris vees on 1000–10 000 vetikarakku.

Veeõitseng toimub sagedamini suvel sooja ja tuulevaikse ilmaga, harvem talvel jääkatte all.

Eestis esineb veeõitsenguid peamiselt eutroofsetes ja düseutroofsetes järvedes. Veeõitsemisi esineb suvekuudel ka Läänemeres.

Vaata ka

• Eutrofikatsioon
• Veetõusuõitseng
• Kahjulikud veeõitsengud

Välislingid

• Rakko, A. 2009. Veeõitsengud Eesti järvedes. Eesti Loodus 7: 6-14. [1]