Viin (jook): erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Xqbot (arutelu | kaastöö)
TXiKiBoT (arutelu | kaastöö)
P robot lisas: cv:Водка
69. rida: 69. rida:
[[bg:Водка]]
[[bg:Водка]]
[[ca:Vodka]]
[[ca:Vodka]]
[[cv:Водка]]
[[cs:Vodka]]
[[cs:Vodka]]
[[cy:Fodca]]
[[cy:Fodca]]

Redaktsioon: 16. november 2010, kell 22:18

Külm viin pitsis

Viin on alkoholi sisaldav jook, mis ideaalvariandis koosneb veest ja etanoolist. Viina etanoolisisaldus on 35%-80%. Viina toodetakse kas viljast, kartulist või veinitööstuse jääkidest.

Kodustes tingimustes valmistatud viina nimetatakse puskariks või samagonniks.

Eesti tuntud viinasordid Viru Valge, Saaremaa Viin ja Laua Viin on toodetud sisse veetud piiritusest: Saaremaa Viina toodetakse Soome piiritusest ning Liviko viinad USA, Saksamaa ning Prantsusmaa piiritusest. [1]

Viinaajamise ajalugu

Eesti aladel aeti viina kloostrites, apteekides ja kodudes. Ametlikult loetakse siin viinaajamise alguseks aastat 1485, millest pärineb esimene kirjalik dokument. Müügiks tohtisid viina valmistada ainult Suurgildi liikmed. 17. sajandil viinaajamisõigus laienes apteekritele gildide vaestele ja nende leskedele ning Rootsi kuningas Karl XI andis selle ka Tallinna habemeajajatele. Kokku toodeti Rootsi ajal viina ca 600 pange (7200 l) aastas. Sellesse aega langeb ka salaviina ja puskariajamise traditsiooni teke. 1645. aastal keelati uuendatud maakorraldusega talupoegadel viina ajada, kuid talupojad ei tahtnud sellest keelust kinni pidada.

Eesti aladel hoogustus viinapõletamine pärast liitmist Venemaaga. 1765. aastal andis Katariina II välja ukaasi, mille kohaselt tohtisid viina valmistada "ainult aadlikud ja rohkem mitte keegi". Eesti mõisates oli juba 1799. aastaks 731 viinakööki (85%-l mõisatest). Aastas toodeti kuni 680-tuhat pange (8,2 miljonit liitrit). Viin müüdi Venemaa joogikohtades. Esimene eestikeelne õpetus viinapõletamiseks on teada aastast 1772 („Öppetus kuida wisi pölle viin tehhakse”. Friedrich Wilhelm v. Sivers. Põltsamaa. 1772, 8 lk – ei ole säilinud).

19. sajandi algusest muutus viin pidevalt paremaks. Oma panuse andis selleks Tartu Ülikooli esimene rektor Georg Friedrich Parrot, kes teatas 1801. aastal piirituse täieliku destilleerimise leiutamisest. Esimene aurujõul töötav destillaator rajati 1817. aastal maamõõtja ning mõisarentniku Andreas Lamberti projekti järgi Raadi mõisa juurde ning seal saadi 1850. aastal Eestis esmakordselt ka puhas piiritus.

1825. aastal tehti esimesed katsed kasutada viinaajamiseks vilja asemel kartulit. Paarkümmend aastat hiljem algas Eesti piiritusetööstuses enam kui sajandi kestnud kartuli võidukäik. 1830. aastatel läks Eestimaal mõisa viinavabrikutesse umbes pool mõisa teraviljast ja peaaegu kogu kartulisaak, Liivimaal mõningal määral vähem. Tähtsamaks viinapõletamise piirkonnaks kujunes Virumaa tänu Peterburi turu lähedusele. Viinaköögi praaka tarvitati härgade nuumamiseks.

1863 maksustati piiritus esmakordselt aktsiisiga. 1900. aastal kehtestati aga Balti kubermangudes Vene riigi viinamonopol. 1

Välistest piirangutest hoolimata arenes tulutoov viinavalmistamine Eesti aladel kiiresti ja edukalt, väljavedu kasvas. 19. sajandi teisel poolel veeti Venemaale kuni 90% viinatoodangust. 1870. aastail hakati viinaköökide asemele rajama moodsaid piiritusevabrikuid ja mõisate viinaköökide arv kahanes kuldaegadega võrreldes kolmandikule.

Madalseis Eesti piiritusetööstuses oli I maailmasõja ajal. Keeluseaduse tõttu toodeti piiritust vaid tehniliseks, tööstuslikuks ja "eriotstarbeks". Pärast sõda, kuni Eesti Vabariigi lõpuni, oli üks suurem viinatootja Vihterpalu mõisa paruni Alfred Roseni poolt juba 1876. aastal rajatud kompanii "Rosen ja Co" – nende vabrikuhoone Tallinnas Mere puiesteel on säilinud tänini –, mis ühendas umbes pooli piiritusevabrikante. Kokku küündis selle kompanii tehaste arv 129-ni, lisaks tegutses üle Eesti paarkümmend likööri- ja peenviinatehast. Oluline osa oli Eesti Kartuliühisuste Liidul, kes ka riigi tellimusel piiritust tootis. 1938. aastal lasti Rakveres käiku Kartuliühisuste Liidule kuuluv uuendatud piiritusetehas, mis oli Balti riikides moodsaim. Selles tehases toodetud piiritus oli kangeim (98%). Saatuslikud sündmused 1940. aasta suvel tõid kaasa viinatööstuste natsionaliseerimise.

Arenes lubatud piiritusetootmine, aga ka salaviina ajamine (puskar, samagonn, samakas, metsakohin, lepikuliisu jm) nii oma tarbeks kui ka müügiks. Postimees 25.05.1932 teatas järgmist. Viljandi kriminaalpolitsei oli saanud andmeid, et Holstre vallas Lintsi talu maal elutsev pops Hans Mugur pruulib salaja puskarit. Muguri juures toimetati läbiotsimine, peale ühe pudeli puskari leiti iseäranis tore jahutusaparaat, milline koosnes 8 torust ja kahest õõnsast kettast. Aparaat oli tsinkplekist tehtud, korralik plekisepa töö. Vabrik ja puskar konfiskeeriti ja Mugur antakse kohtu kätte.

Soome „kuiv seadus” põhjustas salaviina veo Eestist. 15.09.1925 teatatakse: Soome tollilaev „Eckerö” konfiskeerib üheainsa päevaga viiest paadist kokku 2051 l piiritust.

Keemikutarkust. Tärklise (polüsahhariidid) hüdrolüüs linnase-ensüümide toimel suhkruteks ja kääritamine pärmiensüümide toimel etanooliks:

(C6H10O5)n → Tärklise hüdrolüüs → C6H12O6→Suhkrute kääritamine → CH3CH2OH + CO2

Kartulimugulates ja viljaterades on tärklisesisaldus vastavalt 20–24% ja 70%. Kääritamise protsessiga saab toota kuni 16-protsendilist alkoholi, kuna pärmiseened surevad kõrgematel kontsentratsioonidel. Rektifikatsioonil võib saada kuni 95,6 protsendilise piirituse. Absoluutalkoholi saamiseks tuleb kasutada vettsiduvaid aineid.

Viited

Kirjandus

  • Otu Ibius. Ühe tööstusharu ajaloost. Tallinn, 1977.
  • Raimo Pullat. Salapiirituse vedu Eestist Soome 1919–1939. Tallinn, 1993.

Vaata ka

Välislingid